Читать книгу Surm Siberis - Alex Dryden - Страница 3

Kellegi sammud oleksid justkui kostnud üha lähemalt. Günther Bachmannile – ehk härra professor Günther Bachmannile, nagu tema poole oleks pidanud viisakalt pöörduma – mõjusid need lakkamatu ähvardusena.

Nüüd kuulis ta Siberi linnatänava märjal betoonil taas kellegi sammude lirtsumist. Bachmanni süda hakkas pekslema ja hing jäi kinni. Nimelt kimbutasid Günther Bachmanni paanikahood. Tundmatu inimese sammud näisid ette kuulutavat tema enda hukkamist.

Ta oli näiliste hukkamiste kohta lugenud. Need olid Vietnamis, eks? Ei, hoopis punaste khmeeride aegses Kambodžas. Professor Bachmann pidas säärast teguviisi ehtsaks idamaiseks julmuseks.

Täpselt samamoodi kõlasid tema kõrvus siin, ühes Siberi linnas, jubeda tundmatu armutud sammud, aga tumenev taevas hakkas meenutama musta kapuutsi, millega timukas varjas oma nägu. Tõsi küll, tema kaela polnud veel silmusesse pandud, nagu vaestel kambodžalastel, kellel siis lasti poolsurnuna maha pudeneda. Aga tundmatu, kes jälitas teda paduvihmas läbi järjest pimeneva tänavarägastiku, ei ajanud seepärast vähem hirmu naha vahele.

Nüüd astus Bachmann huupi järjekordsele nimetule tänavale. Seda kattis samasugune pragunenud betoon, millelt nirises vihmavett prahti täis sõiduteele.

Tänava ääres nägi ta rida XIX sajandi ühekorruselisi puumaju, mille kunagi ere värv oli nüüd luitunud. Vaevu võis aimata, et need majad olid kunagi rohelised, sinised ja isegi roosad. Majad olid maadligi vajunud ja vildakad, justkui purjus. Siberi igikelts oli majade all enam kui sajandi vaheldumisi külmunud ja sulanud ning imes neid aeglaselt oma põhjatusse kurku.

Bachmann kõndis kunagistest nägusatest elumajadest mööda. Nende vildakad nurgad näisid nüüd kurjakuulutavad. Sarnaselt Kesk-Euroopa muinasjuttudega, kus mõni närtsinud naine osutub surma sõnumitoojaks.

Ta ei tihanud mitte kuidagi tagasi vaadata.

Tundmatu oli nüüd nii ligidal, et talle tundus, nagu kuuleks ta selle hingeldamist. Või oli see hoopis tema oma hingamine? See kõlas, nagu lõõtsutaks mingisugune monstrum, mis on teda jälitanud lausa lennujaamast peale.

Professor patsutas kahe käega mantlihõlmu, nagu otsiks ta midagi taskutest. Vett tulvas lausa ojadena mööda tumesinist vihmamantlit, mille ta oli ostnud Münchenis Kaufingeri tänava Karstadtist.

Mees lisas sammu. Ta ägas kurnatusest ning paks ripnev sviitrikaelus pitsitas särgikraed.

Põgus meenutus tsiviliseeritud Müncheni linnast – kodulinnast, tema maailmast – ja Karstadti kaubamajast, kus ta oli mantli ostnud, kinkis viivuks rahu. Mälestused sujuvalt ja käratult kulgevatest eskalaatoritest, varakatest kundedest, eredatest tuledest, müüjate lahketest nägudest, riiulitest, mille uhkeldav kaubaküllus mõjus tahes-tahtmata südantsoojendavalt.

Ent need mõnusad minevikupildid oleksid sama hästi võinud pärineda miljoni kilomeetri kauguselt. Ta viibis siin, mitte Münchenis, mitte kodus. Ta kõndis armutus Siberi linnas Krasnojarskis. Ta oli sattunud linna, kus inimelul polnud vähimatki väärtust. Auklikul tänaval vedeles auto alla jäänud koera korjus. Rasputini-habemega külmunud hulgus kükitas nurgas, rohkem läbiligunenud ja pulstunud, pigem loom kui inimene. Ööpimeduses helkisid tigedad silmapaarid – need kuulusid meeleheitlikele narkomaanidele, kes olid kõigest ühe kopika eest valmis ligimese kõri läbi lõikama. Siin, Krasnojarski tööstusmaastikul, näis München kättesaamatu unelmana.

Mõttes kandus Bachmann tagasi viimasesse korda, kui ta oli viibinud sõbraliku inimese seltsis. See oli juhtunud veel samal päeval, polaarjoonetaguses Norilski linnas, kust ta oli täna pärastlõunal siia lennanud. Veel täna hommikul istus Vassili tuttav armetus Norilski hotellitoas tema voodi peal. Vassili tuttav õpetas, kuidas dokumente kaasaviimiseks ära peita. “Võta kaasa tagavarajalatsid. Nii saab omaenda jalanõud hoiule panna,” oli ta seletanud. “Ja niiviisi sinna midagi peita. Kui teid kinni peetakse, siis ei leita midagi.”

Varupaari ostmine ei seisnud professoril paraku meeles või ta lihtsalt ei viitsinud. Ta ei teinud seda ei Norilskis, polaarjoonetaguses, orjatööga rajatud põrgulinnas, ega ka kohe pärast Krasnojarskis maandumist. Nii ta ei saanudki kingi koos väärtusliku sisuga kusagile tallele panna, näiteks mõne vaksali hoiukappi. Professorile turgatas nüüd meelde, et Vassili tuttav oligi soovitanud raudteejaama.

Professor judises. Ta taipas, et oli omadega täitsa rappa läinud.

Kohe tuli enesehaletsus tagasi, otsekui tööstuslinna happevihmaga koos.

Teda polnud selleks ette valmistatud. Talle poldud õpetatud ei enda hirmu talitsemist ega teiste üle kavaldamist. Ta oli õpetlane, professor, rahvusvaheliselt tunnustatud tuumateadlane. Ta polnud kellegi salakuulaja. Kuidas ta oli ennast sinna mässinud? Kuidas ta oli soostunud kulleriks hakkama? Miks oli Vassili usaldanud dokumendid vahemehe kaudu talle, mitte mõnele teisele võõramaalasele, kes oleks need toimetanud kindlasse kohta – ja loorbereid lõiganud?

Ent niipea, kui need mõtted tekkisid, taipas professor, et just kuulsusesära pärast ta oligi saladokumente tahtnud. Tema enda auahnus oli sundinud teda dokumente Vassili tuttavalt vastu võtma. Enne, kui dokumendid hotellis kingadesse õmmeldi, nägi ta küllalt, et aru saada: nendest jätkus, et anda tema soiku jäänud karjäärile värske tõuge. Vahest ootab teda ees lausa Nobeli preemia. Seda need dokumendid tõotasidki. Professor Günther Bachmann, Nobeli preemia laureaat.

Ennist, tühja Norilski hotelli sünges toas, ei hoolinud Bachmann riskidest. Vahemees kõneles küll, et professor Vassili Krjutškovil polnud võimalik temaga ise kokku saada, aga samas vaikis maha fakti, et nende dokumentide nimel olid venelased valmis lausa tapma.

Kui Bachmannile ei leidnud austatud kolleeg Krjutškov kuidagi aega, siis vahemehe sõnutsi tähendas see, et võimud lihtsalt ei lasknud. Bachmann oleks pidanud kohe aru saama. Paistis, et Vassili Krjutškov oli polaarjoone taga oma kaasmaalaste käes lausa vangis. Krjutškov oli liiga väärtuslik, et sõjaväelased lubaksid teda välja, ammugi mõne Lääne inimesega kohtuma. Vahemees rääkis Bachmannile asjadest, kui ta ammutas minibaari pudelikestest julgust ja uuris dokumente. Vassili Krjutškovi avastus ei tohtinud Venemaalt lahkuda. Hoiatus hakkas Bachmanni lausa painama ning enam ta oma karjäärist ega Nobeli preemia väljavaadetest ei hoolinud. Kaalul oli tema elu.

Mornis öös ja paduvihmas, mille juunikuu alguse jahedus muutis lörtsiks, mõistis professor, et ta oli siia jubedasse linna ära eksinud.

Päris kaugel silmas ta raudteed, mida valgustasid oranžid kaarlambid. Äkki peaks ta sammud seadma tulede poole? Aga hirm, mis oli teda vaevanud peaaegu tunni, mil ta hotelli minekuks tulutult taksot otsis, oli tema mõtted sassi paisanud.

“Krasnojarskisse jõudes suunduge otsekohe hotelli,” oli Vassili tuttav soovitanud, “suurde Ameerika hotelli. Siis helistage oma saatkonda Moskvas” – see õpetus järgnes teise kingapaari hankimisele. Hankida saatkonna kaitse. Aga kus hotell asub?

Professor pani käe mantlitaskusse, mobiiltelefoni vastu. Aga kellele helistada?

Siis nägi ta mingit meest enda ette astumas. Nüüd oli tundmatuid mehi kaks, üks ees ja teine taga. Tänavat ületades libastus Bachmann porises rentslis ja kukkus. Ta tundis ühes käes teravat valu. Ta nuuksatas häbist. Ta ajas ennast istukile ja uuris oma paremat kätt. Peopesa oli vigastanud midagi teravat, arvatavasti klaasikild. Tema riided olid vettinud ja porised. Kena vihmamantel oli rikutud.

Professor küsis endalt uuesti, kas ta ei kujuta asju ette, kas polnud ta kogu aeg viibinud viirastuste küüsis. Niiviisi rentslis kössitades piilus ta enda taha ja märkas paljakspöetud peaga meest. Mehel oli rihma otsas tige koeramürakas.

Professor Bachmann ajas enda püsti, võttis kohvri kätte ning ruttas üle tänava. Tema haavatud käest tilkus verd. Enda arust kuulis ta, kuidas mees ja koer astusid samuti rentslisse. Eespool ta nägi teist meest, kes katkise tänavalaterna alt teda vahtis. Bachmann mõistis, et ta oli telefoni ära kaotanud. Arvatavasti pillas ta selle kukkudes maha. Ta läks üleni higiseks.

Enne pimeduse saabumist oli ta hoidnud jõe äärde, kus Vassili tuttava sõnul oli ruumi rohkem. Seal oleks teisigi inimesi ja autosid – isegi politseiautosid –, millest oleks oodata veidigi kaitset. Jõekallas viiks lausa Ameerika hotellini välja. Seal ootasid korralik valgustus, kokteilibaar, tümpsumuusika, naeratavad inimesed ning telefoniühendus Saksa saatkonnaga.

Jõe äärest oli ta lahkunud jälitaja vältimiseks. Äkki peaks ta ära jooksmise asemel siin ümber pöörama ning surmale näkku vaatama. Parem surmale otsa vaadata, kui üllatusrünnakut esile kutsuda.

Talle tuli nutt kurku. Nüüd teadis Bachmann, et oleks pidanud end üles andma, kõik üles tunnistama, reetma oma sõbra ja kunagise kolleegi professor Vassili Krjutškovi, paluma Vene riigilt halastust, loovutama süüdistusmaterjaliga kingad ning vangi minema. Kui ta ainult oleks leidnud politseiniku või lausa mõne MVD, Vene siseministeeriumi lurjuse või siis ehtsa KGB ohvitseri, kellele tõendusmaterjal üle anda. Bachmann oleks neile loovutanud kõik, et ise pakku pääseda, isegi tütre ja naise.

Professor seisatas, keeras ringi ning märkas teise vilkuva tänavalaterna all helkimas koera rihma ning eluka taga pöetud peaga mehe saabastes jalgu. Bachmann suutis vaevu hingata. Ta võbises üle kere ja samm vääratas. Siis tundis ta rinnus tohutut plahvatust; ta komberdas veel paar sammu, aga siis langes põlvili betoonile.

Ta liigutas ennast, tundis rinnas talumatut valu ning vaatas tõtt silmadega, millest kiirgas tigedust. Kollaste irevil hammastega koer sikutas rihma, et talle kallale tungida. Bachmannile viirastus, nagu kuuleks ta koeraomanikku naermas.

Ta adus ka midagi muud: külma metalli oma kuklas. Aga pärast rindkere lõhkemist ei pääsenudki uus plahvatus tema meelteni. See lömastas tema esimese kaelalüli, irrutas seljaaju ajutüvest ning koos tema eluga tõmbas kriipsu peale kõikidele tema kaunitele unelmatele. Professor Bachmann prantsatas näoli rentslisse.