Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 7

Homöopaatia lugu koosneb suures osas ühest mehest, Samuel Hahnemannist. Kuigi tema ei ole homöopaatia ega homöopaatilise ravi põhimõtete “leiutaja”, õnnestus tal detailiseerida enam kui kahe tuhande aasta vanused põhimõtted. Suures osas lasus tal detektiivi roll. Nii nagu üks hea detektiiv paneb täieliku pildi saamiseks kokku hulga väikseid vihjeid, töötas Hahnemann aastaid, et testida mineviku teooriaid ja sulatada need ühte oma aja moodsaima tehnoloogiaga. Võime vaid ette kujutada, mida teeks Hahnemann tänapäeval elades. Ilmselt ühendaks iidsed meditsiinifilosoofiad empiiriliste teadmistega keha enesetervenemise viisidest, ühildades kõike tänapäeva füüsika ja arvutigraafikaga. Mitmed meist arvavad ekslikult, et Hahnemann oli mees, kes pooldas minevikutavasid. See ei vasta lihtsalt tõele. Praktika ja filosoofia poolest sammus Hahnemann esirinnas.

Christian Samuel Hahnemann sündis 10. aprillil 1755. aastal Meissenis, Ida-Saksamaal. Tema sünniaastal vangistati spionaaži tõttu jutlustaja, alkeemik ja suur armastaja Casanova. Samal aastal avaldas Benjamin Franklin essee “Observations Concerning the Increase of Mankind,” (“Täheldusi inimkonna kasvust”), mis ennustas mõnevõrra ette Malthiuse hilisemat kirjatööd ülerahvastusest ja selle mõjust maailma keskkonnale. Hahnemann sündis aasta enne seda, kui Preisimaa kuningas Frederick Suur tungis Saksimaale, alustades seitsmeaastast sõda, samal ajal kui Uues Maailmas toimus Prantsuse ja indiaanisõda.

Hahnemanni eluaja ebatavalise kaheksakümne aasta jooksul olid uuendused õhus. Meditsiinivaldkonnas oli nakatumine kuum teema. 1760. aastal avaldas Benjamin Franklin brošüüri pealkirjaga “Some Account of the Success of Inoculation for the Smallpox in England and America,” (“Aruanne rõugete vastu vaktsineerimise edukusest Inglismaal ja Ameerikas”), mis eelnes nii Hahnemanni kui Jenneri tööle, mille käigus katsetati mürgiste ainete mikrodoseerimist ja mürkide mikrodooside kasutamist haiguste ravimisel ja ennetamisel. 1762. aastal avaldas Rootsi arst Nils von Rosenstein teose “The Diseases of Children and Their Remedies,” (“Lastehaigused ja nende ravimine”), millega nägi Euroopa kultuuris ilmavalgust täiesti uus arstiteaduse haru pediaatria.

See oli ka ajajärk – 1780, kui täpne olla – mis oli tunnistajaks Londoni Tervisetempli avamisele. Templi loojaks oli Šoti sadulsepa poeg James Graham. Ta õppis meditsiini, kuid ametliku kraadi puudumise tõttu ei saanud ta seda praktiseerida. Ta lahkus kodulinnast Edinburghist ja suundus Ameerika Ühendriikidesse, kus kuulis Benjamin Franklini katsest elektrienergiaga. Ühendriikides omandatud teabe võttis ta kaasa Londonisse, kus avas Templi, mille uste taga ootasid tuldsülgavateks draakoniteks voolitud viirukipannid. Samuti nägid külastajad seadet, mille pärast Templit külastati: taevalikku voodit, mis tugines neljakümnele klaasist sambale ja arvukatele elektriseadmetele. Haiged heitsid voodisse pikali ning õrnad elektrilöögid ravisid nende impotentsust või viljatust. Mõnda aega oli Tempel küllaltki populaarne, kui kogu maailmast saabusid jõukad kliendid, kes soovisid taevalikul voodil lamada. Olenemata oma esialgsest elegantsusest ja sellest, et kaunis noor tantsijanna Emma Lyon palgati kandma rüüsid ja kehastama “tervise jumalannat”, tuli Templil mõne aasta möödudes uksed sulgeda. Suursugususest hoolimata sealsed ravid lihtsalt ei toiminud.

Tolleaegsete leiutiste hulka kuulusid rulluisud (1760), aurumasin (1765), aurik (1787) ja David Bushnelli maailma esimene lahingutegevuseks loodud allveelaev Turtle (1776). Leiutiste hulka kuulus ka kuumaõhupall, mis esialgu kogus kõrgust transpordivahendina 1782. aastal, kui vennad Montgolfierid esitlesid avalikkusele oma leiutist kümneminutilise lennuga. 1785. aastal trumpas nende saavutuse üle John Jeffries, kes ületas kuumaõhupalliga Inglise kanali. Avastati ka planeet Uraan 1781. aastal. Tegemist oli esimese planeediga, mis on avastatud alates eelajaloolistest aegadest, mil inimkultuuri troonis Babüloonia rahvas.

Tol ajal oli avardumist tunda igal tasandil. Näis, et teadusarenguks on piiritud võimalused; samuti füüsiliseks ja geograafiliseks avastuseks, nagu Uue Maailma asustajad peatselt leidsid. Esialgsete kolooniate piiridest kaugemale liikudes avastasid nad, et maad oli hulga rohkem, kui algselt ette kujutati. Ning Samuel Hahnemann, kes tundis end tolles ajas vägagi koduselt, rajas arstiteaduses uut teed, mis osutus suuremaks ja sügavamaks, kui ta algselt ette kujutas.

Hahnemann sündis konservatiivses ühiskonnas konservatiivsesse peresse. Samas aga sündis ta perre, millel oli oma kogukonnas teatud seisus. Kuna Hahnemanni isa oli kunstnik – kõrgekvaliteedilise Saksa portselani maalija –, anti Hahnemannile võimalus õppida ja omandada härrasmehe haridus. Kuigi arstiteadus oli noorele jõukale mehele kohane tegevusala tema ema, mitte aga Hahnemanni enda arvates, otsustas ta siiski vanemate soove austada ning seadis kohalike aadlike rahalise toetusega oma sammud Viini Ülikooli.

Seal lootis ta omandada meditsiinihariduse, kuid see, mille ta sealt eest leidis, hoopis kohutas teda. Tolleaegsest meditsiiniapteegist kasutasid arstid haiguste ravimiseks regulaarselt selliseid aineid nagu arseen. Veelgi enam, tegemist oli kaanide kasutamise ajastuga, mil tervenemise nimel kasutati igal aastal patsientide vere väljalaskmiseks miljoneid kaane. Hahnemann jõudis liigagi tihti järeldusele, et raviviisid on palju kahjulikumad kui haigused ise.

See uskumus juhtis Hahnemanni järgnevad viiskümmend aastat, mil ta teostas kliinilisi uuringuid, otsides raviviise, mis poleks kahjulikud ning toimiks võimsate tervendajatena. Otsing selliste ainete järele viis ta tagasi meditsiini algusaegadesse ja aitas tal teha tohutu hüppe edestamaks teisi omaaegseid meditsiiniteadlasi.

Leebema arstiteaduse otsingutel alustas Hahnemann sellest, mida ta tundis – omaaegsest ravimtaimede apteegist. See apteek – taimede ja mineraalainete kasutamine ravimite valmistamisel – pärineb aegadest, mil elas kreeklasest rohttaimete tundja Dioscorides, kes rändas koos Rooma leegionidega, et õppida pika teekonna jooksul posijatelt, habemeajajatelt ja ämmaemandatelt ravimtaimede kasutamist. Ta kogus teadmised raamatusse, mida kutsus “Materia Medica’ks”. Teosesse koondas ta kõik saadud teadmised ravivatest ainetest ning raamat jäi temast päranduseks kõigile neile ravitsejatele, kes astusid hiljem tema jälgedes.

Hahnemann jõudis arusaamale, et kuigi ained olid võimelised tekitama inimorganismis laiaulatuslikke muutusi, ei toimunud need muutused alati paremuse suunas. Leebema ravimi saamiseks hakkas ta aineid lahjendama. Kindlasti olid ka teised ravitsejad püüdnud segada karumustikat vähese veega, kuid Hahnemann lõi lahjendamise süsteemi, mis jättis ainesse algainest vaid vähima jälje.

Lahjendatud ainete kasutamisel avastas Hahnemann midagi senitundmatut: järjest lahjem aine muutus vähem kahjustavaks ja palju tugevamaks ehk haiguste ravimisel tunduvalt tõhusamaks.

Oma meditsiinilistes avastustega oli Hahnemann küllaltki murranguli-ne, kuid ma arvan, et see polnud kindlasti iialgi tema eesmärk. Arstina töötamist alustas ta kavatsusega olla meele järele oma vanematele, perele ja kogukonnale. Alguses püüdis ta praktiseerida tolleagset meditsiini oma parimate võimete kohaselt. Samas nii nagu algsed Ameerika Ühendriikide asustajad, kes arvasid, et neil on tegemist ligikaudu Inglismaa suuruse maalapiga, oli ka Hahnemann lõpuks vapustatud oma meditsiinikatsetuste määratutest järeldustest. Kuid areng konservatiivsest luterlasest noorukist arstiteaduse revolutsionääriks oli töö, mis suruti talle peale ja mida ta ise mitte kunagi ei otsinud. Võtke hetk ja vaadake tema elu enda elu vaatepunktist. Hahnemann, nagu enamik meist, ei planeerinud oma elu. Ta andis oma parima suure perekonna kasvatamisel – tal ja tema naisel oli üheksa last – püüdes olla meele järele oma esimesele naisele Johannale, kes ärritus ja pettus üha enam. Paratamatult tunneme talle kaasa, sest Hahnemann püüdis teha oma pere jaoks parimat, tundes samal ajal, et ta on kokku puutunud millegi ebareaalsega, mis pidi tema arvates tõele vastama. Seega enamiku oma täiskasvanueast otsis Hahnemann habrast tasakaalu oma perekonna ees lasuvate kohustuste ja sellega võrdselt püüdliku vastutusega töö vahel.

Inimestele meeldib teha filme säärastest suurkujudest – Norma Rae3 sarnastest inimestest, kes ei näi alguses uuendajatena, kelleks nad hiljem osutuvad, kuid kes jõuavad ühel hetkel nende elu muutvale arusaamale. Norma Rae puhul oli see arusaam seotud vabriku töötingimustega ja lõpuks sai temast ametiühingu organisaator. Hahnemanni puhul oli tegemist armastava ning asjast huvituva arstiga, kes ei suutnud patsiente minema saata, kui nood valudes ja kurbuses tema abi vajasid. Ta ei suutnud vältida järeldust, et raviviisid, mida temaaegsed arsti kasutasid, ainuüksi ei lõpetanud haigete kannatusi, vaid mitmel juhul lausa põhjustasid neid.

Üllatav pole mitte asjaolu, et Hahnemann märkas tolleaegsete raviviiside ja nende tagajärgede reaalsust, vaid see, et mitte keegi teine ei tundunud seda märkavat. Sellele tähelepanu juhtides näisid arstid vihasemad pigem Hahnemanni sõnavõtu kui tunnustatud meditsiinipraktikate üle.

Kuid Hahnemann võttis jätkuvalt sõna – ning mitte seepärast, et see oleks teda kuhugi viinud. Tegelikult see peaaegu et lõpetas tema võimaluse praktiseerida arstiteadust ja toetada oma peret ainsal viisil, mida ta tundis. Ei, ta tegi seda sest tundis, et iga korralik inimene räägiks enda ümber toimuvast ülekohtust. Näiteks oli tol ajal tavapärane praktika määrata haiguse raviks arseeni.

Oluline on meeles pidada, et Hahnemanni avastused ja arusaamad, millele ta oli tunnistajaks, sobituvad kõik Viini Ülikoolis, vast parimas tolleaegses ülikoolis, omandatud hariduse ja Hahnemanni meditsiiniliste vaadete konteksti. Tõepoolest saab ja tuleb homöopaatidel ja allopaatidel kasutada võrdselt mõningaid kõige olulisemaid meditsiinipraktika teadmisi, sest tegemist on teadmistega praktikast, mitte ravi eesmärkide ega meetoditega.

Uurigem aga Hahnemanni suuri muutusi tervendamiskunsti filosoofia ja praktika vallas.

Aastaid rääkisin oma õpilastele, et kuigi Hahnemanni tuleb pidada homöopaatilise ravimeetodi loojaks, ei ole ta tegelikult homöopaatia looja, sest ta kasutas ära teadmisi, mida koguti ja kasutati juba Hipokraatilise Meditsiini Kooli päevil. See vastab tõele. Aga kuigi Hahnemanni töö oli Hippokratese filosoofia uurimine ja selle edasiarendus, tegi ta ka omal käel üsna uskumatuid avastusi. Paradoksaalne on aga see, et nende eest teda tihtipeale ei tunnustata – selle asemel tunnustatakse teda valesti homöopaatia “avastamise” eest.

Homöopaatiline filosoofia algas päeval, mil Hippokrates lausus oma õpilastele, et kui neil tuleb tegemist teha patsiendiga, kellel esinevad sümptomid – valud ja vaevused, millest ta soovib vabaneda – on neil vaid kaks võimalust, mida nende sümptomitega peale hakata. Üheks võimaluseks on töötada sümptomite vastu, ning seda tehes tunnistate sisuliselt, et sümptomid on tekkinud põhjuseta, nad ei edasta meile mingit sõnumit ning nad tuleks kehast lihtsalt eemaldada. Teiseks võimaluseks on töötada koos sümptomitega. Sel viisil nõustute, et sümptomid on tekkinud põhjusega ja neil on mingi tähendus. Sümptomitega töötades usaldate te loodust ja usute, et sümptomitel on teile midagi öelda.

Too Hippokratese loeng pani tegeliku aluse nii allopaatilisele kui homöopaatilisele meditsiinile, kuigi neid termineid ei kasutatud kunagi. Hahnemann ise lõi terminid “homöopaatia” ja “allopaatia”.

Seega näeme, kuidas tollest päevast saati kerkisid mõlemad mõisted ikka ja jälle esile. Iga raviviis, iga arstiteaduse vorm igast maailma nurgast sisaldab mõlemat mõistet. Enamik kasutab neist mõlemat, välja arvatud Lääne meditsiin, mis seab elu ruletilaual kõik panused allopaatiat esindavale mustale, unustades täielikult, et tihtipeale tuleb võitjaks homöopaatiat kujutav punane.

Tagasi Hahnemanni juurde. Vaatleme tema geniaalsust nii praktiseerija kui filosoofina. Samuti vaatleme tema avastusi, mis on üllatavalt kombel avaldanud võrdset mõju nii allopaatilistele kui homöopaatilistele traditsioonidele.

Kõigepealt tuleb käsitleda Hahnemanni arusaama ravimi olemusest, olgu tegemist allopaatilise või homöopaatilise ravimiga. Hahnemann viitab ravimile kui “kunstlikult tekitatud haigusele” (artificial disease).

Terminiga tähistas Hahnemann mõju, mida avaldab ravim inimorganismile. Mõistet käsitletakse põhjalikumalt käesoleva teose järgmises peatükis. Praegu aga mõelge, et kunstlikult tekitatud haigus näitab meile, millist mõju avaldab ravimaine selle kasutaja kehale, meelele ja hingele, ning milliseid erinevaid sümptomeid ravim tekitab. Ühiskonnas kipume pigem mõtlema, et ravim kaotab sümptomid, mitte ei tekita neid. Kuid peatuge ja mõelge sellele hetkeks: mõelge, mis juhtuks, kui te võtaksite täie tervise ja heaolu juures paari päeva jooksul käsimüügist ostetud ravimit. Teie nina limaskestad kuivaksid ära, muutuksite uniseks – väga uniseks – või poleks te võimeline üldse magama. See avaldaks mõju teie hingamisele ja südamelöökidele, samuti seedimisele, tasakaalutundele ja isegi tujule. Teie igapäevaelus toimuksid mõned muutused, ning kui need juhtuksid ilma, et te oleksite nende põhjustamiseks midagi teinud, peaksite seda haigeolekuks. Just see on kunstlikult tekitatud haigus.

Pange tähele, et kunstliku haiguse seisundis pole meil mitte ainult üks sümptom, vaid mitu. Hahnemann leidis, et ravimid – taaskord kehtib see kõikide ravimitüüpide kohta – tekitavad rohkem kui ühe sümptomi. Kõik nad tekitavad inimorganismis mitmeid muutusi. Allopaatilises arstiteaduses arvatakse, et ravimil on üks toime ja mitmed kõrvalmõjud. Hahnemanni filosoofia kohaselt on igal ainel mitu erinevat toimet ning selle kasutamisel võetakse arvesse neid kõiki.

Ühtlasi oli Hahnemannil teistsugune arusaam ravimite testimisest, et näha, milliseid kindlaid mõjusid avaldavad need inimorganismile. Hahnemanni päevil katsetati enamikke ravimeid haigete ja surevate inimeste peal. Kui ravi toimis ühe kriisi puhul, kasutati seda ka järgmisel korral. Kui järjestikuse ravi puhul leiti, et ravim on pigem kasulikum kui kahjulikum, sai see ravimite apteegi osaks. Kuid Hahnemann järeldas, et kui tõesti mõelda ravimist kui kunstlikust haigusest, siis ei saa seda katsetada inimese peal, kes juba põeb loomulikku haigust. Hahnemann järeldas, et sellisel testimisel saab mõõta vaid mõju, mida avaldab ravim haigusele ja mitte inimesele, kes haigust põeb. Kuid Hahnemann tahtis täpselt teada – ja tundis, et kõik arstid peaksid teadma – millist mõju avaldab ravim tervele inimorganismile ja kuidas avalduvad selle mõjuväljad.

Seetõttu alustas ta tööd ainult tervete inimestega. Kuna Hahnemann teadis lahjendamise protsessi tõttu, et ravimi toimeks on tekitada kunstlik haigus, eemaldas ta algainetest kahjuliku toime ja tundis end küllaltki kindlalt sel viisil aineid kasutades. Ta alustas ainete testimist, andes neid tervetele inimestele, kes pidid täpselt kirja panema, mis juhtus ning mis muutus nende kehas, meeltes ja tajudes. Ainete manustamine mitmele tervele inimesele, kes pidasid oma kogemustest detailset päevikut, võimaldas Hahnemannil täpselt jälgida, milline oli tekitatud kunstlik haigusseisund, millised olid ainest tingitud tõenäolised muutused ja mida oleks võinud pidada konkreetse aine terviklikuks mõjuväljaks. Sel viisil teadis ta, milliseid muutusi kutsus aine esile, selle asemel, et teada lihtsalt füüsilisi muutusi, mida aine võiks põhjustada ja seega ravida.

Tegemist on ainsa sobiliku homöopaatia testimisviisiga, sest vaid nii sai Hahnemann hinnata inimese tüüpi, mida tema ained võiksid ravida, mitte haiguse tüüpi; sest homöopaatia keskseks filosoofiaks on arusaam, et ravida tuleb alati haigusega inimest ja mitte kunagi haigust ennast.

Samas pole Hahnemanni testimismeetod praktiline ja mõistlik ainuüksi homöopaadi vaatepunktist, vaid ka allopaadi vaatenurgast. Mõelge sellele. Hahnemann ei kasutanud oma aineid ravimaks lihtsalt mõningaid sümptomeid, mis patsiendile ei meeldinud, vaid patsiendi kõiki sümptomeid – häid, halbu ja leebeid. Selle asemel, et anda peavalu jaoks üht ravimit ja kõhuvalu jaoks teist, leidis Hahnemann aine, mille mõjuvälja kuulusid mõlemad sümptomid.

Ka allopaadid saaksid sellise viisi kasutusele võtta. USA retseptiravimite ravimiinfo kogumikus on kirjas kõik teadaolevad ravimid ja nende toimed. Allopaatilises arstiteaduses on nad järjestatud loomulikult peamise toime ja kõrvalmõjude järgi. Ravimeid määratakse vaid peamise toime järgi. Mõned arstid võivad hoiatada oma patsiente võimalike kõrvalmõjude eest – nende teiste, kunstliku haiguse võrdsete osade eest –, kuid mõned ei pruugi seda teha. Samas Hahnemanni testimise ja ainete kasutamise meetodis ei eksisteeri ainete kõrvalmõjusid, sest kõiki mõjusid peetakse võrdseks. Kui vaadata allopaatilisi ravimeid samast vaatenurgast ja määrata neid samamoodi, võiksid need olla palju tõhusamad ja need ei mõjuks inimorganismile nii kahjulikult.

Kuna erinevalt teistest tolleaegsetest arstidest ei arvanud Hahnemann, et ravim tekitab inimorganismis ainult ühe peamise muutuse koos hulga tüütute kõrvalmõjudega, vaid nägi ravimil terviklikku toimevälja, jõudis ta uskumuseni, et ükski arst ei peaks määrama korraga rohkem kui üht ravimit. Ta tundis, et polüfarmaatsia ehk rohkem kui ühe ravimi määramine tekitaks inimorganismis mitu kunstlikku haigust, mistõttu oleks üsna võimatu kindlaks teha, milline ravim tõi esile mingi muutuse. Veelgi enam tundis ta oma laitmatu testimisviisi tõttu, et kui ühe ravimi kasutamisel on võimalik ennustada, milliseid muutusi toob see esile, siis on üsna võimatu ette aimata, kuidas toimivad inimorganismis mitu ravimit koos või kas nad võiksid tekitada uue kunstliku haiguse, mis on püsiv ja ravimatu. Hahnemann leidis oma tervete katses osalejate peal, et kunstliku haiguse sümptomid lihtsalt hajuvad, kui inimene lõpetab aine võtmise, kuid ta polnud üldsegi kindel, kas sümptomid kaoksid kunagi ka siis, kui manustada aineid koos. Kindlasti kinnitaks tänapäevane polüfarmaatsia kogemus tema kahtlusi. Kaasaegses arstiteaduses tuleb luua termineid neile mitmele haigusele, mis pole tekkinud loomulikult, vaid meditsiiniliste ravimeetodite tagajärjel.

Hahnemanni arusaamad ravimi olemusest muutsid tema ravimite testimise ja kasutamise viise, kuid tänu neile hakkas ta kaaluma ka vajalikke muudatusi ravimite loomuses. Siinkohal õnnestus tal kuidagi hüpata kakssada aastat oma ajast ette.

Hahnemann pidi kasutama sama kaardipakki, mida kõik teisedki; tal oli käepärast vaid põhiline apteek, mida kasutas tol päevil iga teine arst ning kuhu kuulusid arseen jms mürgised ained.

Kuna ta ei saanud puhta südametunnistusega kasutada ravimeid, mis olid talle kahjulike ainetena hästi teada, otsis ta uut töömeetodit ja võttis ette midagi loogilist – ta lõi lahustamismeetodi, mille puhul lahustati aineid seni, kui nood jõudsid punkti, mil neid võis ohutult kasutada.

Aastaid lahjendamisega eksperimenteerides – ning Hahnemann ei lahustanud oma aineid ainult klaasi- või vaaditäies vees, vaid selle asemel mõõtis ta oma laboris täpselt erinevad lahjendusastmed sadadesse mõõteklaasidesse – leidis Hahnemann, et protsess on mõistatuslik. Ta avastas tasandi, milleni lahustades kaob mürgise aine kahjulik toime, kuid võime tekitada kunstlikku haigust jääb alles. Ta leidis, et aine võime olla reaktsiooni käivitajaks ei ole aine ülesanne, vaid selle olemuse põhiline koostisosa.

Mõne aasta jooksul kasutas Hahnemann oma lahjendusi väga edukalt. Iga päev puidust vankriga ukselt uksele sõites ja haigeid kodudes külastades omandas ta hea meditsiini praktiseerija maine.

Tegemist võib olla homöopaatia müüdiga, kuid teadaolevalt märkas Hahnemann reisimise jooksul ikka ja jälle, et inimene, keda ta külastas päeva lõpul, näis saavat raviainest suuremat kasu, kui see, keda külastati päeva esimeses pooles. Kuigi seda oleks võinud pidada ka Hahnemanni kõrgendatud tajuks pärastlõunastel tundidel, vaatas ta oma ained üle ja kaalus nende olemust. Reisides olid tema ained vedelal kujul. Ta järeldas, et päev läbi vankris loksumine võib olla seotud aine näiliselt kõrgenenud potentsiga. Niisiis alustas ta tööd loksutamisega (succussion). Tegemist on osaga ainete potentseerimise protsessist.

Peatselt kombineeris Hahnemann suuremaid lahjendusi loksutamisega ja leidis, et tulemuseks oli võimas ravim, millel puudus mürgine mõju. Enda loodud ravimit hakkas ta aja jooksul kutsuma homöopaatiliseks aineks.

Homöopaatia keskseks mõistatuseks jäävad homöopaatilise aine täpne olemus ning kuidas suudavad need kaks küllaltki lihtsat meetodit lahjendamine ja loksutamine tekitada miinimumdoosi, mille puhul säilib tervenemisreaktsiooni vallandaja mõju, kuid millel puudub aineline mürgisus.

Tänapäeva võimsad mikroskoobid näitavad, et lahjendatud homöopaatilises aines pole säilinud ühtki molekuli algsest ainest. See asjaolu tuuakse mängu iga kord, kui keegi püüab paljastada homöopaatia võltsteooriat. Tavaliselt otsustab uurija testida homöopaatilist ainet ning saadab selle laborisse, et teada saada, mida see endas sisaldab. Tulemus on alati sama – aines pole mitte midagi. Vähemasti mitte midagi füüsiliselt mõõdetavat.

Oma eluajal puudusid Hahnemannil vahendid, mis oleksid tal tänapäeval. Ta sai töötada ainult katses osalejatega, ning hiljem, kui tema ained olid korrektselt valmis ja tõestatud, ka patsientidega, et näha oma silmaga ainete põhjustatud muutusi üha uuesti.

Neil päevil puudus ka abi, mida Einstein ja kvantfüüsika uurimine oleks võinud homöopaatiale pakkuda.

Ligikaudu kümme aastat tagasi lugesin ajalehe The New York Times teaduse osast artiklit, mis sõna otseses mõttes muutis mu elu ja minu seisukohta elust. Kuid Hahnemanni elumuutustega võrreldes oli minu muutus aeglane ja vaikne. Seega sel hetkel ei mõelnud ma selle kohta muud, kui et tegemist on huvitava artikliga. Nüüd aga usun, et kui artikliga nõustuda ja pidada selles sisalduvat teavet tõeks, muudab see tõde kõike.

Artikli sõnul leidsid aine väikseimaid osakesi, mikroskoopiliste osakeste kõige väiksemaid osakesi uurivad teadlased, et osakesed muudavad oma käitumist, kui teavad, et neid jälgitakse. Seda lugedes mõtlesin, et tegemist on tüüpilise olukorraga – järjekordse tõestusega, et olenemata väiksusest tahavad kõik kaamerapildile jääda.

Kuid aastate jooksul on see omandanud minu jaoks palju suurema tähenduse: see tähendab, et kõikide osakeste vahel, mis maailmas eksisteerivad, on olemas üksteisega side ja võimalik, et isegi intelligentsus. Ning eksisteeriva osakese käitumine – reeglid, mille kohaselt see ülejäänud looduga käitub ja suhtleb – võib olla oma loomult teisenev. Kogu loodu ise võib muuta oma struktuuri ja käitumist vastavalt vaataja tajule ning tahtele.

Võiksin minna selle mõttega mitmesse erinevasse suunda ning kindlasti peitub selles vihjeid haiguste tekkimise kohta (näiteks kui osakesed poleks muutuvad, on minu meelest täiesti tõenäoline, et meil puuduks võime terveneda ning selle asemel peaksime käte murdumise korral need oma keha külge tagasi liimima, nagu tegid Goldie Hawn ja Meryl Streep filmis “Surm sobib talle”), kuid vaatame, mida tähendab see homöopaatia jaoks.

Klassi ees armastan rääkida lugu Paracelsusest. Mulle meeldib jagada tema seisukohta tervenemisest. Ta lausus, et kui külmetav inimene vajab kaminasse tuld, ei seisa ta endamisi mõtiskledes “kui palju energiat täpselt on tarvis neile puuhalgudele rakendada, et nad süttiks?” Ei, ta lihtsalt tekitab sädeme ja astub eemale, kui puu tuld võtab.

Paracelsuse sõnul on tervenemine säde. Elutähtis säde. Ning ravimi õige kasutamine sütitab igaühes peituva loomuomase tervenemismehhanismi. Paracelsuse sõnul on ravitseja rolliks seejärel eest ära astuda ja lasta tulel võimust võtta. Selle käigus joonduvad ja korrastavad pisikesed aineosakesed end kogu kehas uuesti, taastades selle tervisliku seisundi. Tegemist on meie isikliku universumi reeglite ümberkirjutamisega.

Teoses “The Organon” kirjutab isegi Hahnemann, et haigus on kontseptuaalne ning olemuselt pole see midagi rohkemat kui meie pisikeste isikliku universumi osakeste reaktsioon mõnele vallandajale. Elame oma elu väikestes kaasaskantavates universumites ning meid piiravad pidevad vallandajad, millele me kas reageerime või mitte. Reageerime tervenemise või haigusega.

Niisiis eemaldas Hahnemann ravimeid lahustades takistuse, mida aine võrrandis põhjustab. Muutes aines reaktsiooni vallandaja tugevamaks, astus ta eluenergiale lähemale. Tema suunaks oli liikuda täielikult energia tasandile. Ainete lahjendamisega kasutas ta enesele teadmata ainete elavat energiat. Kõik see toimus ilma Einsteinita, kes oleks lausunud, et aine on energia ning ainet ei saa hävitada, vaid see muutub oma vallandajatega kokku puutudes lõputult. Seega koosnevad energiast need pisikesed osad (osakesed ja lained), mis käituvad neid jälgides teisiti, ning energiast koosnevad ka homöopaatilised ained. See energia suhtleb tervendava reaktsiooni tekitamisel meie enese energiaga.

Homöopaatia kõige põnevamaks osaks on vast asjaolu, et isegi tänapäeval puudub meil selle mõju tõeliseks mõõtmiseks tehnoloogia. Kui meie oskused näha ja mõõta oma kehasid, oma olemust, muutub nii kõrgetasemeliseks, et suudame mõõta inimest kui energeetilist olevust, suudame lõpuks näha homöopaatilise aine täpset toimet inimorganismile. Kuni selle päevani tuleb meil Hahnemanniga sarnaselt jälgida hoolikalt organismis – kehas, meeles ja hinges – toimuvaid muutusi, mida oleme võimelised nägema ja mõõtma. Sel viisil oleme loodetavasti võimelised kasutama aineid järjest paremini, jäädes samal ajal Hahnemanni avastuste juurde.

Seega tuleks Hahnemanni näha kui silda Hippokratese iidse ühiskonna ja Einsteini kaasaegse maailma vahel. Ta kasutas ära antiikajast pärinevaid mõisteid ning aimas aatomiaja ideid.

Niisiis oleme hetkel tegelikult sama piiratud kui Hahnemann ise. Temaga sarnaselt saame olla vaid kindlad empiirikud ning kasutada homöopaatia loomuse ja praktika kindlaksmääramisel vaid enda kliinilist kogemust. Küsimus pole selles, et homöopaatia ei toimi, vaid pigem selles, et meil puuduvad selle tõestamiseks tehnoloogilised vahendid.

Vaid meie kliiniline kogemus võib meile teed juhatada. Ning homöopaatia õppimisel peame õppima nii, nagu tegid seda Hahnemann ja talle järgnenud suurepärased praktiseerijad: kasutades oma silmi ja kõrvu, oma mõistust ja intuitsiooni.

Järgnevatel lehekülgedel olen püüdnud luua selleks otstarbeks võimalikult praktilise juhendi, mis asendaks homöopaatia õppimist alustava inimese jaoks raamatuid täis riiulit. Püüdsin luua teose, mille juurde pöörduda koduste hädaolukordade tekkimisel üha uuesti.

Käesolevale sissejuhatusele järgnev osa annab ülevaate homöopaatia filosoofiast, mis on läbi põimunud ravitseja tegeliku rolliga meie ühiskonnas. Minu jaoks on see vast kõige olulisem osa sellest raamatust, sest homöopaatilise ravi taga peituvate põhimõtete selgitamiseks on kasutatud Hahnemanni enda sõnu teosest “The Organon of Medicine.”

Sellele lisaks olen kogunud kokku suure hulga sümptomeid, mis annavad õige aine määramiseks mitmeid vihjeid igas olukorras. Sain säärase idee Hiina meditsiinist ehk ravikunstist, mis kasutab põhilisemaid vahendeid – nende hulgas pulsi ja keele lugemist – selleks, et anda ravitsejale teguviisi valimiseks kaart, mida järgida. Arvasin, et viis, mis toimib nõelravi või Hiina ravimtaimede puhul, toimib ka homöopaatiliste ainete puhul. Aastaid pärast selle mõtte tekkimist olen leidnud, et see vastab tõele. Kui suudate selgeks õppida homöopaatiliste ainete põhilised sümptomid, on tihti võimalik liikuda väga kiiresti aine valimise juurde.

Sümptomitele järgneb pikk osa homöopaatiliste ainete kasutamisest kergete hädajuhtumite korral. Nii nagu sajand tagasi oli ühel keskmisel New Englandi koduperenaisel homöopaatiliste ainete komplekt, mida kasutati igapäevaste vaevuste korral, peaks see olema ka tänapäeval. Antud peatükk annab soovitusi ainete kohta, mis on koduse esmaabi andmisel asjakohased.

Sellele järgneb materia medica kuuekümne peamise homöopaatilise ainega, mida kasutatakse kodudes kõige enam. Iga peatükk annab ülevaate ainest ja selle toimetest, kõige tavapärasemalt kasutatavast dooseerimisest ja potentsidest.

Käesoleva juhendi koostamisel ei ole minu eesmärgiks julgustada harjutama homöopaatilise raviviisi praktiseerimist enda või teiste peal ilma õige koolituse ja õigusliku positsioonita. Teos on mõeldud juhisena neile, kes soovivad koduses keskkonnas kergemaid haiguseid ise ravida. Usun, et sellisel tasandil on tegemist tasakaalustatud juhendiga, mis pakub lugejale homöopaatia alal esmast teavet.

– Vinton McCabe

Juuni, 1999