Читать книгу Surm Siberis - Alex Dryden - Страница 5

Politseileitnant Aleksei Petrov tegi köögikapi ukse lahti kell 5.15 hommikul, aastaringselt harjutud ajal. Sel hommikul valis ta riiulilt, konservikarpide ja paberpakikeste hulgast, purgi sildiga “Rõba”, mis sisaldas lähemalt täpsustamata kala. Ta oletas, et arvatavasti on tegu mõne Põhja-Jäämerd kündva ujuvtehase trümmi päraga. Hea kraam, tõeline kala, müüdi välismaale.

Tema taga hakkas gaasipliidil podisema mõlgitud kastrul, mis oli poolenisti vett täis. Tuhmkollase vakstu peal pruunist portselanist kannus ootas vett kaks teelusikatäit musta teepuru.

Petrov võttis akna ääres poosi, mis võõrale pilgule oleks paistnud vintske jässaka Vene politseileitnandi kohta üllatavalt graatsiline. Ta vaatles linna oma kitsukese ühetoalise korteri aknast, mis asus maja üheteistkümnendal korrusel, ning oli seejuures üleni lõõgastunud. Tema käed rippusid lõdvalt külgedel, ahtad pilusilmad olid suunatud tühjusse ning ta hingas ühtlaselt ja peaaegu märkamatult. See oli tema tüünushetk enne uue tööpäeva alustamist. Siis oli tema pea mõtetest täiesti lage.

Viisakas Lääne inimene oleks kutsunud seda hommikuseks meditatsiooniks. Päriselt oli Petrov asja õppinud oma evengist vanaisalt Gannõkalt, Siberi nomaadilt, kelle elukoht oli põhjapõdranahkadest telgis. Vaid mõne päeva eest oli Petrov kuulnud, et vanamees lamas surma oodates maas, samas telgis, kus ta oli elanudki.

Käes oli 2. juuni ning päike oli tõusnud juba kell neli. Petrovi tühikäigul mõistus oli teadlik, et läbi mürgise kollase suitsu, mida Krasnojarski vabrikukorstnatest tõusis ööpäev läbi, valgustas päike poolsurnud, reostatud linna tuhmilt, justkui loori varjust. Samuti teadis ta hästi, et linn sirutus tema kodukohast itta, päikese poole – mida evengi rahvas tundis Idaväravana. Petrovi meditatiivne teadvus uudistas trööstitut tööstusmaastikku ilma hukkamõistu või pahameeleta, ilma vimma või kibestumuseta, mida ta muidu oleks üles näidanud.

Nii alustas oma päeva politseileitnant Aleksei Petrov ning alates sellest endasse süüvimise hetkest sujuks tema päev igal juhul ilma ennasthävitavate harjumusteta, mis paratamatult kimbutasid tema slaavi kolleege.

Linnaosa, mida ta aknast nägi, ehk siis politsei, rahvasuus mendi vaatepunktist tema rajoon, koosnes Brežnevi-aegsetest lagunenud töölismajadest, mida upsakad jumalused olid huupi püstitanud, katkistest tänavatest, millest mõni seisiski koos peamiselt aukudest, ning mõralistest betoonmajadest, kus peremehetsesid uimastikaubitsejad, piiritusejoojad ja muidu sõltlased – teisisõnu oli tegemist allakäinud inimestega allakäinud linnajaos. Rajooni eest vastutava leitnandina oligi tema ülesandeks tunda kõiki elanikke võimalikult täpselt, ammugi siis iga endist vangi, uimastiärikat ja – tarbijat, et vajaduse korral preventiivselt tegutseda.

Isegi selle kõleda linna kohta oli tegemist iseäranis vastiku kohaga. Kui mujal linnas müüdi kioskitest ajalehti ning paki – või lihtsalt ühekaupa sigarette, siis Petrovi hoolealuses rajoonis ei julgenud röövimise või millegi veel hullema hirmus keegi oma äri püsti panna.

Nüüd jõudis Petrovi teadvusse, kuidas kaugel eemal tema rajoonist tossutavad üle terve Krasnojarski linna võimsad vabrikukorstnad, nagu oleks tegemist mõne suitsetajaga. Kaheksasaja meetri kaugusel korteriaknast helkis lai jõgi, otsekui pahasena vastikute saasteainete üle, mida talle peale surutakse. Ent Aleksei Petrov ei suhtunud hetkel asja mitte laituse, vaid leebe leplikkusega.

Reaalsusse kutsus ta tagasi kastrul, mis oli juba tükk aega vilistanud. Ta pöördus aknast ära ja valas kannu täis.

Kolmekümne üheksa aastane Petrov oli keskmist kasvu, äärmiselt tugev ja sitkete lihastega mees. Temast paistis juba kaugelt välja Siberi põlisasukas. Oma vähesed slaavi jooned oli ta pärinud venelasest isalt, nagu ka nime, aga evengi pärand jättis need täitsa varju. Mõistagi, juba enne tema ema ja isa üürikest kooselu võis esivanemate suguharu ja vene sissetungijate vahel aset leida veelgi põgusaid vahekordi alates sellest ajast, kui tsaari kasakad voogasid enam kui kolmesaja aasta eest läbi Siberi. Isegi vähenõudlikud kasakad oleksid võinud ära põlata pärismaalanna, kes polnud ennast kuus kuud pesnud. Veel päris hiljuti kadusid evengid kunagi täiesti puutumatutesse Siberi avarustesse lihtsalt ära, ilma et keegi oleks osanud neid üles leida.

Petrovil oli justkui kivist tahutud pähkelpruun nägu. Esileulatuvad põsesarnad olid tal ühised evenkide geneetiliste sugulastega, kes elasid Mongoolias. Silmakoopad olid sügavad ning otsmiku keskel paiknes midagi lihava mõhna taolist. Sirge nina ja peidetud ninasõõrmed olid evenkidele iseloomulikud ning tugev lõuajoon oli heidutanud mõndagi löömameest, kes muidu oleks tema vastu käe tõstnud. Lühikesed juuksed olid mustad ja läikivad. Kui ta vaid poleks olnud politsei, oleks ta kahtlemata kasvatanud oma juuksed üle õlgade. Suu oli sirge, kergelt eenduvate huultega ega olnud kunagist naeruhimu veel päriselt minetanud. Viimasel ajal naljakaid olukordi siiski nappis.

Venelasest isa oli poega hoolimatult venestada üritanud, vahest põlisasukaga abiellumise häbist. Tasakaaluks tahtis ta pojast pärismaalast välja peksta. Kui Aleksei isa oli viimaks naise tolle sugulaste, põhjapõdrakarjuste ja kalurite juurde tagasi saatnud, polaarjoone taha Potapovo külla, siis laskis ta Aleksei dokumendid ümber teha. Isa väitis, et Aleksei ema oli hoopis kasahhitar. Vähemalt oli kasahhidel omaenda liiduvabariik, millest oli kasu ka – venelased katsetasid ju Kasahstanis aatompomme. Ent Petrovi isa meelest polnud evenkidel üldse midagi – oma maad, õiget autonoomiat, tõelist omandit – ja seega polnud neid Aleksei isa meelest õieti olemas.

Politseileitnant Aleksei Petrov seisis kahe maailma vahel ja kandis endas nende segu. Üks maailm oli iidne, austas oma traditsioone ja kuuletus loodusvaimudele. Teine oli vägivaldne, arvukatel puhkudel õhutanud kaasmaalasi teineteist hulganisti tapma või lihtsalt oma kodumaad lagastama ja jõhkralt kurnama.

Vannitoa peeglist leidis venelane Petrov, et ta nägi politseileitnandi sõjaväelaslikus mundris päris hea välja. Kindlasti õhkus temast karmust ning säärasena teda rajoonis ka tunti. Tööpäevaks valmistudes oli ta mundri selga pannud. Üksnes pintsak rippus veel toolil. See oli laitmatult pestud ja triigitud. Nööbid särasid ning õlakud, kaks kollast tähte ja kollane sõõr hallil taustal, olid kitsaste punaste pikijoontega.

Tugeva kehaehituse võlgnes Aleksei nomaadidest esivanematele. Lapsepõlvest peale oli ta seda täiendanud visa treeninguga. Praegugi mängis ta enda kui operativnik’u –

uurija – pahatihti kurnavate töökohustuste kõrvalt kolm korda nädalas seinatennist ning jooksis vabadel nädalavahetustel poolmaratoni. Kahekümnendates eluaastates oli ta lausa kuulunud ülemaalisse miilitsa pikamaajooksu meeskonda ning kuusteist aastat tagasi, 1990. aastate keskel, oli ta osalenud olümpiamängude kvalifikatsioonis.

Aga pärast seda, kui tema naine oli kahe aasta eest surnud mingisse ametlikult “saladuslikku haigusse”, mis tema kahtlustust – ei, kindlat teadmist – mööda oli põhjustatud kiirguslekkest linnalähedases sõjaväeosas, kus naine laborandina töötas, hoolitses mees oma füüsilise vormi eest veelgi innukamalt. Mõnikord tundis ta häbi, justkui end vormis hoides tahaks ta uut naist. Kas surnute suhtes saab olla truudusetu? Muidugi, oli ta tulihingelise evengina veendunud. Pealegi oli nii elavate kui ka surnute alatu kohtlemine Venemaa valitsejate, Kremlis peremehetsevate tšekistide tunnusjoon.

Sellal, kui Aleksei lasi teel tõmmata, andis ta oma mõistusele puhkust, vaadates taas, kuidas Mongoolia lumesulamisveest üles paisutatud jäine jõgi kulges kaks tuhat nelisada kilomeetrit, et suubuda Põhja-Jäämerre.

Aeg-ajalt heietas Aleksei süngeid mõtteid, kuidas Siberis ootavad miljonite inimeste luud ikka veel, et nende vastu toime pandud kuritegusid tunnistataks, vahest nad isegi korralikult maha maetaks. Nagunii neid matuseid ei tule, selles oli ta täitsa kindel, pealegi oleks see nüüd võimatu. Aga kes teab, ehk on ühel heal päeval Moskvas valitsus, kes vähemasti tunnistab, milliseid koletuid kuritegusid on riik omaenda kodanike suhtes toime pannud. Tema oma rahvas, evengid, langesid Moskva massimõrvade ohvriks pigem juhuslikult, kui Nõukogude monstrum parajasti sabaga vehkis.

Alekseil polnud eriti usku, et keskmisele riigiametnikule, kes töötab XXI sajandi Kremlis, võiks kunagi pähe turgatada siiras vabandamine, kasvõi selle eest, kuidas venelasi endid Siberis surma saadeti.

Ta pöördus tagasi köögilaua juurde ning tegi lahti kalakonservi, mis sisaldas roostevärvilist massi. Ta oletas, et sinna on topitud kalapäid, – sisikondi ja – sabasid. Igal juhul olid need kalarapped paksus kleepuvas tomatikastmes. Siis määris ta pool konservi musta leiva käärule ning valas tee mõranenud kruusi. Kui ta võttis kruusist esimest lonksu, siis katkestas mobiiltelefoni lärm vaikuse tema peas.

“Jah?”

Helistaja oli noor seersant Temov, kes lõpetas jaoskonnas öövahetust.

Petrov aimas, et tema alluv – kahvatu 23-aastane noormees, kes kogu hingest tahab ülemustele meele järele olla – edutatakse peagi tema enda kohale ning siis, samuti lähitulevikus, temast kõrgemale.

Petrov teadis, et kolmekümne üheksa aastasena, vaibumatu usinuse ning tähelepanu äratanud nutikusega kuritegude lahendamisel peaks ta nüüd olema vähemasti politseimajor. Samas oli selge, et edutamist ei takista üksnes tema rahvus. Riigi silmis oli tal küljes märksa tõsisem plekk. Tema puuduseks oli kõrvalehoidmine pistisevõrgustikust, mis ulatus Kremli tipust kuni kõige tagasihoidlikuma liiklusinspektorini ning domineeris kõikides Vene korrakaitseorganites. Lugematutes jälitus- ja nuhkimisorganites, mis kodanike üle võimutsesid, neid ahistasid, nende arvel rasva läksid ning üliharva viitsisid kuritegusid lahendada, ei leidunud ühtegi, keda spioonide eliit oleks enam umbusaldanud kui ausameelset korravalvurit või laitmatut julgeolekutöötajat – kui neid üldse leiduski. Keegi ei äratanud rohkem kahtlust kui aus inimene. Petrovile oli selge: kuni ta pole võtnud oma esimest altkäemaksu, jääb ta igavesti leitnandiks.

Temov andis telefoni teel ülevaate sellest, mis Petrovi hoolealuses rajoonis oli öösel aset leidnud: uutest kainestusmaja asukatest, pussitamistest, üledoosidest, vargustest, tahtmatutest või tahtlikest tapmistest. Temovi hääl kõlas tuimalt või oli ta vahetusest lihtsalt väsinud. Ent ta hoidis trumpi kõige lõpuks. Teatatud oli mõrvast, jutustas Temov varjamatu elevusega. Teade oli tulnud kõigest viis minutit tagasi, kell 5.47. Laip oli leitud ühe paneelmaja juurest, Petrovi enda korterile päris lähedalt. Anonüümse helistaja sõnul olnud mõrvaohver “kuidagi teisiti”. Ent helistaja katkestas ruttu kõne, mille ta oli ilmselt telefoniputkast võtnud. Petrov oli üpris üllatunud, et tema rajoonis leidus töötav telefoniautomaat. Seersant Temov soovitas, et tuleb leitnandile patrullautoga järele ja nad lähevad sündmuskohale üheskoos.

“Ma lähen jala,” kostis Petrov. “Saame seal kokku. Isoleeri kuriteopaik.”

Petrov istus veel mõne hetke köögis. Mingil põhjusel – vist ikka äsjase uudise mõjul – rändasid tema mõtted tagasi vanaisa Gannõka juurde, kes oli oma polaarjoonetaguses põhjapõdranahkadest telgis suremas. Petrov vaatas tahtmatult aknalaua poole, kus ta hoidis põhjapõdranahast trummi, mille vanaisa oli talle lapsepõlves kinkinud ja mida ta polnud aastaid puudutanud. Gannõka pajatas, kuidas võlutrumm oli tehtud välgutabamuse saanud puust, millele siis tõmmati põhjapõdranahk peale. Samast puust oli Gannõka 1930. aastatel meisterdanud oma šamaanitrummi. Petrov tõusis püsti ning astus akna alla. Ta haaras trummi ja pööras seda käes. Siis põristas trummi, nii et sellelt lendas tolmu. Ta otsustas, et tahab oma vanaisa veel viimast korda elusana näha.

Petrov läks laua juurde tagasi, jõi tee lõpuni ning määris ülejäänud kalasodi teisele leivakäärule. Ta pesi hoolikalt käsi, nööpis pintsaku kinni, pani vormimütsi pähe ning sõitis haiseva kuselaigulise liftiga maja esimesele korrusele.

Pärast majast väljumist tuli tal kõndida vaid kümmekond minutit ning ta oli enne päral, kui Temov oleks jõudnud sireenide huilates talle politseiautoga vastu tulla.

Paneelmaja pragunenud betoonist sissepääsu juures oli väike rahvasumm. Oli mustade sallide ja poekottidega vanu naisi, üksikuid pesemata mudilasi, paar noorukit, kes vahtisid maha ja tagusid jalaga betoonipuru, käed taskus.

“Kus?” esitas Petrov trobikonnale vaikselt küsimuse.

Üks baba’dest, eidekestest osutas sõnatult põiktänavale, kuhu koguti prügi. Konteinereid ei tühjendatud just sageli.

Siis jooksis Petrovi juurde Temov. Paistis, nagu noor miilits tahaks rahumeelsed elanikud eemale tõrjuda, justkui nood hakkaksid kohe mürglit tegema. Ent leitnandi tõsimeelne hoiak mõjus noormehe kätteõpitud upsakusele heidutavalt.

“Too linti,” käskis Petrov teda.

Temov kõndis auto juurde tagasi.

Paneelmaja ei asunud jõesadamast eriti kaugel, õigupoolest vaid paar tänavat eemal. See sarnanes väga Petrovi kodumajaga, oli lohakalt ehitatud viletsatest materjalidest, mida veelgi rikkusid äärmuslikud temperatuurid, mis talvel võisid langeda alla -45 kraadi, ning selle servad olid täis meelemürkide küüsi langenud elanike mustust ja rämpsu.

Petrov seadis sammud mööda rõsket põiktänavat. Oli hakanud tibutama. Ta kahetses, et polnud mantlit selga pannud. Siinses hämaras majarägastikus ei märganud ta kohe päikese kadumist.

Kui ta jõudis põiktänava lõppu, enne kui pilgeni täis prügikonteinerid tõkestasid tema tee, nägi ta laipa. Mehe surnukeha lamas selili.

Petrov põlvitas surnud mehe kõrvale. Ta uuris surnut kiirustamata ja tähelepanelikult, nagu see võiks kohe ellu ärgata.

Kõigepealt täheldas Petrov, et laiba riided on küll porised, aga kvaliteetsed ja seega ei või ta olla kohalik elanik. See oli selge. Ta lükkas mehe ülahuule tagasi. Neid hambaid oli küll piiri taga tohterdatud. Seega mõni rikas venelane. Siis pistis ta parema käe mehe kaela ja betooni vahele. Kaelas oli kuuliauk ja tulistatud oli lähedalt – auku ja selle kõrbenud servi oli hästi tunda. Nähtavasti mõrv. Krasnojarski maffia öötöö. Meest tulistati selja tagant ning siis tassiti ta võõra maja prügikonteinerite ette selili lamama. Keset ööd. Mõrva umbkaudse toimumisaja selgitab ekspertiis.

Petrov pööras põlvitades ringi, et tagasi vaadata.

Mingil põhjusel, mida ta ei suutnud endale seletada, tahtis ta teada, kas teda jälgitakse. Aga kedagi polnud. Ta kuulis üksnes põiktänava teisest otsast, nurga tagant, Temovi kamandamist. Kuna Petrov ei hoidnud seersanti enam tagasi, siis oli tema ametlikul agressiivsusel vaba voli.

Petrov asus taas laiba juurde. Ta torkas käe mehe vihmamantli alla ning võttis kallihinnalise tviidpintsaku taskust välja lennukipileti. Tegemist oli lennuga, mis viis Norilskist Krasnojarskisse. Pilet oli eilsest pärastlõunast. Järgmisena õngitses ta taskust välja mustas nahkümbrises passi. Ta tiris passi ümbrisest välja ning kaane järgi mõistis kohe, et see pole Vene oma. Ilmselt oli surnu Euroopa Liidu kodanik. Siis jõudis ta viimasele leheküljele. See andis uut mõtlemisainet. Mõrvaohver oli võõramaalane, selge see. Aga samuti oli ta professor. Ta talletas oma mällu nime Günther Bachmann, ja hukkunu kodumaa, Saksamaa. Professor? Mõistagi, Saksamaal oli ju igaüks doktorihärra või professorihärra.

Niipaljukest oligi siis laiba juures teisiti. Jõukas võõramaalane Krasnojarski kõige vastikuma, räpasema ja vaesema rajooni ühel põiktänaval. Ta pistis passi nahk-ümbrisesse tagasi ning asetas koos lennukipiletiga mehe tviidpintsaku taskusse.

Kui Bachmanni tapja oli passi paika jätnud, oli selleks oma põhjus. Mustal turul oleks ju passi eest saanud ränka raha. Tõenäoliselt ei osanud tapja välismaist passi maha ärida – see oli kõige lihtsam seletus. Nii et äkki see polnudki maffiamõrv. Maffia oleks ju osanud Euroopa Liidu passi eest head raha võtta. Võib-olla oli Saksa professori tapnud hoopis mõni algaja õiguserikkuja. Võib-olla eksis Bachmann teelt, rööviti paljaks ja tagatipuks löödi maha. Ehk oli süüdlane jäljendanud maffia teguviisi.

Nüüd kükitas Petrov laiba juures. Kui laibale oli alles jäetud pass, siis kindlasti varastati sakslase taskust kogu sularaha. Petrov tuhnis pintsaku teises salataskus ning võttis välja kulunud rahatasku. Ta tegi selle lahti ning see oli tõepoolest tühi: mitte ühtegi eurot, kopikat ega senti. Krediitkaardid olid samuti puudu, aga laibal polnud märkigi, et ohvrit oleks PIN-numbrite kättesaamiseks piinatud. Arvatavasti oli piisanud lihtsalt hirmutamisest ja lubadusest teda ellu jätta, kui ta kuuletub. Ilmselt oli keegi – mõrtsukas? – taskud läbi sorinud, aga paistis, nagu ta oleks olnud kõigest taskuvaras – võib-olla isegi seesama anonüümne helistaja. Igal juhul oli see keegi kohalikus allilmas nii tähtsusetu, et ta ei teadnud, mida passiga peale hakata ega söandanud seda endale võtta.

Petrov küürutas ikka veel surnukeha kohal. Ta libistas käega üle mantli ja pintsaku, alustades revääridest. Seejuures ta täheldas, et pintsaku vooder oli asjatundlikult lõhki lõigatud. Kui ta oli reväärid üle vaadanud, siis kompis pintsakuvarrukaid, – õlgu, – esist ja alumisi servi. Kõik olid väga terava asjaga, tõenäoliselt žiletiga katki lõigatud. Ta asus mehe pükste juurde ning vedas käega mööda püksisääri üles-alla, kuni ta katsus läbi tekstiili mehe hargivahet. Ta täheldas, et ka püksid olid osavalt lõhki lõigatud. Need olid vooderdatud siiditaolise materjaliga. Seegi oli veider.

Petrov ajas huuled prunti ning võttis kokku, mis tema ees oli: välismaalane, kes oli eelmise päeva pärastlõunal saabunud edasi-tagasi piletiga Norilskist Krasnojarskisse, kelle passi polnud varastatud, küll aga raha ja krediitkaardid; otselasust tekkinud kuuliauk kuklas, mis viitas hukkamisele; ja mehe rõivad olid millegipärast lõhki lõigatud. Näis, et Bachmanni tapja oli otsinud midagi, mis oli nutikalt ära peidetud, midagi välismaisest passist kaugelt väärtuslikumat või olulisemat. Kas mõrvar või mõrvarid leidsid, mida otsisid? Või jäi see kaotsi? Petrovi teine versioon, et mingi narkar ja taskuvaras oli toime pannud juhusliku tapmise, kaotas veenvuse, just nagu eelmine, maffiavariant.

Ta heitis taha uue pilgu. Ka nüüd ei jälginud teda keegi.

Nüüd ta märkas, et professori kingapaelad olid lahti. Ta oletas, et ka kingad olid maksnud ränka raha. Ta võttis need surnud mehel jalast ning kõigepealt pistis käed sokkidesse. Kui ta ei leidnud sokkidest midagi, siis vaatas ta kingad korralikult üle, pööras neid ringi ning kraapis mustust maha. Need olid tänavaporiga üleni kaetud, nii et kunagisi peeneid jalatseid oli õige raske ära tunda. Ikkagi paelus miski tema pilku – aga alles siis, kui ta oli sopa sõrmedega taldadelt maha kratsinud. Selge, et ühel kingal, nimelt vasemal, oli tald ära võetud ja siis tagasi pandud. Ja hoolimata eilse koleda öö – Bachmanni surmaöö – vintsutustest näisid vasema kinga õmblused väga värsked ja mitte eriti osavalt tehtud. Need paistsid odava vene tööna. Elukutseline saksa kingsepp poleks nii kohmakas olnud.

Petrov heitis taas pilgu selja taha, põiktänavale, ning kui midagi kahtlast silma ei hakanud, siis võttis ta mundritaskust noa ning lõikas katki paksu niidi, mis ühendas talda kinga nahksisemusega. See nõudis ikkagi vaeva, kuigi tallaõmblused polnud eriti head. Selleks ajaks, kui ta oli talla lahti saanud, kinganinast kuni kontsani, oli ta higist märg, ehkki mitte päriselt jõupingutuses, vaid pigem murest, et teda tabatakse asitõendite rikkumiselt. Nimelt polnud see enam tavalise operativnik’u asi. Sellega oleksid pidanud tegelema tähtsamad isikud, otse siseministeeriumist. Ohver oli ju välismaalane.

Kui ta oli talla nii kaugele taha painutanud, kui suutis, siis leidis ta kahe nahakihi vahelt tihedalt õhukesse läbipaistvasse kilesse mässitud ja kokku volditud paberikimbu. Oletatavasti oli seda volditud kuus või kaheksa korda – nii palju, kui seda üldse sai voltida. Paberipatakas tegi arvatavasti mehel käimise ebamugavaks. Ent patakas oli jäänud nähtamatuks ning selle avastamiseks oli ta ise pidanud kinga ära lõhkuma.

Petrov, kes nüüd jälle põlvitas, pidi ikkagi hinge tõmbama. Lõpuks sai ta pea selgeks. Ta pigistas kilepakendis paberid oma suurde rusikasse, tegi teise käega pintsakunööbid lahti ning libistas paberipataka piinlikult puhta vormipintsaku sisetaskusse, mille ta nüüd poriga määris, enne kui nööpis selle jälle kinni.

Ta ei mõelnud selle peale, mida tegi. Õigupoolest polnud ta kunagi varem niiviisi käitunud – asitõendeid kõrvaldanud. Tõenäoliselt hakkas ta kartma, et juhtum mätsitakse kinni, aga ei võinud seda kuidagi kindlalt teada.

Arvatavasti oli ajendiks salatsemine, mis oli järgnenud tema naise surmale kiirituslekke tõttu. Petrov poleks uut kinnimätsimist talunud. Kui Vene korrakaitseorganite juures võis üldse milleski kindel olla, siis selles, et nad on korrumpeerunud ega hooli tõest põrmugi. Kui ta oli oma naist alt vedanud, siis Bachmanni ta alt ei vea. Seda mõrva ei jäeta lahendamata. Seda mitte.

Nüüd seisis ta juba püsti ja oli tänavakesel ikka üksinda. Ta oli taas leitnant Petrov. Ta tegi veel ühe nendingu: Bachmannil polnud kaasas ei kohvrit, reisikotti ega portfelli. Eeldatavasti oli käsipagas varastatud, nagu sularaha ja krediitkaardid. Ta jättis selle fakti pärasteks.

Ta heitis ohvrile veel ühe pilgu ning meenutas vara-hommikust mõlgutust oma korteris, kuidas Siber on tapetud inimeste luudega üle külvatud. Kui arvesse võtta miljoneid – õieti kümneid miljoneid – vägivaldseid tapmisi, mis olid sellel tohutul kõnnumaal eelnenud aastakümnetega aset leidnud, siis mis tegi selle eriliseks? Nimelt oli Aleksei Petrovile iga surmajuhtum märkimisväärne, lausa tähtis ja kordumatu. Lisaks sellele, et teda ei ahvatlenud altkäemaks, eristas ka see joon teda oma ülemustest. Mitte ükski inimene polnud tähtsusetu. Ülemuste meelest võis Siberis asetleidev surm olla sama tähtsusetu kui Siberis langev lumehelves – kaduvväike, märkamatu, tühine. Ent mitte Petrovile.

Ent nüüd ta teadis, et peab kähku tegutsema, nagu politseileitnant Petrovi kohus.

Et ohver oli välismaalane, muutis kõike. Ta teadis seda otsekohe, kui oli silmanud mehe välismaist passi. Nüüd oli see teiste, mitte tema, mitte ühe lihtsa politseiniku asi. Ta peaks otsekohe kõrgematele organitele ette kandma. MVD inimesi tuleb otsekohe informeerida või tal on lips läbi. Säärase mõrvaga tegelevad nemad. Siseministeeriumi töötajad ei salli neile asja üle andmisel vähimatki viivitust.