Читать книгу Surm Siberis - Alex Dryden - Страница 4

Neli päeva enne seda, kui professor Günther Bachmann langes põlvili, tervitades oma surma, lähenes Mongooliast Vene piirile, mis jooksis läbi järskude mägede, kolm meest ja üks naine. Kaheksasada kilomeetrit Krasnojarski linnast lõunas peletas piir juba oma väljanägemisega eemale igaühe, kes rumalast peast või hulljulgusest soovis seda ületada, ammugi siis veel ebaseaduslikult. Naine, Anna Resnikov, oli mõistagi vaprate killast.

Nüüd, mil maikuule järgnes juuni, oli lumi Põhja-Mongoolia voogavatelt rohumaadelt sulanud, aga ööd olid ikka jäised ning kõrgustesse pürgivad Tuva mäed, mida lumi kattis aasta ringi, avaldasid oma looduslikus olekus igale ligitikkujale heidutavat mõju.

Ent Anna Resnikov polnud harilik piiririkkuja. Tegemist polnud salakaubavedajaga, kes toimetab Venemaale odavaid Hiina elektriseadmeid ega kütiga, kes jahib haruldasi metsloomi, et saaki Hiina rahvameditsiini uskujatele maha ärida, ega isegi mongoollase harjunult diskreetse külaskäiguga oma Vene piiri taga elavate hõimuvellede juurde. Käsil oli puhtalt spionaažiakt ning selleks oli möödapääsmatu ületada piir ebaseaduslikult. Anna Resnikov – kuni oma viie aasta taguse Läände-pagemiseni KGB polkovnik Anna Reznikova – oli teel Siberisse. Selle operatsiooni mõtles välja, kavandas, finantseeris ja pidas isegi oma CIA tuttavate eest salajas Burt Miller, ekstsentriline miljardär, kunagine CIA agent ning nüüd maailma suurima eraluurefirma Cougar Intelligence Applicationsi juht. Luureringkondades väitsid teadjamad tegelased Burt Milleri kohta, et ta töötas CIA-s ainult senikaua, kuni sai selle enda kasuks tegutsema. Inimesed Washingtonis, kes teda pelgasid või lausa vihkasid, kinnitasid, et CIA on mandunud tühipaljaks ripatsiks tema enda võimsa eraluurefirma ning relvatarnija Cougari küljes. Piiriületamise ööks oli Anna töötanud Milleri juures üle kolme aasta. See partnerlus, naise jaoks vaid ametialane, aga mehele ka isiklik, tuli Washingtoni poliitikute ja spioonide koorekihis alatasa jutuks. Mõned teadsid rääkida, et Anna üksnes meenutas Millerile tema enda pöörast edu, millega ta oli uhkeldanud noorest peast, Ameerika salakuulajana Kesk-Aasias. Teised väitsid, et Anna oli mehele rohkem tütre moodi, lausa võimalik pärija. Veelgi küünilisemad inimesed kirtsutasid nina ja kinnitasid, et naise võrratud oskused ja teadmised kujutasid endast järjekordset kullaauku, mille Burt vääramatu vaistuga avastas. Ent need, kes seisid Millerile kõige lähemal, rõhutasid, et Anna Resnikov oli lihtsalt parim salaagent, keda Burt oli enam kui viiekümneaastase luuretöö käigus tundma õppinud. Naine olevat pälvinud mehe imetluse ühena väga vähestest, kes olid teda ennast ületanud.

Nad läbisid ikka veel Põhja-Mongoolia steppi, aga mäed polnud enam kaugel. Piirivalvepatrulle polnud ees näha, vähemasti Mongoolia poolel mitte. Mercedese mootor, mis äsja oli monteeritud päevinäinud jifeng’ile, Hiina sõjaväe veoautole, kulges sõjateel vähese vaevaga. Sillutamata tee, millel veoauto rappudes sõitis, möödus parajasti Uvsi järvest ida poolt. Sügavamatesse teeaukudesse olid tekkinud õhukese jääkaanega porilombid, mis hõbedases kuuvalguses tuhmilt helkisid, aga muidu oli tee üsna kuiv.

Tee suundus üle väikeste küngaste ülesmäge. Pimedas varjas rohtukasvanud kink veoautos sõitjate eest ülejäänud tee ära. Veoauto kastis olid kaks Ameerika eriväelast, kelle Cougar oli palganud, aga kabiinis istusid Anna ja Larry, kes nüüd oli juba kolm aastat olnud naise juhendaja ning salajane imetleja. Larry oli ainus, kelle hoolde Burt Miller söandas Annat usaldada. Kolmekümnendate eluaastate lõpus, naisega ühevanusena, oli Larry olnud SEAL, seejärel aga CIA välitöötaja, kuni Miller ahvatles ta riigitöölt Cougari teenistusse, nagu ta oli varem teisigi värvanud. Miller oskas alati kõige paremaid töötajaid üle võtta, selles olid tema kiitjad ja laitjad ühel meelel.

Veoauto kabiinist nägid Anna ja Larry igivanu Mongoolia kalmukünkaid, kurgaane, mis tumedana sopistusid lillakasmusta taeva taustal, mida ilmestasid kirkad tähed. Rohtlat võis pigem aimata kui näha. Tihe rohuvaip õõtsus sadade kilomeetrite ulatuses igas suunas. Päevavalgel meenutas rohumaa lausa lainetavat merd. Puhus kerge tuul, mille jaheduse nautimiseks nihutas Anna kabiini akent seitse sentimeetrit. Naine vaatas välja, justkui nuhutas õhku.

Larry keeras laia rööpa vältimiseks rooli. Vaikne uhiuus mootor tõmbas vana koleda veomasina järjekordse künka otsa ning seejärel orgu tagasi. Veoauto esilaternad ei põlenud, aga nelja tunniga olid mehe ja naise silmad pimedusega kohanenud. Larry nägi kummalgi pool punakat teeperve. Eespool võtsid lumega kaetud mäetipud järjest selgemaid piirjooni. Tuva mäed, kus Mongoolia asendus riigipiiri ja seejärel Venemaa endaga, kerkisid teisel pool lagedat steppi üha kõrgemale.

Larry vaatas Annat üle alpinistikoti, mis lebas veoauto keskmisel istmel. Naine oli põlved üles tõstnud ja käed nende ümber põiminud. Tema pikk selg oli kergelt kõveras – niiviisi kükitades meenutas ta mehe arvates hurdakoera, kes varitseb vaid õiget hetke, et ulukile järele karata.

Naine oli juuksed lühikeseks, kõige enam kolme sentimeetri pikkuseks lõiganud ja mustaks värvinud, nii et mees nägi mustas öös tema luigekaela valendamas. Naine kandis ronimisvarustuse peal paksu lambanahkset pihtkuube. Seljakotile oli heidetud kulunud pruun nahkmantel. Seljakotiga jagasid istet tugeva ronimisköie puntrad ja karabiinid, ronimisvöö, jääkirka ja – kruvid ning vööriie. Seljakott ise sisaldas vaid kõige hädatarvilikumat: magamiskotti, toitu ja vett ning naise lemmikrelva, Thompson Contenderit. Selle 46 sentimeetri pikkune toru oli hea sihikuga ning naine võis sellega iga mehe kahesaja meetri pealt siruli tõmmata.

Larry pööras pilgu teele tagasi. Mõnikord ta adus, et seirab naist viisil, mis ei sobi kohe kuidagi tööga kokku. Pärast kahte aastat, mil nad olid Vene mõjusfääris üheskoos tegutsenud, oli mees valmis naise eest kasvõi surema. Aga seekord läks Anna esimest korda pärast poolte vahetamist päriselt Venemaale ja Larry oli mures.

“Seal see ongi,” kõneles Larry, osutades ettepoole, “nende kahe mäeharja vahel.”

Aga Anna ei pööranud pilku ei tema ega mägede poole.

Kaks hallikasvalget tippu, mis tähistasidki mägedes piirijoont, ilmusid nende ette. Taevas meenutas värvi poolest mõne tontliku ja kalgi preestri rüüd.

“Mäekuru jääb meie kursist kohe paremale,” jätkas Larry oma juttu. “Mäetippude vahele. Sinna viib kitsas käik, mis muutub nähtavaks alles päris lähedal. Kohe näeme.”

“Ma tean, Larry,” vastas naine, aga tema pea oli ikka pööratud mehest ära, akna poole. Nad olid marsruudi juba Ameerika Ühendriikides Cougari peakorteris sada korda läbi arutanud.

Ta on jahe, peaaegu ebasõbralik, mõtles Larry ja oletas, et naine on vaikselt juba hüvasti jätnud ning kujutleb ennast piiri ületamas.

“Isegi siis, kui Venemaa ja Hiina olid tõsises tülis, ei viitsinud keegi seda piirilõiku eriti valvata,” kõneles Larry, kes harjumuspäraselt üritas naise vaikimist täita vanade faktide üle korrutamisega. “Mõlemad vaenupooled ei kartnud mägedest midagi. Autoga siit läbi ei saa. Mitte sellest lõigust. Vastasseisuga oli tõsi taga siit sootuks ida pool.”

Anna tundis ääremaid nagunii hästi, ehkki Mongooliasse polnud ta varem sattunud. Kui mõlemal pool Nõukogude-Hiina piiri seisis kaks miljonit meest, siis oli ta alles teismeline, aga hiljem, kui ta töötas SVR-is, uue Venemaa välisluures, siis oli möödapääsmatu uurida, millised on väljavaated hiinlaste kallaletungiks Venemaale. Ja kui temast sai Vene välisluures polkovnik – ajaloo noorim naispolkovnik –, siis käis ta vaatamas idapoolset, Hiina piirilõiku.

Larry jäi nüüd vait. Kui naine ei soovi vestelda, siis olgu pealegi. Tema asi.

Aga täna ei arutanudki Anna endaga peatseid töösamme läbi. Ta ei mananud silmade ette teed, mis tuli öösel läbida, ega analüüsinud ülesannet, mis pidi teda seejärel Siberist viima Kaug-Põhja. Anna mõtted polnud missiooni eel kuidagi sellele kohased. See polnud tal sugugi tavaks. Kui ta oli hajevil, siis viie päeva eest kuuldud uudise pärast. See uudis salvas valusasti, aga tegi ka meelehead.

Anna isa oli surnud, nagu Moskvast kuuldi. Vanamees haigestus ootamatult ning suri kolm päeva hiljem seitsme-kümne kolme aasta vanusena. Ajalehtedes seda ei kajastatud, kuna tütre poolevahetus oli isa maine rikkunud. Uudise sokutas välja Anna ema, kes oli mehest peaaegu kümme aastat tagasi lahku läinud. See-eest Anna oli oma isa vihanud märksa kauem.

Kunagi, kui Anna oli alles plikaeas, oli isa olnud KGB resident Damaskuses ja Nõukogude Liidu kangelane. Ta oli kohelnud oma alluvaid ja Anna ema türannina ning Annat ennast jahedalt ja viimaks kurjakuulutavalt. Kogu selle aja Anna lapsepõlve vältel oli ta kõige ehtsam vanameelne stalinist, kes pärast Stalini surma varjas oma tõelisi eelistusi. Seepärast ronis ta Hruštšovi sula ajal ja hilisematel rahulikel aastatel karjääriredelil visalt üha kõrgemale. Anna isa ei näinud vähimatki halba Siberi vangilaagrites, kus miljonid inimesed orjadena hukkusid.

Ent viimaks, kui Putin tõusis 2000. aastal Venemaal võimule, tunnistas isa “õnneaegade” naasmist. Nüüd kontrollis riiki Putini uus luurajate eliit ning vanamees lootis täiesti tõsiselt, et riik viimaks kogub ennast. KGB – tema oma KGB – oli jälle võidukas. Veelgi vägevam kui kunagi varem oma ajaloos. Kunagi seda käsutanud kommunistlik partei oli õhku haihtunud. Tippluurajad, nende riik riigis, kellele isa oli pühendanud oma elu, valitses nüüd Venemaad segamatult.

Pimedasse steppi vaadates meenus Annale, et viimast korda oli ta isaga rääkinud viis aastat tagasi. See oli mõni kuu enne Läände ülejooksmist. Isa ärataski tütres uue Venemaa suhtes vastikuse, nii et ta selle hülgas. Isa oli erru lastud auavalduste saatel. Talle kui ühele KGB kõrgematest ametiisikutest eraldati Kremli lähedale luksuskorter. 1990. aastatel oli isa hakanud jooma veelgi rohkem kui oma aktiivse teenistuse aastatel, meelehärmist selle pärast, et ta pidi oma kodumaal sallima demokraatia sugemeid. Isa ajas marru, et temast lahku läinud abikaasa, Anna ema, töötab nüüd Sahharovi fondis. Viimaks ta nuputaski välja, kuidas uuesti sündinud KGB-d veel raugaeas abistada. Ja seda kõige ilgemal moel, mille peale andis tulla, külvates Annasse jälestust enda ja kõige suhtes, mida ta esindas. Et püüda lõksu Šveitsi pankurit, kes oli ametiasjus Moskvasse saabunud, kupeldas uus KGB väikseid tüdrukuid, kellest mõni oli kõigest kümneaastane. Neid pildistati Anna isa korteris, kus pankur pani Anna isa valvsa kaugjälgimise all toime tülgastavaid kõlvatusi. Venelaste kaamera jäädvustas kõik ja seda kasutati pankuri vastu ära.

Anna oli ammu teadnud, keda tema isa õigupoolest kujutas. Aga kui Anna nägi ühes Genfi hotellitoas fotosid oma silmaga ja tundis korteri ära, siis lahvatas tütres raev.

Seega ei toonud isa ootamatu surm üksnes vapustust, vaid ka sulaselget rõõmu.

Ebalust tekitas uudis mitmel moel. Äraspidisel viisil õhutas isa tütart saama parimaks kõikidest teistest KGB välisluure töötajatest ning selle noorimaks naispolkovnikuks. Kui oma aja ära elanud Nõukogude impeerium 1989. aastal kokku varises, siis Anna esialgne otsus oli isa töiselt ületada, olla samas luuremängus edukam, kerkida isast suuremaks agendiks. Ja esialgu otsustas tütar seda teha riigi heaks, mis ilmselt pöördub esimest korda oma ajaloos demokraatia rööbastele.

See pidi olema Anna arveteõiendamine oma isaga: ta on vanamehest lihtsalt parem ja seda etema ürituse nimel.

Peagi osutus Vene demokraatia tühipaljaks illusiooniks. Tütrel tuli taluda isa parastamist, kuna Putini nuhid haarasid riigis võimust. Pärast fotodega tutvumist tegi tütar täpselt seda, mis tema meelest nuhtleks isa kõige valusamini. Tõepoolest polnud tütre võimuses isa rohkem häbistada ja alandada kui ära karates. See oli tõeline kättemaks. Veel eluõhtul langes isa ülemuste põlu alla ning kolleegid vältisid äraandja isa. Isa jäi ilma kohast ajaloos ja uhkest hauakivist.

Istudes veoautos, mis neid Mongoolia sõjateel läbi raputas, mõtiskles Anna, mis võiks nüüd, pärast isa surma, teda veel tagant kihutada. Tema vihavaenul polnud enam nime ja nägu, kellega ennast mõõta. Hea, et isast lahti sai, aga kas tütar oli veel sama inimene, kui oma isa eluajal?

Anna pöördus külgaknast ära ja vaatas otse teele, keskendus uuesti olevikule.

Viimaselt korralikult asfaltteelt olid nad lahkunud Zuungovi asula juures ning siirdunud mööda hooletusse jäetud sõjateed põhja suunas, järve poole. Anna kuulis kahte eriväelast erutatult veoauto kastis juttu ajamas. Nad olid hambuni relvastatud puhuks, kui midagi peaks untsu minema. Nad tegid kõva häält, et üle mootorimüra üksteist kuulda.

Larry ja veel viis meest olid Anna marsruuti läbi kuristiku jälginud juba kolm nädalat ja läinud nii kaugele, kui vähegi söandasid, et kolme kilomeetri kaugusele jäävat piiri hästi vaadelda. Nad kinnitasid, et seda kanti valvatakse kehvasti, mitte nagu mujal, kuna venelased ei uskunud, et jalaväelased hakkaksid siin tüli tegema või mootorsõidukid pääseksid läbi. Kohalikud väitsid, et kuristik käib üle jõu isegi hobusele. Nendes mägedes liikusid vabalt üksnes kotkad ja vilkad lumelambad – või siis sihikindlad mägironijad, keda saadab õnn.

Larryle ei meeldinud Anna piiriületamine sugugi, siin üle minna näis lausa sõgedusena. Sellel oli mõjuv põhjus, miks siia jagus valvureid õige napilt.

Nagu alati, sai Anna Milleri juures oma tahtmist – kõigepealt hankis ta endale ülesande ja siis valis ise meetodi, kuidas lähtepunkti jõuda. Kui Anna saab täna üle, siis sõidab ta piirilähedasest Erzini linnast kolmsada kilomeetrit bussiga Kõzõli, veel viissada kilomeetrit Abakani ning viimaks umbkaudu sada viiskümmend kilomeetrit Krasnojarskisse. Tõeliselt algab tema missioon alles Krasnojarskis.

Oli mõni minut pärast keskööd, kui Larry keeras veoauto maanteelt ära karjamaale. Anna märkas puuokstest rohmakalt kokkuklopsitud tarandikku, kus oli palju hobuseid. Aedikus oli üks Larry alluvatest, kellel oli missioonis oma roll täita; tegemist oli endise kauboiga Montana osariigist, nagu Larry oli Annale rääkinud. Larry lülitas süüte välja, kauboi tegi värava lahti ja astus juurde. Anna oli juba kabiinist väljas koos nahkmantli, seljakoti ja muu varustusega. Ta pani mantli selga ning asetas asjad rohule. Pärast sooja kabiini oli lageda taeva all jääkülm.

Anna tervitas meest vaikselt pead noogutades, ehkki võib kahelda, kas mees seda pimedas ikka nägi. Mees leidis, et Anna on siiski närvis. Oma väsimatu täiusepüüdlusega polnud Anna Resnikov endale kunagi tööl pabistamist lubanud.

Anna kõndis koos kauboiga tarandiku juurde, kui Larry ja teised ronisid alles veoautost välja.

Anna taipas, et hobused on Mongoolia kohalikku tõugu: lühikeste jalgade ja suure peaga, äärmiselt sitked loomad, kes ühtemoodi taluvad tulikuuma suve ja miinus neljakümnekraadist talve.

“Ma soovitan teda.” Kauboi osutas kõige lähemale hobusele. “Näete isegi. Täiesti kärsitu. Temaga saab kolmkümmend kilomeetrit järjest galoppi sõita. Ta ei väsi ära. Või kui väsib, siis olete juba kuristiku alguses.”

Anna puudutas hobuse koonu ja katsus tema esijalgu. Need olid äärmiselt tugevad. “Olgu peale,” sõnas ta.

Naine hüppas sadulasse ning mehed sidusid tema seljakoti ja ronimisvarustuse rihmadega sadula taha.

“Kui olete päral, siis laske ta lahti ja patsutage teda,” rääkis kauboi. “Ta tuleb ise koju.”

Larry tuli Anna juurde.

“Ära unusta, Anna. Enne, kui sa üle lähed, viska kõik ära,” kõneles ta tungivalt. “Relv ka.”

“Muidugi, Larry. Ma teen seda.”

Ent naine teadis, et Larry muretseb ikkagi. Larryst oli naisele saanud peaaegu ihukaitsja, Burt Milleri vari, kes oli teda nüüd saatnud juba kolm aastat. Aga siia juba Larry kaasa ei tule. Sellepärast Larry vaevleski.

Hobune oli hea. Galopeerides jõudis naine kuristikuni vähem kui kahe tunniga. Kas ta peaks nüüd läbi minema? Või ootama järgmist ööd? Naine läks maha, sidus seljakoti ja varustuse lahti ning andis hobuse turjale laksu. Hobusele ei meeldinud naisest lahkuda. Anna naeratas talle. “Mine nüüd,” rääkis ta. “Võib küll.” Naine patsutas ratsut uuesti, kes pöördus, hakkas traavima ning läks hämaral tasandikul üle galopile.

Enne, kui pimedus hobuse täiesti neelas, kuulis naine teda hirnatamas.

Anna võttis koti õlale ning põimis ronimisköied kaela ümber. Ülejäänud varustuse kinnitas ta riputusrihmade külge või seljakoti otsa. Siis läks ta jalgsi edasi.

Kõigepealt kulges tee mööda jõekallast. Jääkülm selge vesi vulises ja kohas üle mustade ja punaste kivide. Kuu peegeldus jões, kuni kuristikuseinad varjasid väikse valgusallika täitsa ära. Peagi segasid naise teed kaljueendid, mille vältimiseks tuli mõnikord astuda päris veepiirile. Edasiminek läks raskemaks. Veel ronis naine ilma abivahendeid tarvitamata. Siis lähenes ta lauskjale karjamaale ning mõnda aega oli hõlpsam. Kogu aeg viis tähistamata tee kõrgemale, mõnikord aegamisi, mõnikord järsult, lumiste mäeharjade vahelise tühemiku poole.

Kord, kui naine turnis kõrgel jõe kohal, silmas ta kuud uuesti. Pärast ühest kivisest nõlvakust laskumist kadus kuu kaljurüngaste taha. Kui kuristik jättis tõeliselt hirmutava mulje, siis tegi naine kõige suurema katsumuse eel veel viimase pausi.

Nendel vaikusehetkedel, mil jõe vulinat polnud enam kuulda, olid naise mõtted täielikult missiooni juures.

Krasnojarskist lahutas teda peaaegu tuhat kilomeetrit. Seejärel sõidaks naine allajõge ja ületaks põhjapolaarjoone. Jõesängi mööda oli läbida veel kaks tuhat viissada kilomeetrit. Luureandmete kohaselt viibis professor Vassili Krjutškov kusagil Norilskis või selle läheduses. Ent tõenäoliselt oli ta viidud itta, Putorana mägede salajasse tuumauurimiskeskusse, kus samuti peitusid sünged hiiud – tegemist oli Venemaa kõige põhjapoolsema mandritevaheliste ballistiliste raketti-de baasiga. Sellest tuumarajatisest oligi välja imbunud kõmu Krjutškovi avastusest. Inforaasukestel oli kaalu vaid nii palju, et Anna läheks nende kontrollimiseks missioonile. Kui jutud olid üldse midagi väärt, siis ei tohtinud Krjutškovi avastust kuidagi tähelepanuta jätta. Burt Milleril oli muidki põhjuseid eeldamiseks, et tegu pole väljamõeldistega. Viimati olid Lääne tuumafüüsikud kolm korda kohale läinud, ilma et neid oleks Krjutškovi jutule lastud. Ka Vene teadlasel endal ei lubatud nüüdseks juba enam kui aasta sõita Läänes toimuvatele rahvusvahelistele konverentsidele.

Ilmselt pidasid venelased Krjutškovi paigal ja valvasid teda kiivalt. Vahest nad kartsid, et oletatav saladus lipsab kuidagi Venemaalt välja. Anna mõistis, et Vassili Krjutškovile tähendab tema geniaalsus – kui kuuldused peavad paika – alalist pagendust ja jälgimist ning ei mingeid kokkupuuteid Läänega.

Kui Anna oli puhanud, võttis ta kõhul olevalt riputusvöölt mitu konksu ning haaras paremasse kätte jupi köit. Siis heitis ta pilgu üles, kõrgele kaljuseinale, ning asus ronima.

Visalt küll, aga ta rühkis pimedal seinal üles. Mõnikord leidus karniis, mille külge klammerduda või üürikest aega puhata, aga peamiselt oli sein sile ning vaevaline edenemine nõudis vaiu ja karabiine. Anna turnis tund aega kõrgemale ning kui ta üles vaatas, siis tahtis vallutamist veel suur lahmakas. Ta oli väsinud ega näinud midagi, orienteerudes üksnes kompimise järgi. Järsku läks ta käsi üle kuristikuseina rünkliku harja ja ta vinnas ennast üles. Ta lamas näoli jääl ja kividel ning ähkis, pea kurnatusest täiesti tühi.

Aga teisel pool oli samuti kaljusein, millelt tuli hoopis laskuda. Vähemalt pääseks sealt köiega kiiremini alla. Madalamal ootasid ees jõgi ja veidi tasast pinda. Naine peaks mitu korda vaheldumisi ronima ja köiega laskuma, kulgema üles-alla mööda peaaegu läbitamatuid, püstloodis kaljupindu. Taevasse olid ilmunud pilved. Lobjakat sadas teravate nõelakestena, mis panid naise näo kipitama. Kui ta liikus kõrgemale, muutus lobjakas lumeks ning ronimine veelgi vaevalisemaks.

Viimaks, umbes kaks tundi enne koitu, silmas ta lumisel graniitplaadil kükitades lillaka taeva taustal musta siluetti. See oli vana tsaariaegne põletamata tellistest fort, mille Larry ja tema meeskond olid 3,5 kilomeetrit eemal kanjonist identifitseerinud kui Vene piiri tähise.

Sinna ta hoidiski kurssi, turnides mööda rusukaldeid ja laskudes järskudest nõlvadest, mõnikord pidurdades kirkaga oma libisemist või tagudes ronimiseks sellega konkse sisse. Tund hiljem – ta oli peaaegu hilinenud, kuna kaugel idas hakkas juba hahetama – märkas Anna, et ta on fordile päris lähedal. All, pimedas kuristikus, kestab päevavalguse ootamine arvatavasti veel terve tunni.

Fordile ligemale jõudes nägi Anna selle iidseid saviseinu murenemas, kuna tugitalad olid ammu pehkinud. See oli ilma katuseta piiripost, hüljatud rohkem kui saja aasta eest. Aga see oli orientiir. Tegemist oli riigipiiriga ning Anna jõuab sinna veel enne koidikut.

Fordi poole ronis ta suure kalju varjus, mis oli temast kümme korda kõrgem. Kui vana fort oli juba kiviga visata, siis tõmbas ta kaljumüraka taga veel viimast korda hinge. Anna lamas selili kaljurahnu taga ning vaatas taevasse, kus tähed olid kadunud madalate lumepilvede taha, mis triivisid kõrgemate mäetippude all. Pilved peavad siin koiduvalgust kinni, justnagu kuristiku kõrged seinad. See oli hea. Pärast piinarikast ronimist ohkas naine kergendusest ning mõttest, et esimene etapp on sama hästi kui seljataga. Naine lamas selili lumes ning vahtis lumepilvi üpris nürilt. Viimane hingetõmbepaus.

Siis ta kuulis midagi. Anna teravatele meeltele kõlas see taolises jumalast hüljatud kohas täiesti ebaloomulikult.

Oli pinev koidueelne vaikus, mil päike alles sätib ennast. Kuna sada meetrit madalamal voolav jõgi oli kuuldamatu, siis kuulis Anna automaatrelva klõpsatust väga selgelt ega saanud kuidagi eksida. Mõistagi summutas seda katkematu lumesadu, aga selle heliga oli ta juba tuhandekordselt tuttav. Ta tõmbas ennast kägarasse ja veeretas ettepoole, olles mantliseljalt kabuurist püssi haaranud. Heli paistis tulevat tema tagant, kust ta oli alustanud viimast tõusu fordi poole. Aga vahest põrkas heli kaljudelt tagasi. Anna peaks sedagi arvestama. Tal pole võimalik täpselt teada, kust heli tuli. Ent päris kindlasti tekkis heli sellest, kui rauda suruti raske padrunisalv.

Anna veeretas ennast vaistlikult vasemale, et vältida valangut, mida ta eeldas peagi järgnevat.