Читать книгу Surm Siberis - Alex Dryden - Страница 9

Võõral maal on agent paratamatult üksinda ning see üksildus on seda kõledam, et vaenulikul territooriumil on ta ümbritsetud inimestest, kellest igaüks võib teda reeta või lihtsalt pentsikut käitumist märgata ja kusagile teatada. Anna Resnikov ei tegutsenud Krasnojarskis täiesti üksinda. Seda poleks Burt Miller lubanud ning sedamoodi poleks ükski luureagentuur, privaatne või riiklik, taolist keerukat ja väga riskantset operatsiooni korraldanud. Burt oli Anna missiooni põhjalikult ette valmistanud peaaegu aasta.

Kõigepealt olid kuude kaupa Cougari osakondadesse laekunud infokillukesed, kõmu ja tühipaljad oletused; iga raasukest talletati, nagu hinnalist potikildude kogu, mis üksiti võetuna on kasutud, aga mida sihikindlad arheoloogid pakivad kilesse. Väga vähesed, kellest tähtsaim oli Burt ise, nägid neid kõiki ja viimaks liitsid ühte. Tõepoolest võis visalt ilmet võttev tervikpilt olla teada Burtile üksinda. Informatsioon pärines Burti oma kompanii töötajatelt üle kogu maailma, aga ka valitsusagentuuridelt, kes müüsid Cougarile oma saladusi. Burtil paistis silmi ja kõrvi lausa kõikjale jaguvat. Allikaid oli igat laadi: rahulolematu KGB-lane, kes oli jäetud edutamata ja saadetud Limasse mõttetult rügama; Pakistani tuumafüüsik, keda CIA ise oli põhjalikult küsitlenud, kuna kahtlustas teda tuumatehnoloogia müümises. Burtile sai selgeks, et tuumafüüsik polnud isegi taibanud mõne detaili tähendust ja seepärast jättis need CIA ülekuulajatega jagamata. Siis oli Saksa naftatorude tootja, kellel oli Ida-Siberis leping ning kes ähvarduste ja sundimise peale – ja kui talle viimaks näidati fotosid temast endast ühes Moskva hotellitoas grupiseksi harrastamas – rääkis välja midagi, mis omaette võetuna oli täiesti ebaoluline. Kanada geoloog, kes uuris Arktikat. Taani puidukaupmees, kellel oli sidemeid ja äri Siberi põhjapoolseimas tundras. India välisluureteenistuse RAW liige, kes tegutses Moskvas. Veel üks KGB luureametnik – seekord Burti palgal –, kellel oli koht Venemaa föderaalse julgeolekubüroo (FSB) majandusosakonnas. Ühe Moskva kõrgema klassi eskortagentuuri boss, kes hiljem mõrvati kuklalasuga sillalt, mille all ta juhtus jalutama – nemad ja teisedki andsid kilde, millest Burt liimis kokku hindamatu luureamfora. Ja viimaks oli veel üks sakslane – täpsemini tuumafüüsik –, kellega Burt sõbrustas Bilderbergi konverentsil, maailma riigijuhtide ja nende külaliste iga-aastasel salajasel kokkusaamisel. Hiljem oli Burt tüseda prillikandja sakslasega koos pidulikult õhtustanud ning pakkunud talle uurimistöö tarvis isiklikku rahalist toetust, justkui oleks tegemist tema parima sõbraga. See sakslane, nimega Bachmann, Bilderbergi ühekordne külaline, olevat lähimate Cougari-kolleegide sõnutsi Burti silmad avanud. Nad jutustasid, kuidas pärast mitut kohtumist Bachmanniga olevat Burt aimanud, mida ta säärase õhinaga meisterdas, aga selle piirjooned kippusid aeg-ajalt laiali valguma. Luureobjekti tont vilksatanud Burti silmade ees. Ise võrdles ta seda hoone arvutijoonise nägemisega, ilma et tema käsutuses oleks vahendeid hoone realiseerimiseks. Muidugi, pärast ühte kuud usalduslikke õhtusööke Bachmanniga ja heldeid rahaeraldisi talle, andis Burt oma alluvatele käsu tegutseda. Pilt tuli ja läks ning nüüd soovis ta tõendeid, mis teeksid selle reaalseks, kolmemõõtmeliseks, kestvaks. Burtile kõige lähemal seisjad rääkisid, et tema silmisse tõi sära väljavaade luurealasele triumfile, mis kunagi tulevikus asetuks tema elutöö tippu. Oleks Burti vahvale elule kuldkrooniks. Ent selle tarvis oli vaja Venemaale agent saata.

Sellest hetkest läks infokogumine üle operatsiooniks. Äkki tegid Cougari võltsijad usinalt tööd, igaüks teistest eraldi, nii et keegi ei saaks teada, et fiktiivset identiteeti loodi Annale. Mongoolias, Soomes ja Venemaal tegutsevad agendid osutasid marsruutidele, võimalikele probleemidele ja nende lahendustele. Anna äratoomiseks Kaug-Põhjast osteti Soome põhjarannikul asustamata saar1. Sellelt saarelt oli kolmepäevane teekond Jenissei jõe suudmeni, kust Anna otsustati üles korjata, aga see oli kõige parem lahendus. Juba Anna väljatoomine Venemaa põhjarannikult oleks piisavalt raske. Larry ise suunati koos veel kolme inimesega Mongoolia mäekurusse kolm nädalat enne Anna piiriületamist. Ja kogu aja hangiti Ameerikas Burti kolmekümne kaheksa hektari suuruses New Mexico osariigi rantšos Annalt endalt teavet, mida võis evida vaid endine KGB polkovnik ning siis juhendati, kuidas seda kohapeal kasutada. Arvatavasti olid tema ja Burt ainsad inimesed, kes teadsid kogu lugu.

Viimaks olid kolm Cougari töötajat, kes viidi vargsi Venemaale ning kelle ülesandeks oli Annat jälgida, tema seljatagust valvata, vajaduse korral tema eest surra – seda igatahes enne, kui Anna kaob tundrasse, kuhu nad ei saa talle järgneda. Nad vaatleksid Annat Krasnojarskis, nii et naine pole vähemalt mõnda aega täitsa omapäi.

Burt Milleri meeskond, kes oli aegsasti sisseseatud peidikute ehk “surnud postkastide” abil seiranud naise liikumisi linnas, jälgis samuti sündmusi Sverdlovski tänaval, kui saabusid MVD uurijad. Nad olid uurijaid vaadelnud enne Anna naasmist sadamast ning enne, kui Anna neid ise tähele pani.

Kõigepealt pälvis nende tähelepanu üks politseinik, aga siis saabus politseiauto, mida juhtis nooremapoolne mees, ning siis tegi esimene neist mobiiltelefoniga kõne, mis ilmselt põhjustas MVD saabumise. Miks MVD? See oli Anna vaatlejatele kõige suurem šokk. MVD osalus viitas millelegi palju suuremale kui tavalisele kuriteole. Kas see tähendas, et Anna oli avastatud? Ent seejärel tunnistasid vaatlejad, kuidas MVD sõdurid viivad põiktänavalt ära surnukeha. Vaatlejate hirmud taandusid, aga kohe tulid peale uued mured.

Rühma kaks meessoost liiget, Clay ja Sky, ning üks naine, Eileen, kes kõik olid missiooni eel määratud Annat julgestama – olid tema käike linnas jälginud juba kolm päeva, tema saabumisest peale. Ise olid nad tulnud peaaegu nädal varem. Nüüd, kui paneelmaja ümber oli MVD sõduritest ahelik ning kantpeadest MVD uurijad kõigepealt vaatasid laiba üle ja siis viisid ära, mõistsid kõik kolm, mida see kaasa toob. Järgmisena küsitlevad siseministeeriumi mehed majaelanikke. Oli vaid aja küsimus, mil neile saab teatavaks Valentina Asajeva, ajutisest elanikust naise nimi, kes nagunii langeb kahtluse alla.

Niipalju, kui keset vaenlase territooriumi üldse võimalik, oli usin ja hästi väljaõpetatud saatemeeskond linnas nädala varjus püsinud ning üpris veendunud, et neid pole avastanud ei Anna ega keegi vaenulik tegelane. Nad kandsid ette nii Burt Millerile isiklikult kui ka Milleri rantšos New Mexicos asuvale operatsioonikeskusele, mis oli üksnes missiooni tarvis rajatud. Pärast pimedusperioodi, mil naine polnud veel nende vaateväljas – alates riigipiirist, kuni linna endani –, olid nad näinud teda saabumas, jälginud, kuidas ta vana naisega turul suhtles – ja siis, kuidas ta üürib Sverdlovski tänava majas korteri. Nad jätkasid Anna järelevalvet siis, kui ta plaanikohaselt käis jõesadamas tööd otsimas, ning pidasid teda eemalt silmas, kui ta tegi lühikesi käike, et süüa osta või linnas laiali paiknevaid surnud postkaste üle vaadata.

Rõõmsa uudise, et Anna saabus Krasnojarskisse, edastas rühm otsekohe Ameerikasse ja ühtlasi Milleri eksfiltratsioonibaasi Soome saarel, mis asus Vene Kaug-Põhjale kõige lähemal. Nüüd tunnistas rühm Krasnojarskis kasvava ärevusega, kuidas sündmused Sverdlovski tänaval arenevad, ja arutas, kuidas naist hoiatada.

Vaatlusrühmale kujutasid Sverdlovski tänav ja maja, kus Anna oli üüritoa leidnud, endast katsumust. Siin oli raske vaadelda, ilma et seda paratamatult märgataks. Siin polnud tänavakohvikuid, kus rühmaliikmed saaksid üksteist välja vahetada ning rüübata seejuures ärasolgitud kohvi või teekannu loputusvett; kauplusi, kus inimene saaks üldse mingi põhjendusega aega parajaks teha; turulette, kust saaks ajalehe osta, sigaretti suitsetada ning arutada päevasündmusi teiste ilma töökohata logelejatega. Õigupoolest polnud siin üldse mingisugust tänavamööblit – see oleks olnud Sverdlovski tänaval täiesti naeruväärne. Maja, kus Anna ööbis, oli tohutu monument lagunevale nõukogude teras- ja betoonehitusele ning see seisis äraneetute elurajoonis. Vaatlejal polnud siin muud teha, kui seista ja vahtida, kuni ta kas arreteeritakse hulkumise eest või möödakõndiv röövel annab talle nuga.

Ilma hea loota, nagu Annal, ning ilma vene töölise rõivasteta polnud vaatlejatel võimalik üürida tuba vastasmajas, mis oli samavõrd lagunenud kui tema oma, näides halva nõukogude naljana.

Erinevalt Annast polnud tema vaatlejad mitte venelased, vaid ameeriklased, kes kõnelesid vene keelt liigagi soravalt. Muidugi olid nad nutikad ameeriklased, kes olid luuretööks põhjalikult välja õpetatud. Ent keele valdamisest polnud kunagi küllalt ning salaoperatsiooni tarvis oli kõigepealt tarvis katet. Kaks meest ja üks naine, kes rühma moodustasid, oleks kohe kahtlust äratanud, kui nad oleksid üritanud tuba üürida, iseäranis säärases vaeses rajoonis.

Clay ja Sky olid eksitavalt poisilikud täiskasvanud, kellele oli õpetatud vaatlemist, käsi- ja tulirelvadega võitlemist ning šifreerimist. Eileen oli nende juht, kelle ülesandeks oli vaatlejaid endid silmas pidada. Tema erioskuseks oli hoida salajas ja tähelepandamatuna nende tõeline identiteet. Eileen oli nähtamatusekunstnik, aga Sverdlovski tänaval polnud vaatlejal kuidagi võimalik nähtamatu olla.

Nad olid reisinud läbi Venemaa kraadiõppurite kattevarju all, kes õpingute järel lustlikult puhkavad. Krasnojarsk oli veel üks Siberi raudtee äärne ajalooline linn. Lenin oli korra jõelaevaga sealt läbi sõitnud. Nõukogude ajal oli sealne sõjatööstuskompleks välismaalastele suletud. Linna revolutsioonieelne ja – järgne ajalugu oli mõistagi huvitav, aga nende põhiliseks sihiks oli turismiparvlaev, mis sõitis mööda Jenissei jõge. Kui Anna oli Igarkas tööd hankinud ja suundus allajõge, siis tuli kõne alla üksnes parvlaev, millega vaatlejad saaksid teda saata. Vähemasti sinnamaani. Seejärel oleks Anna omapäi.

Kolmik oli Venemaale reisinud käänulist teed mööda. Kõigepealt lennati Ateenast Moskvasse, seejärel kulutati mitu päeva pealinnas vaatamisväärsustega tutvumiseks, siis broneeriti sõit Siberi raudteel lõppsihiga Pekingis. Nad ostsid piletid, mis lubasid sõitu Venemaa Euroopa-osa ja Siberi huvipakkuvates paikades katkestada. Kraadiõppurite huvisõidu lugu oli lihtne ja usutav. Viimane metsikus enne, kui alustatakse elu koos abikaasa, töö, laste ja üldse täiskasvanute kohustustega.

Õigete turistidena olid nad külastanud ootuspäraseid paiku. Pärast Moskvat sõitsid nad uhkete kirikutega Nižni Novgorodi, seejärel suundusid lõunasse ning jalutasid Tolstoile kuulunud Jasnaja Poljana mõisas, siis läksid edasi Jekaterinburgi, nüüd õitsevasse linna, kus saja aasta eest oli mõrvatud viimane tsaar ja tema perekond, ning siis edasi itta, pöördudes raudteele tagasi Novosibirskis, kust algas Siber.

Nad kogusid suveniire, süütasid küünlaid vanades, restaureeritud või restaureerimata ja nüüd peaaegu mahajäetud õigeusukirikutes, saatsid postkaarte väljamõeldud sugulastele ja sõpradele, kümblesid vabas õhus, tähtede all või suurtes linnasaunades ning kogu tee Siberisse imetlesid lõputut steppi, mille majesteetlikku lagedust katkestasid üksnes Uurali mäed. Peagi kevadesse astuval jäisel maal meenutasid sibulkuplitega kirikud muinasjutulisi kangastusi. Kolmik lähenes ruttamata Kesk-Siberile ning viimaks saabus Krasnojarski linna.

Krasnojarsk oli tähtsamaid Siberi raudtee sõlmpunkte. Siit kagusse kulges raudtee Hiina piirile – ja Pekingisse –, ent samuti voolas siit suur jõgi polaarjoone taha. Neid huvitaski jõgi, ainus põhjakaarde viiv tee.

Ettekäändeks Krasnojarskis peatuda – ja teha pikem kõrvalepõige – oli hankida linnast lube ja pileteid sõiduks turismiparvlaevaga mööda Jenissei jõge. Norilsk ja sellest põhjapoolsed alad olid keelu all ja vajasid erilube, aga nad pääsesid vähemasti lähedusse. Kõik oli neile võimaldatud ja müüdud heausksete reisiagentide poolt Hollandis, enne kui nad Lääne-Euroopast lahkusid, aga kui nad saabusid linna nädal enne Annat, oli olnud vajalik edasine Vene bürokraatia väisamine – see tähendab pistiseandmist –, et päriselt saada laeval või rongis magamiskohad, mille eest nad olid juba tasunud. Nagu ikka, päästis korruptsioon välja igaühe, kes Venemaal salamisi tegutses. Korruptsioon oli Achilleuse kannaks süsteemis, mis muidu rõhus omaenda kodanikke, ammugi siis välismaiseid turiste, massilise järelevalve hiigeltaaga all. Ent see viivitus, mil nad dollaritega bürokraatiast läbi murdsid, sobis neile hästi. Nad pidid Anna Resnikoviga päev-päevalt sammu pidama või Burt Miller oleks neil pea maha võtnud.

Sverdlovski tänav kujutas endast algusest peale tõsist probleemi, mida keegi polnud ette näinud. Kuidas Annat vaadelda, teda julgestada, kuidas jälgida teisi võimalikke jälgijaid, kui vaatlejatel polnud võimalik säärasest paigast isegi läbi jalutada ilma tähelepanu äratamata?

Lõpuks tuli Clay – 27-aastane erivägede ohvitser, kes oli tegutsenud Afganistanis, enne kui Burt Miller ta värbas – ainsa idee peale, millest oleks abi. Ta oli ostnud rauast söeahju ühelt mehelt, kes pärast talve lahkus kibekiiresti linnast, et mujalt tööd otsida. Kolm vaatlejat otsisid sihi, kuidas umbes neljasaja meetri kauguselt Anna maja valvata. Sobiv koht oli pargis, mis oli täis kiduraid puid ja muidu lage, peale täissoditud Lenini kuju, mis oli ikka terve ning seisis pjedestaalil. Raudse revolutsionääri vasem käsi meelitas vaatajaid kas hukatusse või juhtis neid tõotatud maale, vastavalt inimese enda suhtumisele, ning teise käe all hoidis Lenin paksu raamatut.

Vaatlejad olid kaltsukauplustest kogunud või lausa prahihunnikust välja koukinud hulkurite riideid. Vaatlejad leppisid kokku, et vähemalt kaks nendest viibiksid neid räbalaid kandes korraga söeahju juures, süüdates öösel väikese tule, et sooja saada. Samal ajal viibib kolmas Business-Hotel Kupetšeskis, nagu sobis heal järjel üliõpilastest maailmaränduritele, ning õigupoolest olid kõigil seal toad.

See oli improvisatsioon, mis isegi hea õnnega kestaks vaid mõne päeva. Alatasa ähvardas küsitlemine politsei poolt, rääkimata piirkonnas viibivatest tegelikest hulgustest ja narkomaanidest. See teesklus aitas neid kuidagimoodi läbi ehkki nad vahepeal oleksid sisse kukkunud. Aga nüüd nägid Clay ning Eileen, kes sellel juunikuu alguse hommikul Lenini pargis söeahju juures vahti pidasid, kõigepealt ühte politseinikut jalgsi majale lähenemas, siis veel ühte menti möirgava sireeniga politseiautos ning viimaks, vaevalt kakskümmend minutit hiljem, sööstis kohale neli MVD autot.

Kaks inimest vaatasid toimuvat mõnda aega pealt kõhedusega. Anna tuleb varahommikul tagasi, kas ta on Igarkas tööd saanud või mitte. Ta jalutab otse MVD sõduritele sülle.

Vaatlejate järgmine samm oli varem plaanitud. Säärasteks juhtumiteks oli mitu kuud harjutatud. Kõigi ohtudega oli arvestatud – võimaluse piires. Nii et kui nad nägid siseministeeriumi jõude maja juurde saabumas, asusid nad kõhklemata tegevusse. Kõigepealt lahkusid Clay ning Eileen pargist majale vastassuunas. Eileen pidi jääma maja ja sadama vahele, et Annat hoiatada. Tema ja Clay olid olnud selle tunnistajaks, kuidas Anna koidiku ajal sadamasse jalutas, veidi pärast kella 5 hommikul. Vähemalt praegu polnud Anna ohus, kuna teda polnud majas, ja see oli midagi. Aga nad pidid ära hoidma ta lõksu langemise.

Clay pidi hotelli tagasi pöörduma ja Skyga asja arutama ning siis võtaksid nad Cougari ja Burt Milleriga ühendust.

Clay läks ringiga linna ajaloolisse rajooni, ajas habet ja vahetas riideid ühes saunas, kus kõik kolm üürisid kappe. Siis ruttas ta Business-Hotel Kupetšeskisse, taas reisiva üliõpilasena, ent tempoga, mis igale vaatlejale oleks tudengi kohta paistnud kahtlasena. MVD saabumine oli tõsine hoop. Midagi oli kohutavalt viltu läinud.

Kui Clay ja Sky olid ühes hotelli restoranis aru pidanud, siis olid nad ühel nõul, et Millerit tuleb otsekohe informeerida. Sky – 25-aastane MIT lõpetanu ning Burt Milleri firma Cougar Intelligence Applications Corporationi tõusev täht – läks hotelli ärikeskusse. Ta kirjutas Facebooki lehele, mille ta oli avanud Smokey Beari nime all.

Loodan parvlaevaga põhja poole sõita. Aga Charlie jäi haigeks. Põhjus tundmatu. Tema meelest midagi seedetraktiga. Oksendas öö läbi. Tõsised nähud.

Cougari peakorteris New Mexico osariigis jälgiti Facebooki lehte mitmelt ekraanilt. Teade dešifreeriti peaaegu kohe. Saadeti välja punane häire. MVD huvi Anna Resnikovi vastu. Tema elukoht on faktiliselt sisse piiratud. Hea seegi, et teda ennast pole seal, aga muidu paistis kõik sünge.

Vastus oli täiesti kategooriline. Missioon pooleli jätta. See oli ainus võimalus. Käsu andis Burt Miller isiklikult, kas Soomele kuuluvalt asustamata saarelt, mille ta oli koloniseerinud vaid missiooni tarvis, või mõnest muust planeedi punktist. Kupetšeski ärikeskuses ilmus Sky Facebooki-lehele sõnum.

Kurb sellest kuulda. Talle korraliku arstiabi andmisega ei tohi hetkegi viivitada. Kahju, et see rikkus muidu toreda reisi ära. Hei! Larry võeti NBA-sse. Vau!

Skyle ja Clayle oli Cougari vastus arusaadav.

Eileen, kes pidas sadama ja Sverdlovski tänava vahel vahti, nägi viimaks Annat ümber tänavanurga tulemas. Et Anna näeb teda, rääkimata kontaktivõtmisest, oleks rikkunud kõiki reegleid ning teda rõõmustas, et Anna ise märkas MVD-d ja siis möödus majast sujuvalt, ilma tähelepanu äratamata.

Kupetšeskis võttis maad tusatuju. Missioon oli sama hästi kui läbi. Kuudepikkused ettevalmistused olid tühja jooksnud. Ent käsud olid sellised ning Clay ja Sky võtsid need vastu ühtaegu vabanemistunde kui ka pettumusega. Oma tähtsuse ning juba nähtud vaeva poolest oli see tohutu operatsioon. Burt Miller oli teinud selle olulisuse kõikidele selgeks, mitme instruktaažiga, aga ilma detailideta, mida Anna teadis.

Nad võtsid otsekohe häireseisundi. Nendel kolmel ja Annal oli linnas olemas signaalide ja surnud postkastide süsteem. Anna pidi signaali kontrollima kaks korda päevas, võimaluse korral kolm korda. See käis nii, et esimene signaal teatas talle, millist peidikut kontrollida. Niiviisi said vaatlejad silmas pidada iga postkasti, mis muutus ebaturvaliseks. Signaal ise oli alati kesklinna bussijaamas, kust sajad inimesed käisid iga päev läbi, ning ühe isiku silmaspidamine oli keeruline. Clay lahkus jalgsi hotellist – takso oleks võinud kellelegi meelde jääda.

Minekuks kulus kakskümmend kaks minutit, võib-olla minut või kaks rohkem, mõtles ta närviliselt, kui ta kolmandat korda kella vaatas.

Ent viimaks saabus ta bussijaama avarale betoonist platsile, kus päevinäinud ühissõidukid paiskasid õhku butaani- ja bensiiniaure ning liikusid sisse ja välja, alustades ja lõpetades reise.

Ühel küljel müüdi kioskitest puuvilja ning sigarette. Igal pool sõelus hulganisti reisijaid. Linnast viidi kottide ja kastidega koju elektriseadmeid, samas teised alles saabusid köögiviljasaadustega, mida turul müüa. Selline segadik sobis imehästi.

Clay jalutas betoonist ootesaali, kus olid piletiletid. Inimesed seisid siin sabas, hõikusid ning ajasid isekeskis juttu, põrand oli täis igat masti kotte ja paunu ning suur käratsemine jättis mulje, nagu neil oleks varjata midagi ebaseaduslikku.

Kõige vasakpoolsemast piletiletist veelgi vasemal oli bussijaama pood – auk seinas. Sealt müüdi maiustusi, sigarette ja välgumihkleid ning ajalehti. Poe kitsa leti all oli sõiduplaan, mis oli kõvasti betoonseina külge kleebitud ning paljudest hoones leiduvatest sõiduplaanidest kõige mõistatuslikum.