Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 9

Enamik inimesi arvab, et pole tarvis sekundikski kaaluda, mida kujutab endast “haiguseks” kutsutava seisundi olemus. Tõenäoliselt lausuvad nad, et ei teagi täpselt, mis haigus on või mis seda põhjustab, kuid tunnevad selle olemasolu, just nagu inimene, kes ütleb: “Ma ei pruugi eristada head kunsti halvast, kuid ma tean, mis mulle meeldib.”

Kuid ravitseja rolliga maadelnud Hahnemanni sõnul on meil tarvis peatuda ja haiguse olemuse üle järele mõelda, sest kui me ei mõista, mis on haigus ja kust see inimese organismi jõuab, ei suuda me kunagi leida selle ravimiseks rahuldavat meetodit.

“The Organoni” paragrahvidest number 4 ja 5 leiame Hahnemanni arusaamad haiguse olemusest. Eriti hästi käsitlevad need akuutsete haiguste aspekte, millele keskendub käesolev teos.

Paragrahvis number 4 kirjutab Hahnemann:

Ravimisel tuleb ravitsejale kasuks, kui ta suudab välja selgitada akuutse haiguse kõige tõenäolisema ilmingu kohta käiva teabe ja pikaleveninud raske haigusloo kõige tähelepanuväärsemad tegurid. Need võimaldavad tal välja selgitada haiguse peamise põhjuse. /…/ Väljaselgitamise käigus peaks ravitseja võtma arvesse haige:

1) tajutavat kehalist põhilaadi (eriti pikaleveninud haiguse puhul),

2) vaimset ja emotsionaalset iseloomu,

3) elukutseid,

4) eluviisi ja harjumusi,

5) kodaniku- ja peresuhteid,

6) vanust,

7) seksuaaltalitlust, jne.

Enamik sellest omab suuremat tähtsust tema hilisemas töös, kuid siinkohal on oluline märkida, et Hahnemann annab juba praegu meile vihjeid sellest, et ravitseja töö on mitmekülgne. Ka sellest, et haigusi saab liigitada akuutseteks, kroonilisteks (pikaajaline) ja miasmilisteks (geneetiline).

Paragrahvis number 5 annab Hahnemann ka haiguse definitsiooni:

Eelarvamusteta vaatleja /…/ tajub iga üksiku haigusjuhtumi puhul keha ja hinge seisukorra muutusi, haigusnähte, ilminguid, sümptomeid, mida on võimalik väliste meelte kaudu tunnetada. See tähendab, et erapooletu vaatleja märkab olemasolevas haigusseisundis endise tervisliku seisundi kõrvalekaldeid, mida:

1) tunneb haige,

2) tajuvad teda ümbritsevad inimesed ja

3) märkab ravitseja.

Kõik need tajutavad märgid esindavad haigust selle täies ulatuses, mis tähendab, et koos moodustavad nad haiguse tõelise ja ainsa kujuteldava terviku.

Probleemid algavad siin. Hahnemann, kes nägi ette järeldusi, milleni jõuti sada aastat hiljem, nõuab, et haiguse üle ei saa otsustada ilma meeskonnatööta. Sarnaselt tänapäeva lingvistidele väidab Hahnemann, et teave jagatakse neljaks osaks: teave, mida tean mina; teave, mida tead sina; teave, mida teame me mõlemad; ja teave, mida kumbki meist ei tea. Hahnemanni sõnul peame koguma võimalikult palju teavet kõigist neljast kategooriast, et jõuda selgusele, kas patsiendil on haigus või mitte.

Niisiis on ilmselge, et haigusseisundit võib kutsuda suuresti subjektiivseks. Üks inimene võib kutsuda oma sümptomeid “suurenevaks valuks”, samal ajal kui teine kutsub neid “gripiks.” Pole hetke, mil kõik peaksid end haigeks. Sugu, vanus, elujõud, kaal ja mitmed muud tegurid tulevad mängu siin näiliselt lihtsas ülesandes, et otsustada, kas me liigitame end “haigete” või “tervete” hulka.

Seega olete Hahnemanni sõnul haige siis, kui te ise, teie pere ja teie arst on arvamusel, et olete haige. Nende otsus põhineb sümptomitel. Reaalsuses aga kogeme kõik kogu aeg sümptomeid, millest mõned on head, teised halvad ning mõned pole kumbagi. Seega võiks loogiliselt järeldada, et haigusseisundi puhul kaaluvad valulikud sümptomid üle head ja neutraalsed sümptomid.

“The Organoni” paragrahvis number 9 kirjutab Hahnemann:

Terve seisundi puhul valitseb füüsilist keha elujõud (absoluut) piiranguteta ja hoiab kõiki organismi osi nii tunnetuslikul kui ka talitluslikul tasandil imetlusväärses, harmoonilises ja vitaalses töös, selleks, et meie sisemine mõistuslik hing saaks vabalt ära kasutada seda elavat, tervislikku vahendit oma eksistentsi kõrgemate eesmärkide täitmiseks.

Paragrahvis number 11 kirjutab ta:

Kui inimene haigestub, ajab elu suhtes vaenuliku haigusttekitava teguri jõuline mõju kõigepealt häälest ära vaid selle hingesarnase, organismis kõikjal paikneva ainuvalitseva elujõu (elu põhimõte). Ainult elu põhimõte, mis on säärase anomaalia tõttu häälest ära, võib edastada organismile vaenulikke aistinguid ja põhjustada organismis ebakorrapärast talitust, mida kutsume haiguseks …

Paragrahvis number 12 järeldab Hahnemann: “Haigusi toob esile vaid haigustega ühel lainel olev elujõud.”

Seega tuleb meil järeldada, et haigus on oma olemuselt dünaamiline ja energeetiline. Kui elujõud ühendab hinge kehaga ja lubab kõikidel keha talitlustel aset leida, siis tuleb haigust pidada energiakatkestuseks, mis ilmneb pigem füüsilisel kui dünaamilisel tasandil.

Ehk ei lükka see ümber “pisikute teooriat”, kuid väidab lihtsalt, et inimese energeetilisel tasandil peab kõigepealt midagi aset leidma selleks, et muuta teda pisikutele vastuvõtlikuks ja nõrgendada immuunsüsteemi seni, kui haigus saab võimust võtta.

Homöopaat Elizabeth Wright võttis haiguste suhtes palju positiivsema hoiaku. Ta tundis, et kuna sümptomeid ilmutab meie elujõud, on haigus tegelikult positiivne, kuigi valulik. Elizabeth Wright Hubbardi meeldejääva fraasi kohaselt on haigus “kaitsev ilming, mis väljendub inimeses kindlate sümptomitena”.

Teisisõnu on haigus märk sellest, et haigestunud inimese elujõud püüab end puhastada ja korrastada; et tervenemisprotsess on juba alanud; ning et haige elujõud ei ole nõrgenenud, kuigi tema keha võib seda olla. Seetõttu on ravitseja ülesandeks töötada tervenemisprotsessis koos elujõuga, soodustades haiguse kulgu. Kõik, mis sel hetkel haigustunnuseid maha surub, surub maha ja nõrgendab ka elujõudu; seega tegur, mis surub maha kohapõhiseid valusümptomeid, teeb seda ka kogu tervisega.

Kaasaegne kreeklasest homöopaat George Vithoulkas räägib tihti kolmest olemuse tasandist (vaimne, emotsionaalne ja füüsiline), mida haigus mõjutab. Seejuures annab ta meile tervisest ja haigusest oma määratluse. Ta kirjutab:

Tervis on valudest vaba olek füüsilises kehas, mis on saavutanud heaolu seisundi; kirgedest vaba olek emotsionaalsel tasandil, mis on saavutanud meelerahu ja harmoonia dünaamilise seisundi; ja egoismist vaba olek vaimsel tasandil, mille tulemuseks on täielik ühinemine tõega.

Esitades meile määratluse haiguse ja tervise võrreldavatest tasanditest, kirjutab Vithoulkas:

Milline parameeter määrab kindlaks, näiteks, kas liigesepõletikku põdev inimene on parema tervise juures kui keegi, kes kannatab depressiooni all? Sääraseks tervise mõõtmise parameetriks on loovus. Loovuse all pean silmas kõiki neid tegusid ja talitlusi, mis edendavad inimkonna peamist elueesmärki: jätkuv ja tingimusteta rõõm. Inimene on haige sel määral, mil määral on tema loovuse elluviimine takistatud. Kui liigesepõletikku põdev haige on nii sant, et tema haigus takistab tal olemast loovam kui depressiooni all kannatav haige, on liigesepõletikuga inimene haigem kui depressiooni all kannataja …

Terve mõistuse toimimist peaksid iseloomustama järgnevad kolm omadust: selgus, sidusus ja loovus. Inimene on haige sel määral, mil määral mõni neist omadustest või kõik nad on vähenenud või puuduvad …

Selline väide võib jahmatada neid, kes usuvad juba pikka aega, et mõistuse ja hinge haigus peab olema tähtsam kui füüsilise keha haigus, kuid sellest hoolimata näib see olevat tõsi. Peame silmas pidama, et inimese organism murdub nõrgimast kohast, asugu see millisel tasandil tahes. Ühtlasi peaksime inimese tervise hindamiseks kasutama vabaduse ja piiratuse käsitust.

Minu jaoks on Vithoulkase selguse, sidususe ja loovuse mõõdupuu olnud tervise ja haiguse hindamisel suurepäraseks meetodiks. Mida tervem on inimene, seda enam on ta suuteline elama ja töötama vabaduse maailmas – maailmas, mida määratleb suures osas inimese tahe ja kujutlusvõime. Kui inimene haigestub, hakkab seda maailma määratlema haigus, isegi senimaani, mil haigusest saab lõpuks inimese karjäär ja isegi kutsumus.

Lõpuks käsitleme homöopaat Stuart Close’i suurepärast haiguste põhjuste klassifikatsiooni. Close vaatab olukorda rohkem kliinilisest kui filosoofilisest vaatenurgast, jagades meiega oma liigitust haigusest. Ta kirjutab:

1. Haiguse mehaaniliste põhjuste hulka kuuluvad vigastused, võõrkehad, välised ained, mitmed kaasasündinud vead, luude kahjustused, amputeerimine või kasvajad /…/ Hahnemann andis homöopaatidele korduvalt nõu eemaldada haigusseisundi puhul esmalt võimalik ärritaja või väline tegur. Näiteks parasiidid, kelle olemasolu kutsub esile haiguse, tuleb välja ajada kas mehaaniliselt või ravimiga, mis suudab neid nõrgendada või hävitada ilma haiget ohustamata või tema seisundit halvendamata.

2. Haiguse keemilised põhjusteks on happed, leelised, soolad, alkaloidid, suur hulk mürke ja muud sarnast /…/ Sellistel juhtudel on vaja kasutada keemilisi või füsioloogilisi vastumürke, mida tuleb mõnel juhul kombineerida kahjustavat ainet eemaldava füüsilise vahendiga (nt maopump). Seejärel on tarvis püsimajäänud või tekkivate talituslike kahjustuste tervendamiseks kasutada homöopaatilist ravi.

3. Haiguse dünaamilisi põhjuseid, mis mõjutavad kõiki inimese reaktiivseid võimeid, on väga palju: need võivad olla emotsionaalsed, keskkonnast tingitud, elektromagnetilised, kiiritusest või atmosfäärist tingitud; neid võib leida toitumisest, nakkusest, hügieenipuudusest, infektsioonist, allergilisest eelsoodumusest, kõikide tugevatoimeliste uimastite ja ravimite kasutamisest ja väärkasutamisest; või on need tulenenud eelmisest konstitutsioonilisest vastupanust, mil keha püüdis seista vastu teatud mikroorganismidest erituvate mürkainete patogeensetele mõjudele.Mis puudutab mikroorganisme, siis on homöopaatia laialt tuntud kui väga tõhus ravimeetod, mis ravib “tõsiseid” haigusi, mida seostatakse vastupanuga bakteritele, algloomadele ja viirustele. Statistikat on kogutud suurte epideemiate puhul, mil on olnud võimalik võrrelda homöopaatilist mittehomöopaatiliste lähenemistega.

Siinkohal pane tähele, et Close’i jaoks viitab termin dünaamiline haigustele, mille puhkemine ja sümptomipilt vastavad kõige enam tavapärasele “põletikulisele haigusele.” Hahnemanni soovi kohaselt peaksime uskuma, et haigust põhjustab katkestus meie elujõus, mitte lihtsalt need haigused, mida liigitame tavaliselt nakkushaigusteks. Kuid Close annab meile haiguse õppimisel kaalumiseks mõned lüngad ja mõned sõnad, millega lünki täita. Samas kinnitavad need lüngad Hahnemanni esialgseid leide. Kuigi vastab kindlasti tõele, et oleme kõik füüsilise trauma suhtes haavatavad – meid võidakse peksta, tulistada või pussitada – ja peame trauma tagajärgedega võitlema, ning igaüht meist võivad aeglaselt või kiirelt mürgitada kas toidus või keskkonnas leiduvad ained, on kõige olulisemaks tõeks see, et kõik muud haigused on olemuslikult energeetilised ja need on seotud meie enda elujõu olemasolu ja selle tõkestamisega. Samuti on inimorganismi reaktsioon isegi füüsilise trauma ja kõiksuguste mürgituste korral täpselt samasugune kui nakkushaiguse puhul. Mürgistuse ja füüsilise trauma korral on haiguse vallandajaks lihtsalt mürkaine vaenulikkus või mõju, mitte seesmiselt arenenud elujõu tõke, kuid vallandaja tekitab organismis ikkagi seisundi, mida tunneme haigusena. Seetõttu tuleb meeles pidada, et Hahnemanni jaoks järgiks peksa saanud või mürgitatud inimese ravi siiski sama üldist homöopaatilise ravimeetodi mustrit: lastes sarnasel ravida sarnast ja haigele, keda on pekstud või mürgitatud, antaks ikkagi ainet, mis tekitaks samasuguse sümptomipildi, mida me haige juures juba näeme.

Seetõttu peame haigusele mõeldes mõtlema elujõust, kuna Hahnemann ise oli “vitalist” ja uskus sügavalt nähtamatusse jõudu, mis peitub kõikides elusolendites – kõiges, mis on meie planeedil loomupärane. Seega ilmneb haigus kehas vaid pärast elujõu katkestust, kuid mida katkestus võib tähendada, alates mürgisest keskkonnast kuni negatiivsete mõteteni, jääb endiselt selgusetuks.