Читать книгу Surm Siberis - Alex Dryden - Страница 6

Anna Resnikov seisis jalgu järel lohistavate töötute sabas, mis lookles mööda Krasnojarski jõesadama kaisid. Kolm päeva oli linna saabumisest möödas ja käes oli 2. juuni. Ta ootas külmas õhus, kell kuus hommikul, – tusaselt, teisi jäljendades –, et olla saba alguses, kui allajõge paiknevasse Igarka metsakombinaati hakatakse töölisi palkama.

Ent sisimas oli naine rahutu, mis oli tema kohta ebaharilik. Rahutuks ei teinud missiooni järgmine osa – Igarka metsakombinaati tööle saamine. Hoopis nelja öö eest piiril juhtunud viperus. Ta vaatas eelmisele kolmele päevale – ja vahejuhtumile piiril – tagasi üllatunult, peaaegu kohkunult, aga ennekõike tahtis ta oma teguviisi analüüsida.

Ta oli linna jõudnud õigel ajal ning seega polnud ajakava pärast tarvis muretseda. Ent tema reageering, kui ta riigipiiri ületades kuulis automaatrelva vinnastamist, polnud üldse tema moodi ega sobinud sugugi kokku sellega, kuidas ta muidu ohuhetkel vaistlikult ning armutult talitas. See vaevas naist, kes seisis nukras sabas, nagu see oli teda vaevanud lausa kohe pärast juhtumit. Ärritus ei kadunud kusagile.

Kui naine kuulis püssi ja padrunisalve raksatust, siis ta tardus paigale. Täpselt nii, nagu väljaõpe nõudis. Võimaliku otsetule vältimiseks oli ta ennast peitnud sügavamale kaljurahnu taha. Sellega oli korras. Siis kuulis ta häält.

“Kto eto?” Koidueelses pimeduses oli närviline noormees hüüdnud vene keeles: “Kes seal on?”

Naine mõistis, et teda poldud tähele pandud ning mees polnud teda kirbule võtnud.

Naine võttis Thompson Contenderi selja tagant, kus pikk 46 cm pikkune püstolitoru ronimisel kõige vähem häiris. Siis tiris naine käest kindad ning kinnitas vaikselt jääkülma metallist summuti, mille ta võttis oma rinnataskust, torule ning keeras selle kõvasti kinni. Nüüd oli ta tapmiseks valmis. Jällegi oli ta talitanud õigesti.

Naine asus ootele. Mees tegutsegu ise. Relvaga mees kobas pimeduses, nii sõna otseses kui ka kaudses tähenduses, ning naisel oli eelis. Peagi oskab naine määrata, kust mehe hääl tuleb, kui ta juba mõistab, kuidas heli kaljurahnude vahel vastu kajab.

Ebamaine vaikus, mis levis mäekurus, kus veel tsaariajast pärinev piiripost murenes tolmuks, venis õige pikaks ning siis kuulis naine teise automaatrelva vinnastamist. Ta mõistis, et peab surmama kaks meest, vahest rohkemgi. Üllatusmoment kuulus talle, see oli hea. Naine peab nad tapma. Nii olid lood. Nii oli alati olnud, sestsaadik kui teda seitsmeteistkümneaastasest peale SVR peakorteris välja õpetati.

“Te haanaas irsen be?” Seekord hõigati mongoolia keeles. Naise meelest oli hüüdjaks sama noormees.

Tema või nemad – naine teadis, et nüüd oli neid vähemalt kaks, – olid lähedal, aga mitte tema selja taga, nagu ta oli kartnud. Hoopis mäeveerul, teisel pool kaljurahnu, mille taga ta ennast peitis. Kajamise järgi hindas naine, et õigupoolest olid nad otse kaljurahnu vastas. See fakt koos hõike endaga veenis naist veelgi, et mehed polnud teda päriselt silmanud.

Et oleks kergem minna, asetas naine maha ronimis-varustuse, mida ta oli seni kaasas kandnud, hoolitsedes, et metallosad vastamisi ei kolksuks. Naine roomas maadligi hoides ümber rahnu, et piiluda selle nurga tagant, mis oli fordile kõige lähemal.

Oma varjupaigast märkas naine kahte Vene piirivalvurit, kes olid mõnest vähemusrahvusest, kõige tõenäolisemalt burjaadid. Nad seisid temast madalamal. Naise meelest olid nad kahekümnendates eluaastates, vahest veelgi nooremad, kõigest teismelised ajateenijad. Nad olid suunatud siia, kus piiririkkumise oht oli madal, üksnes mõni Mongoolia salakaubitseja. Naine nägi, et nad olid närvilised, korralikult välja õpetamata, vähese algatusvõimega, ning nad vaatasid mäekuru, kust naine oli tulnud. Tema praegusest asukohast eemale. Hetkel oli Anna nendest märksa kõrgemal, piirivalvurite pead jäid tema jalgadest allapoole.

Kerge oleks olnud lasta, täpsemini kaks lasku teha. Naine oleks võinud nad maha kõmmutada, ilma et nad midagi aimaksid. Tänu summutile poleks ka keegi teine asjast teada saanud. Seejärel oleks Anna laipadest vabanenud. Lumi oleks jäljed katnud.

Naine sihtis mööda pikka püstolitoru. Ta puudutas nimetissõrmega päästikut, kergelt, õrnalt, peaaegu hellitavalt, kuna ta oli tapariistadega ammune tuttav. Anna silitas sõrmega päästikut ja parandas sihikut.

Aga siis sattus ta kahevahele. Esimese pruuni nahaga poisi kukal oli tal sihikul. Kindel käsi, kohene lõpp. Poiss ei teakski, mis temaga juhtus. Ent ikkagi naine ebales ja see vaevaski nüüd teda, kui ta seisis Krasnojarskis töösoovijate sabas.

Miks ta viivitas? Tema vilumuse ja oskustega inimene oleks saanud nad ruttu ja hõlpsasti maha lasta. Üks kuklalask kummalegi. Kõik. Naine läheks edasi, täidaks vääramatult oma ülesannet. Nagu ta oli alati teinud.

Nüüd, juba sajandat korda oma viperust arutades, pidas ta põhjuseks äkilist, üllatavat kõhklushoogu. Uued mõtted tõrjusid naise peast välja tema missiooni, väljaõppe, isegi isikliku ohutuse ja ellujäämise. Juhtunud oli see, et naine nägi järsku kahes piirivalvuris inimesi. Naist eksitas tundmus, et nad viibivad teatris, tema laval ja poisid on kõigest pealtvaatajad. Naisele viirastus, et ühtaegu vaatab ta ennast saalist pealt, tõstmas relva kahe kaitsetu lapse vastu. Teda oli araks teinud enese jälgimine kõrvalt, oma teo tagajärgede kujutlemine.

Ta oli adunud kirbule võetud ohvrite inimlikkust, liha ja verd, kahte kartlikku valvurit, kes käsitsesid enda jaoks raskeid relvi, nagu need võiksid käes lahti minna, poiste emasid, vendi ja õdesid. Anna kujutluses polnud nad mingid õiged piirivalvurid, lihtsalt kaks süütut kohalikku poissi, kes olid vastu tahtmist aega teenimas. Lühidalt, nad olid inimesed ja see polnud mõte, mis enne tapmist pähe sobiks. Naise treening nõudis keskendumist tapmisele, aga mitte surmale. Kui ta vajutab veidigi tugevamini, järgneb sellele koheselt surm.

Naises üritas ennast taas maksma panna ratsionaalsus. See oli lihtsalt kaks tapmist, kaks lasku õigesse kohta. See oli ju tema mäng, oli alati olnud sellest peale, kui ta lõpetas Moskva lähistel Balašihhas asuva KGB õppeasutuse. Juhtmõte oli: tapa ise või saa tapetud. See oli õppetund, mida ühtelugu taoti pähe igale värskele luureõppurile, kes ta oli kunagi olnud. Või lausa veelgi enam – tapa lihtsalt selleks, et elu veidi kergemaks teha. Antud juhul oleks nelja öö eest olnud palju hõlpsam riigipiiri ületada, kui ta oleks vaid päästikule vajutanud. See oli rutiin, tema maailmas hädavajalik tegu, et tagada enda avastamata jäämine. Muidu oleksid nemad tapnud tema, kas võimaluse korral või siis lihtsalt hirmust. Sellel polnud tähtsust. Nende töö oli ka säärane.

Ent võõrad, lausa ennasthävitavad kahtlused püsisid, häirides naise mõistuse ladusat toimimist. Kas ta oli tõesti midagi enamat kui vaid tapja? Naisele paistis siis, et laibad, mida ta kõikjale kuhjas, tegid tema karjäärist tupiktee. Enneolematu kahtlusehoo küüsis heitis naine värskele lumele pikali ja kuulatas. Seejuures küsis endalt, kas ta polnud murdepunkti jõudnud, kas ta võis enam ennast usaldada, et ta tapab – tapab igaühe, kes talle ette jääb –, et vaid ennast ohutuna tunda. Hämmingus olles langetas naine relva.

Taas meenus isa. Kas isa surm oligi tütrelt tapjainstinkti riisunud? Naise peopesad tõmbusid niiskeks. Siis kuulis ta endast madalamal samme ning oli hetkega jälle virge.

“Nagunii kukkus mingi suur või väike kivi,” rääkis üks poiss, seekord vene keeles. Ent naine pani tähele, et üks poiss sihib automaadiga mäekuru peale, aga teisel ripub relv õlal.

“Tule nüüd,” kutsus teine poiss. “Ei ole seal midagi. Läki hommikust sööma.”

Anna vaatles, kuidas nad seejärel aeglaselt taandusid, kusjuures üks kõndis esmalt, selg ees, relv suunatud mäekurule, nagu õppusel. Naine oleks võinud nad mõlemad iga kell teise ilma saata. See oli endastmõistetav teguviis, lihtsalt antud juhul Anna ei teinud seda. Nüüd ta närveldas, et oli sel hetkel seadnud ohtu enda ja terve missiooni.

Naine ootas valvsalt, poisse kordagi silmast laskmata, millal nad on päriselt läinud. Siis ronis ta vanast fordist mööda ning selle taga, oru ülaosas, möödus suure kaarega betoonpunkrist, mida Larry mehed polnud oma vaatluspostidelt eelnenud nädalatel avastanud. Punker oli uus piiripost, kuhu poisid olid läinud, et jäisel hommikul teed keeta. Kui koitu ette kuulutades tõmbusid mäeharjad lumepilvede all hallikaks, nägi ta nende süüdatud tuld.

Poisid oleksid võinud iga hetk märgata, kuidas Anna neist mööda astus. Anna pidi olema peast segi, et ta neid ei tapnud. Piirivalvurid oleksid võinud teistele raadio teel teatada ja lisajõude kutsuda, veendumaks, et tõepoolest keegi piirist üle ei pääse. Anna oli oma elu ohtu seadnud. Anna ei olnud enam armutu, see oli teda senikaua elus hoidnud.

Kui Anna oli jätnud punkri seljataha, siis oli ta jälle kaine mõistuse juures. Pilt oli selgem, aga ta viibis endiselt ohus. Ta üritas kõhklusi kõrvale heita. Ronimisvahenditest oli ta juba loobunud ning nüüd silmitses ta relva. Kuigi Larry juhtnöörid olid tal meeles, peitis ta ikkagi relva ja lahtikruvitud summuti sügavale oma riiete alla, samuti kolmsada laengut. Läbiotsimisel oleks need kohe päevavalgele tulnud. See oli väga riskantne tegu.

Piiri ületamisele järgnenud päeval kõndis ta umbes viiekümne kilomeetri sügavusele Venemaale. Alles päris kaugel seletas silm üksikuid burjaadi ratsanikke. Maastik oli lage. Sarnased lõpmatud rohumaad olid teisel pool piiri ja mägesid, Põhja-Mongoolia rohumaad, kust ta oli koos Larry ja teistega päev varem läbi sõitnud. Teekond läbi stepi põhja suunas mõjus kergendusena, see küll rammestas, aga peletas eemale rusutuse, mis oli piiriviperusest tekkinud.

Öösel pärast piiri ületamist oli Anna puhanud ühel kivikurgaanil ning siis kõndis tundide kaupa, kuni jõudis koidu eel Erzini külla. Anna oli märganud mõnd jurtat ja veel burjaadi ratsanikke, aga venelasi polnud kusagil. Ka piirivalvureid võis kohata alles esimestel korralikel maanteedel.

Erzinis ostis Anna tee ääres ühelt burjaadi perelt kaks suurt kotti õunu, mida nad olid maa all üle talve hoidnud. Siis hankis ta turult vanu riideid, et moondada ennast põllutööliseks, enne kui ta astub Kõzõli bussi peale.

Vana buss venis aeglaselt läbi rohtla. Siin, ikka veel piirile piisavalt lähedal, et siseministeeriumi vägede tähelepanu pälvida, pidasid piiripatrullid ja kohalik politsei bussi mitu korda kinni. Nende meetodid olid lihtsad. Üle tee veeti tohutud ogadega raudahelad, et peatada kogu liiklus. Äkilised küsimused, naise dokumentide pikk uurimine, nipsakad märkused ning vahetevahel himurad pilgud tema kehale. Aga tema dokumendid mõjusid, kuna Cougari võltsijad olid oma tööd hästi teinud. Annal oli kaasas kaks õunakotti, kus ta nüüd peitis relva ja laskemoona. Ta läheb Abakani turule õunu müüma – selline oli tema lugu. Teekonna katkestamised sundisid teda seda kaheksa korda üle rääkima.

Kõzõlist sõitis ta järgmise bussiga Abakani. Linn lausa kihas elust ning sinna ära kaduda oli märksa hõlpsam. Bussijaama lähedal turul võttis ta kottidest relva ja laskemoona välja, viskas õunad ära ning öösel hääletas igerikule veoautole, mis viis Krasnojarskisse odavaid Hiina kaupu.

Vaevalt linna jõudnud, tasus Anna autojuhile ja kõndis edasi. Siis tutvus ta piirkonnaga, kus tal tuli ööbida, et olla sadama ja metsakombinaadi kontori lähedal. Plaan oli peensusteni välja töötatud juba Cougari rantšos, mis Burt Millerile New Mexico osariigis kuulus. Kõigepealt valis Anna lähimal turuplatsil välja mitu eidekest. Üks neist üürib talle paariks ööks toa. Olles turul selle üle vestlust alustanud, sai ta lõpuks peavarju 76-aastaselt naiselt nimega Ženja. Ženja korter paiknes linna vaesterajoonis, ühes Sverdlovski tänava räpases varisevas paneelmajas, jõesadamale päris lähedal. See sobis suurepäraselt.

Nüüd vaatas Anna üles, Krasnojarski tumenevasse taevasse. Hommikuhahetuse vaatemängu järel oli päike pugenud pilvede varju. Ilm oli sombune ning kohatult külm. Naine oli korteris veetnud juba kaks ööd. Päeval otsis ta tööd, mis viiks ta Arktikale ja oma sihtkohale lähemale. Et täna veel töölisi otsiti, oli tema viimane võimalus saada töökoht, mis viiks teda siit edasi, vähemasti Igarkasse. Missioon polnud veel tõeliselt käima läinudki. Nüüd tuleb tal minna põhja, üha külmematesse paikadesse, kus ta ehk leiab professor Krjutškovi ja hangib Burt Milleri küsimusele vastuse.

Nii ta ootaski, teisel tüütaval tööotsimise hommikul. Ta ei tahtnud enam närveldada sellepärast, mida võis kaasa tuua piiriületamisel ülesnäidatud leebus.