Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 8

Sissejuhatus

Kõik sai alguse Hippokratesest. Tema lõi filosoofia, mille järgi määratletakse haigust, ning meetodid, mille järgi seda ravida.

Haiguste ravimisel oli Hippokratese meetod mitmel viisil ideaalseks näiteks nähtusest, mida hakati hiljem kutsuma “eklektiliseks meditsiiniks” (kui seda praktiseeris Ameerika homöopaat J. T. Kent) ja mis sarnanes tänapäeva loodusraviga. Meditsiin, mida Hippokrates praktiseeris Kosi saarel, keskendus pigem meetoditele, mis soodustasid loomulike tervenemisprotsesside toimumist, kui meetodile, mis lükkas loomulikud protsessid kõrvale või hävitas need. Kuna Hippokratese jaoks oli toitumine, treeningud või nende puudumine ja emotsionaalne keskkond võtmeks hea tervise juurde, muretses ta väga oma patsientide elustiili ja harjumuste pärast. Niisiis oli tema mureks nii füüsiline kui emotsionaalne keskkond, milles haige igapäevaselt elas ja tegutses. Seega raviti patsienti kui tervikut ning kõikidele terviku osadele pöörati võrdset tähelepanu.

Hippokrates kiindus terminisse physis ehk füüsis (v-kreeka k. loodus). Sellega tähistas ta inimkehas toimuvaid loomulikke protsesse, mis aitavad kehal end ise tervendada ja uuendada. Hippokrates uskus, et ravija ülesandeks on töötada füüsisega – jällegi tihti pigem passiivsel teel, nagu uue toitumis- või treeningplaani arendamisel, või kuulates, kuidas haige räägib oma unenägudest ja isiklikest arhetüüpidest – et kutsuda esile tervenemine. Seega oleks Hippokrates kohkunud tänapäevase meditsiini lähenemistest, mille osaks on füüsisega “trikitamine”, pannes seda uskuma, et midagi polegi tarvis ravida (tehnikad, mis on keerukad, nagu krooniliste seedehäirete lõikused või näiliselt leebed, nagu allergiaravid). Ta oleks uskunud, et lõpuks lähevad sellised ravimeetodid kallimaks maksma kui algne haigus.

Termin physis on meie õpingutes kesksel kohal, sest Hippokrates ja tema järgijad nägid end füsioloogidena. Nii sündis termin füsioloog ehk ravitseja.

Niisiis määrab termin “ravitseja” selle inimese rolli, kellele termin omistatakse. Ravitseja töötab organismiga, selle loomuliku tervenemisvõimega ja teeb seda viisil, mis soodustab tervenemisprotsessi. Termin “ravitseja” ei viita mingile kindlale koolitusele, litsentsile või oskuste tasemele. Selle asemel viitab see filosoofiale, mõtlemis- ja töötamisviisile, mis on tänapäeval sama tõene, kui see oli Hippokratese päevil.

Seetõttu on oluline märkida, et ravitseja on iga ainet määrav inimene, olgu ta kogenud homöopaat või uustulnuk, kes avab esimest korda kodus ainete komplekti ja tegutseb heas lootuses. Seega ravitseja rolli võtmisel on kõige olulisem mõista enda kanda võetud tööd ning teada, kuidas ja miks tervenemine aset leiab.

Homöopaatia isa ning Hippokratese ravipõhimõtete järgija Samuel Hahnemann jättis endast maha kirjalikke ülestähendusi nii oma filosoofiast kui ka praktikast. Tema teos “The Organon of Medicine” arenes aastate jooksul kirjutamise ja uuesti kirjutamise näol kuues väljaandes. Teoses selgitab Hahnemann, mida püüame teha – tööd, mille võtame enda kanda. Tema jaoks oli vajadus arstiteaduse praktika ja praktiseerija defineerimise järele nii suur, et see oli “The Organoni” esimese lõigu teemaks. Esimene lõik tervikuna ütleb:

Ravitseja kõrgeim ja ainus kutsumus on haigeid tervendada – ravida, nagu öeldakse.

See on ühtaegu lihtne ja väljapaistev väide. Valides termini “ravitseja” – ja ma usun, et tegemist oli vägagi teadliku valikuga mehelt, kes teadis selle sõna kaudset ja otsest tähendust –, ütleb Hahnemann kohe ära, et töötada tuleb loomulikul viisil. Inimese elujõudu või eluenergiat tuleb pigem suurendada, mitte töötada haiguse eemaldamisel olemusele vastu. Viide “kõrgeimale” kutsumusele tuletab meile meelde, et antud ravimeetod seda just ongi: kutsumus. Hahnemann uskus, et inimesed, kes töötasid haiguse ravimisel teiste kõrval, vabastades end haiguse piiridest, olid Jumala poolt määratud.

Hahnemanni sõnade täielikuks mõistmiseks peame aga vaatama teksti jäetud joonealust märkust. Selles selgitab Hahnemann, mida ravitseja kutsumus endast ei kujuta: “mõelda välja nii-öelda süsteeme, mis põhinevad tühjal kuulsusjanul /…/ ja näevad haiguse algeid organismi nähtamatus sisemuses” või “selgitada lugematu arv kordi haiguse ilminguid ja nende lähimaid põhjuseid /…/ kui haiged ohkavad asjatult abi järele.” Nii lõpetab ta oma teksti: “On viimane aeg, et kõik, kes kutsuvad end ravitsejateks, lõpetaksid igaveseks kannatava inimkonna petmise tühja jutuga ja hakkaksid tegutsema tegeliku aitamise ja ravimise eesmärgil.”

Mõtisklesin mõnda aega, mida tähendab, et ravimine (cure) on kõrgeim kutsumus. Mulle näis, et selle väljendi kasutamine pärssis kogu väite tähendust. Mulle näis, et ravitseja peaks tahtma “tervendada” mitte “ravida.” Kuid siis sain aru, et kuna Hahnemann mõistis nii selgelt, et tervenemisprotsess on sisemine ja seda võib ainult soodustada või takistada, kuid mitte kunagi kontrollida, ning ükski väline reaktsiooni vallandaja ei saa seda tõeliselt algatada ega peatada, sai Hahnemann ravitseja rolli selgitades kirjutadada vaid haiguse ravimisest. Ravitsejal pole võimu tervendada; tõepoolest, see on osa sellest, mis muudab tema töö nii tõhusaks. Arst, kes pole ravitseja, võib uskuda, et on võimeline haiget tervendama. Arukas ravitseja, kes teab, et iga ravi lõpptulemust võib vaid loota ja mitte kunagi ette aimata ega kontrollida, teab ühtlasi, et ta töötab mõnevõrra silmapaistmatumal ravimise tasandil. Ta võib tervise parandamiseks vaid pinna ette valmistada ja loota seejärel parimaid võimalikke tulemusi.

Üldiselt esitatakse ravitseja roll detailselt neljas esimeses “The Organoni” lõigus. Teine lõik on kirjutatud järgmiselt:

Ravi kõrgeim ideaal on kiire, leebe ja püsiv tervise taastamine; see tähendab haiguse täielikku eemaldamist ja põrmustamist kõige lühemal, usaldusväärsemal ja soodsamal viisil ning selgelt teostatavate põhimõtete järgi.

Taaskord on tegemist väljapaistva, kuigi lühida väitega. Selles antakse meile kolm märksõna, mis peaksid olema kõikide tervendamiste puhul ühised: kiire, leebe ja püsiv. Teisisõnu tuleb ravitsejal leida loomulik meetod, millega alustada muutust ja kutsuda esile muutust vallandav reaktsioon. Muutus peab parandama ja tõstma haige tervist. Muutus ei pea aset leidma ainult konkreetse valu või vaevuse puhul, mille tõttu haige üldse ravi otsima asus, vaid peab parandama kogu tema olemust. Seega ei ole tegemist kordaläinud raviga, kui teie patsient vabaneb kõrvainfektsioonis, mille tõttu ta teie jutule tuli, kuid põeb nüüd ravi avaldatud mõjude tagajärjel astmat. Samuti pole hea, kui teie patsient taastub lõpuks haigusest ja selle ravist, kuid seejuures on küsitav, kumb pani tema organismi rohkem proovile, kas haigus või selle ravi. Lõpuks pole kordaläinud raviga tegemist ka sel juhul, kui ravi tagajärjel kõrvainfektsioon küll kaob, kuid selle asemele saabub mõne nädala jooksul järgmine.

Kui tahame olla tõelised ravitsejad, peab patsiendi seisund olema pärast ravi parem kui enne seda.

Hahnemann teeb selle meile selgeks, kirjutades, et tegeleme “haiguse täieliku eemaldamise ja põrmustamisega.” Haigus peaks igaveseks kaduma. Ta jätkab, et täielik ravi tuleb ette võtta “kõige kiiremal, usaldusväärsemal ja vähemkahjustaval viisil.” Teisisõnu “esiteks, ärge tehke kahju.”

Oma filosoofia ja praktika poolest oli Hahnemann väga konservatiive ravitseja. Ta soovitas ravitsejal mitte lasta end tõmmata haiguse “draamasse”. Ta lihtsalt jälgis – muidugi kaastundlikult –, kuid säilitas seejuures emotsionaalse distantsi, et näha, mil viisil võiks tervenemise teekond kulgeda võimalikult lühidalt ja kergelt. Ikka ja jälle tuletas ta endale meelde sõna leebe. Mitte miski tema metoodikas ei vahetaks leebet ravi mõne sellise vastu, mis vastab kahele ülejäänud kriteeriumile: kiire või püsiv. Seetõttu peame olema valmis töötama aeglasemalt või päev päeva järel, saavutades sel viisil nii palju edu kui võimalik, et teekond täieliku terviseni oleks lõppkokkuvõttes võimalikult lühike. Nii püsiv, kui elu seda lubab, kuid igal hetkel võimalikult leebe ja hell.

Hahnemann lõpetab teise lõigu lühikese fraasiga. Ta kirjutab, et ravi tuleb läbi viia “selgelt teostatavate põhimõtete järgi.” Teisisõnu peab meil olema filosoofia, mida järgida. Meil peab olema plaan. Kõige olulisem on aga see: Hahnemanni kirjutatu kohaselt ei pea iga ravitseja olema homöopaat, kuid ta peab järgima organiseeritud tegevuskava. Hahnemann väitis et on olemas mitmeid ravimise kirjeldusi ja kaks põhilist ravimeetodit. Esiteks allopaatiline, mis töötab sümptomite vastu, määrates ravimeid, mis avaldavad loomulikele sümptomitele vastumõju. Teiseks homöopaatiline, mis töötab koos sümptomitega, uskudes, et need omavad tähendust, ja määrates aineid, mis tekitaksid tervel inimesel neid sümptomeid, mida haige organism juba põeb.

Hahnemann nõuab, et iga ravitseja võtaks vastu otsuse – ratsionaalse ja hästi läbi mõeldud otsuse –, kuidas ja miks hakkab ta patsienti ravima. Kuigi Hahnemann oleks tugevalt allopaatilise praktika vastu, austaks ta palju rohkem kiiret allopaati, kes on oma filosoofia ja praktika läbi mõelnud ja asub seejärel oma ravimeetodi juurde. Tal puuduks austus igasuguse praktiseerija vastu, kes ravib lihtsalt viisil, mida talle on õpetatud, ilma, et näeks vaeva oma isikliku praktika ja ravifilosoofia kujundamisega.

Samas joones kirjutab Hahnemann, et ravitseja ei saa laskuda “reageerija” rolli, reageerides alati haiguse vapustustele ja selle all kannataja valu-le. Selle asemel peab ravitseja pidama silmas oma positsiooni ning teadmisi ja oskusi, et hoida oma patsient tervenemise teel.

“The Organoni” kolmas lõik jagab rohkem selgitusi ravitsejale tarvilike teadmiste ja oskuste kohta. Hahnemann kirjutab:

Selleks, et olla ravikunsti tõeline praktiseerija, peab ravitseja:

1. Selgelt mõistma, mida haiguste puhul, see tähendab iga üksiku haigusjuhtumi puhul, ravida (haiguse mõistmine, näitaja).

2. Selgelt mõistma ainete toimeid, see tähendab iga konkreetse aine toimeid (teadmised ainete jõust).

3. Olema teadlik, kuidas kohandada aine toime sellega, mida ta on selgeid põhimõtteid järgides tajunud kahtlematult haigusena.

Seega kirjutab Hahnemann, et ravitsejal peab olema haiguse ja ainete käsitlemiseks mõni meetod. Tema mõtetel peab olema raamistik. Teatud tasakaalustaval viisil peab ta olema võimeline nägema, millist ravi aine suudab pakkuda, ning sobitama selle eksimatult juba olemasoleva haiguse loomusega. Taaskord vajab ravitseja teed, mida järgida, töömeetodit, mille toimimine on kliiniliselt tõestatud. Meetodit, mis on ajaproovile vastu pidanud.

On väga oluline, et kolmandas lõigus pole Hahnemann veel ühelgi viisil väitnud, et homöopaatiline meetod on parem kui allopaatiline. Selle asemel nõuab ta, et igal ravitsejal oleks arusaam ravitsemise põhifilosoofiast ning ta töömeetodid tuleneksid otseselt sellest filosoofiast. Sel moel selgitab Hahnemann ravitseja, mitte homöopaadi rolli (ning kahjuks on täiesti võimalik, et on homöopaate, kes ei täida ravitseja rolli, nii nagu on ravitsejaid, kes ei tea midagi homöopaatiast. Pigem eelistaksin alati tõelist ravitsejat, kellel puudub arusaam homöopaatiast kui homöopaatia teadmistega praktiseerijat, kes pole mingil viisil tõeline ravitseja. Esimesele saan vajaduse korral jagada teadmisi homöopaatiast, kuid teise puhul saan ma vaid tema ravi all kannatada).

Paragrahvis number 3 jätkab Hahnemann:

Selleks, et sobitada aine toime patsiendi haigusega, peab ravitseja olema võimeline:

1. Sobitama kõige kohasema toimega aine käsiloleva juhtumiga (näidustatud aine valimine).

2. Valmistama aine täpselt nõuetekohaselt.

3. Andma ainet täpselt õiges koguses (õige doos).

4. Ajastama dooside kordamist õigesti.

5. Lõpuks peab ravitseja teadma iga juhtumi puhul tekkivaid raskusi ja olema teadlik, kuidas neid eemaldada selleks, et tervise taastumine oleks püsiv.

6. Kui ravitsejal on see arusaam, tajumisvõime, teadmised ja teadlikkus, mõistab ta, kuidas tegutseda otstarbekalt ja põhjalikult ning tegemist on tõelise ravikunsti praktiseerijaga.

Jällegi pole Hahnemanni seatud ülesanne lihtne. Tema sõnul peab ravitseja tundma oma ravimeid, olenemata praktiseeritavast meditsiinivormist. Ta peab hoidma end kursis; omama põhjalikke teadmisi. Ta seab kõrgeimale kohale teadmised olemasolevast raviraamatust, mida homöopaadid kutsuvad materia medica’ks. Te ei saa olla ravitseja, kui teil puuduvad põhjalikud teadmised teile kättesaadavatest ravimitest – reaktsiooni vallandajatest, mis alustavad tervenemist. Minu jaoks tähendab see järgmist: kui sa ei tunne oma materia medica’t ning kui sa pole praeguseks mõistnud homöopaatia filosoofiat (või mõne muu meditsiinivormi filosoofiat), ei peaks sa aineid määrama. Kuigi see peaks olema ilmselge, olen ikka ja jälle näinud inimesi, kes tahavad kiirustada ning osta homöopaatiliste ainete komplekti ja alustada selle kasutamist enne, kui nad on vaevunud lugema ühtki raamatut või osalema ühelgi kursusel. Nad tahavad võtta endale ravitseja rolli enne, kui mõistavad, mida see endast üldse kujutab.

Seega peab ravitseja tundma oma apteeki. Ta peab teadma, milliste ainetega tal tuleb töötada ning milline on igaühe kasutus ning valesti kasutamise tagajärg. Samuti peab ta teadma, kuidas neid aineid valmistatakse. Tean, et homöopaadilt ei saa enam oodata, et ta valmistaks oma aineid ise, samamoodi nagu ei saa oodata allopaadilt, et too teeks kusagil tagaruumis valmis partii antidepressante, kuid Hahnemanni sõnul peavad nii allopaat kui homöopaat mõistma, kuidas ravimit valmistatakse ning miks just sellisel viisil.

Järgmisena peab Hahnemanni sõnul ravitseja teadma, kuidas anda oma aineid õige potentsi ja doosiga. Tean, et tegemist on lahendamatu mõistatusega: aine potentsi ja doosi saab teada vaid sel juhul, kui olete seda kunagi kasutanud ja teil on mõningane isiklik kogemus, mille põhjal tegutseda, kuid teooria kohaselt peaksite aineid andma vaid siis, kui teate, kuidas seda teha. Keeruline. Jällegi peame pöörduma filosoofia poole, eriti just algajatena – kas siis tavainimeste või homöopaatiaga tutvuvate arstiteadlastena. Materia medica õppimine annab meile juhiseid ainete sobivate potentside ja dooside kohta. Kunagiste õpetlaste kirjapandu annab meile kasutusjuhiseid, kuniks arendame välja enda omad. (Parima rusikareeglina tuleb meeles pidada, et Hahnemann oli ainete kasutamisel konservatiivne. Ta alustas alati ühest doosist ja jälgis, kuidas see toimib. Samuti valis ta ainele kõige madalama potentsi, mis võis tema arvates juhtumile mingit mõju avaldada.)

Lõpuks selgitas Hahnemann ravitseja rolli sügavamaid arusaamu. Tema sõnul “peab ravitseja teadma iga juhtumi puhul tekkivaid raskusi ja olema teadlik, kuidas neid eemaldada, et tervise taastumine oleks püsiv”.

Hippokratese järgi on ravitseja rolliks töötada loomuliku tervenemismehhanismiga ja soodustada tervenemist. Ravitseja on reaktsiooni vallandaja, kes tekitab haige elus mingeid muutusi, mis lasevad haigel tõelisttervenemisprotsessi vähemalt alustada. Muutuse mõiste on tervenemisprotsessi mõistmisel ülioluline.

Tervenemine on muutusega läbi ja lõhki seotud. Kui meil puuduks vajadus muutuda, kui me poleks mõnel tasandil – füüsilisel, vaimsel või emotsionaalsel – ummikusse jooksnud, poleks meil tarvis terveneda. Me oleksime täie tervise juures. Kuid seda me ei ole, me pole valudest ja vaevustest täielikult vabad ja isegi parima ravi korral ei saa me igaveseks vabaks oma valudest ja vaevustest, oma piiratusest ja kahtlustest, kui just ravitseja ei suuda sütitada meid alustama oma elu ja loomuse muutmist. Muutus võib olla lihtne, nagu keldrikorterist teisele korrusele kolimine (Hahnemanni arusaama säärasest muutusest leiad “The Organoni” paragrahvist number 77) või sügav, nagu taasleitud soov olla terve. Aga muutus peab toimuma. Hahnemanni sõnul on osa ravitseja rollist tajuda, kus peab muutus aset leidma.

Paragrahvis number 4 kirjutab Hahnemann:

Ravitseja on ka tervise alalhoidja, kui ta teab asjaolusid, mis tervist häirivad ning haigust esile kutsuvad ja seda toetavad, ning on ühtlasi teadlik, kuidas neid nähtusi tervetelt inimestelt eemaldada.

Seega ei piisa vaid ravitseja võimest tunda ära haigusi ja neid ravida, vaid Hahnemanni sõnul peab tal olema metodoloogia, mis lubab tervist säilitada, kui selleni on jõutud. Sellest lähtuvalt on tervenemine kestev protsess ja mitte haigeoleku, vaid elusoleku ülesanne.

Ravitsejal peab olema toimiv filosoofia ehk ravimeetod, mis on ühtaegu praktiline ja filosoofiliselt põhjendatud. Ta peab teadma, mida ravida ja kuidas seda teha. Veelgi enam peab ta teadma, millised muutused peavad aset leidma, et haige saaks terveks ja jääks terveks. See pole lihtne ülesanne.

Meie ühiskonnas on läinud segamini terminid ravitseja ja arst. Arst viitab ametlikule haridustasemele. Termin ise peaks tähendama lugupidamisavaldust. Terminiga eraldame neid, kes on teinud tööd ja ära teeninud lugupidamise, kuid see ei märgi mingil viisil, kas tiitli ära teeninud inimesed mõistavad tõeliselt tervenemist või ravimist. See vaid eeldab, et nad mõistavad haigust ja võib-olla teevad nad seda kõige algelisemal füüsilisel tasandil.

Termin ravitseja eeldab aga enamat. See eeldab kõike, mida Hahnemann tungivalt väidab. Kuid see ei eelda meditsiinilitsentsi ega kindlat õiguslikku seisundit. Selle asemel eeldab see hoopis sügavamat arusaama, isegi teatud pöördepunkti, mis annab praktiseerijale, tavainimesele või arstiteadlasele töömeetodi, tekitades keskkonna, kus tervenemine saab aset leida. Selline on ravitseja roll, olgu selleks ravitsejaks ema, kes kiigutab kogu öö oma haigestunud imikut, või arstiteadlane, kellel on kõiki teenuseid osutav kliinik ja garaažis BMW. Ravitseja rolli täitmisel ja teiste abistamisel seavad nii Hahnemann kui talle eelnenud Hippokrates mõlemale võrdsed nõudmised.