Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 13

Homöopaatilise aine määramine on sama ainulaadne meetod kui homöopaatiline ravi, kuigi ravitseja võib kasutada soovi korral kindlasti ükskõik millist tänapäevast meditsiinitesti või haiguse diagnoosimise viisi.

Kui homöopaat kogub objektiivselt ja subjektiivselt meeskonnalt kokku kõikvõimaliku teabe, moodustab ta sümptomite terviku põhjal sümptomipildi. Teavet täiendatakse sümptomite repertooriumit kasutades (vt akuutse juhtumi võtmise ja ravi peatükk) ning sobitatakse lõpuks infoga, mida on eelnevalt tõestamise käigus iga homöopaatilise aine kohta kogutud. Viimaks valitakse välja üks aine. Valimise hetkest alates kirjeldatakse juhtumit (ja tavaliselt ka patsienti) määratud ainest lähtuvalt. Seega võib ravitseja lausuda, et juhtum on “tõeline Phosphorus’e ainepilt” või patsient on “tõeline Nux vomica tüüp.”

Sellist protsessi tuntakse aine määramisena ning meetod eristab homöopaatiat teistest meditsiinivormidest. Juhtumile antakse nimi seda raviva aine järgi. Kui aine puhul peab tegema muudatusi, muutub ka juhtumi nimi.

Ühe konkreetse olukorra puhul määratakse aine haigusest lähtuvalt. Enamasti tehakse seda nakkushaiguse puhul, mis mitmekordistab juhtumite arvu kiiresti. Sellist olukorda tuntakse epideemiana. Epideemia korral esineb muutuse vallandaja, mis töötab selle mõju alla langevate inimeste kahjuks. Veelgi enam, tegemist on vallandajaga, mis avaldab mõju väga paljudele inimorganismidele, vast isegi enamikule organismidele. Seetõttu tuleb sellises olukorras käsitleda tervet kogukonda üksikisikuna.

Tegemist on suure hulga inimestega, kelle üle haarab haigus võimust üsna lühikese aja jooksul. Olukord võib olla väga tõsine ja võimalik, et isegi surmav. Tuleb leida sümptomite rühm (kõhklen kasutada terminit tervik), mis on suurima arvu juhtumite puhul kõige tavapärasem ja ravida inimesi selle valimi sümptomite põhjal. Neid sümptomeid kutsutakse “üldisteks” või “absoluutseteks” sümptomiteks, kuna nad on igal konkreetsel juhul rühma kuulujate seas levinud. Asjaolu, et kõik meist kogevad kergemaid sümptomeid, tähendab, et üldiste sümptomite kasutamine patsientide ravimisel ei ole tugevaim raviviis, kuid epideemia puhul on see parim võimalik meetod. Ei saa isegi öelda, et tegemist on ehtsa homöopaatiaga, sest meil ei ole aega üksikuid juhtumeid võtta või nende puhul teatmekogusid kasutada, kuid kliiniline kogemus on näidanud, et ressursside piiratuse korral on see tihti parim, mida saame teha.

Vastab isegi tõele, et igal sügisel, kui esimesed patsiendid haigestuvad grippi, jagavad praktiseerijad üksteisele oma leide, kindlustamaks seisundi puhul enim soovitatud aine või ainete olemasolu mitme erineva potentsiga.

Kiiresti levivate epideemiate korral võib öelda, et diagnoosimine räägib haiguse, mitte patsiendi kasuks. Kuid tegelikult peaks ütlema, et haiguse diagnoosimine räägib üldise rahvastiku, mitte selle üksikute liikmete kasuks.

Kui kõrvalepõige epideemiate käsitlusest ja ravist kõrvale jätta, võib öelda, et klassikalise koolkonna homöopaat ei diagnoosi kunagi haigust. Haiguse nimetus ei anna homöopaadile vajalikku teavet. Tõepoolest võib see meid hoopis eksitada, sest kord juba haigusele diagnoosi andes on meil suurem kiusatus ravida haigust, mitte patsienti.

Allopaatilise meditsiini puhul on haiguse diagnoos nii oluline, et õige diagnoosi andmisega paneb arst paika ka kohese tegevuskava. Oluline on ravida kõiki haigusi – vähk on suurepärane näide – kindla ründeplaani järgi ning allopaat tunneb, et kordaläinud diagnoosiga on pool tööst juba tehtud. Samas homöopaat leiaks, et haiguse diagnoos võib tekitada ainult kiusatust valida automaatselt “vähi ravim”, kui see oleks ainult võimalik, ja külvata patsiendi mõistusesse vaid paanikat. (Patsient on terviklik olend ja kõik, mis põhjustab paanikat mõistuse tasandil, häirib ka keha. See on aga viimane, mida patsient sel hetkel vajab.)

Nii nagu patsiendi ja sümptomite käsitlus on allopaatias ja homöopaatias vastandlikud, on seda ka diagnoosimise meetodid. Tänapäeval näeme, kuidas järjest enam homöopaate diagnoosib juhtumit viisil, mida võiks kutsuda üksnes allopaatiliseks. Näeme mitmeid, kes annavad homöopaatilisi aineid vajadusest või puudusest lähtuvalt; kes otsivad inimorganismi teatud kudedest kindlat patoloogiat; ning selle avastamise korral annavad homöopaatilisi aineid patoloogia ründamise ja eemaldamise eesmärgil.

Kuigi sellised praktiseerijad võivad kutsuda end homöopaadiks, ei peaks me neid nägema ravitseja rollis. Nad on hüljanud ravitseja ülesande töötada patsiendiga kui tervikuga ja soodustada loomulikku tervenemisprotsessi. Seda tehes on nad kaotanud õiguse kutsuda end ravitsejateks.