Читать книгу Surm Siberis - Alex Dryden - Страница 7

Kuriteopaigalt läks leitnant Petrov kõigepealt koju tagasi. Kell oli alles pool kaheksa hommikul. Muidu oleks ta läinud otse politseijaoskonda, aga tal oli ebamugav minna tööle koos Bachmanni kingast võetud paberitega. Ta oli jätnud oma ülemusele, major Sadkole, telefonisõnumi välismaalase laiba kohta ning kinkis talle kogu au, mida võis pälvida MVD informeerimisest. Sadko eelistas säärast suhtlemist endale hoida.

Nüüd istus Petrov sel hommikul juba teist korda köögilaua taga ning koukis pabereid veekindlast kileümbrisest välja. Ta silus ükshaaval lehti ning seejärel pani nad kahe raamatu vahele, et sirgeks siluda. Lehti oli kolm, kõik umbes 7,6 cm pikkused, rebitud odavast joonelisest vihikust, mis oli Venemaal toodetud.

Petrov oli endale kohvi keetnud. Ta asetas tassi köögikapi peale, peljates, et muidu võib ta tassi ümber lükata ja paberid ära rikkuda. Sarnane hirm võis kimbutada isegi kogenud alpinisti: ohtlikul karniisil võib temagi kartma lüüa, et kaotab tasakaalu. Siis asus Petrov paberite sisu kallale.

Ta ei teadnud ise ka, mida ta lootis hoolikalt peidetud paberitest leida. Mõistagi mingeid ülestähendusi, aga päriselt soovis ta näha midagi lihtsat, millest saab aru igaüks, isegi temasugune tavaline politseileitnant. Nii et kui ta märkas jooniste, arvutuste ja võrrandite merd, mis täitis kolm paberilehte kummaltki poolt ning vaheldus vaid üksikute seletavate lausetega, mille lugemist häirisid joonised, siis valdas teda masendus. Pealegi olid paberid kaetud jube väikse käekirjaga. Petrov tundis, et kõik tema põhjalikud ettevalmistused paberite läbilugemiseks – valmispandud tool, kohvitass, asjad, mis ta oli paberitele raskuseks asetanud, ja oma mõistuse selitamine – olid tühja jooksnud. Ettevalmistustel polnud ju mõtet, kui paberid olid talle arusaamatud. Midagi taipas ta vaid venekeelsetest lausetest ja needki koosnesid teaduslikest terminitest, mis oleksid sama hästi võinud olla hiina keel. Ta ei viitsinud õieti millessegi süveneda.

Ta tõusis toolilt püsti ning läks köögist väiksesse elutuppa. Pähe turgatas võrdlus, et need korterid on kanala moodi. Piisavalt ruumi, et mees ja naine saaksid järeltulijad, keda riik neilt nõudis. Hüva, tema ja tema lahkunud naine jätsid selle nõude täitmata. Nad olid lastetud, kui naine suri.

Ta soris kirjutuslauasahtlites, mis enamasti sisaldasid kadunud naise asju: turult leitud nipsasjakesi, üks odavale puidule maalitud väike ikoon, postkaarte, mida naine kunagi ei saatnud ära inimestele, kes nagunii eksisteerisid üksnes tema enda ettekujutuses, lõngakera, üks kindapaar. Viimaks leidis ta plekilise suurendusklaasi, mille abil naine oli uurinud üle kogu maailma pärinevaid kirjamarke, mida ta oli saanud mehelt, kellel oli Leninskaja tänaval putka, vahetuskaubana õunte ja mee eest, mis pärinesid Petrovite väikselt aiamaalt linna lähedal, Afanasjevite suvila juures.

Petrov jättis sahtlid lahti, kui ta kööki tagasi läks, puhastas luupi salvrätikuga, istus maha ja põrnitses võrrandite rägastikku. Aga isegi suurendatuna – Petrovi meelest suurendatuna just eriliselt – olid võrrandid samasugune sigrimigri kui ennegi.

Petrov istus, luup käes, ja murdis pead, kas ta saaks kellelegi näidata kasvõi paari ridagi.

Tema surnud naine oli töötanud laborandina linnalähedases sõjatehases, mida kutsuti Krasnojarsk B-ks. Nõukogude ajal polnud mäge, mille sisemuses see peitus, kantud mitte ühelegi kaardile. Naine oli sõbrunenud mitme sealse naisteadlasega, kellest üks tuli isegi neile külla ning Petrov valmistas neile kolmele õhtusöögi. Mis oleks, kui ta kutsuks selle tuttava enda juurde? Unustatud nime võiks naise märkmikust üles otsida.

Aga mis siis, kui isegi paar rida segast matemaatikat käesolevatelt lehtedelt sisaldaks midagi, milles naine tunneks ära valgustkartva sisu – ja seda kohe kindlasti, kuna muidu poleks ju pabereid nii püüdlikult peidetud? Naine tunneks vähemasti vajadust tema käest küsida, kuidas ta need enda kätte sai, ning väga tõenäoliselt peaks ta vajalikuks paberitest oma ülemustele ette kanda. Siis langeks Petrov kahtluse alla. Arvatavasti saaks teda süüdistada reetmises, asitõendite kõrvaldamisest rääkimata.

Petrov seadis ennast mugavamini istuma ning vahtis kõrvuti lebavaid lehti, nagu see teeks teda targemaks. Siis ta tõusis, kinnitas kohakuti asetatud lehed kirjaklambriga, võttis nad pihku ja läks vannituppa. Ta kergitas poti kohal ühte asbestpaneeli ja oleks paberid lae alla torganud, kui talle poleks hiired meelde tulnud. Ta ronis alla, läks elutuppa tagasi ning tuhnis taas oma naise kirjutuslaua sahtlites. Lõpuks jäi talle pihku suur purk, kus tema naine oli margikogu hoidnud. Ta peitis paberid markide alla ja teipis purgi kinni. Siis läks ta uuesti vannituppa, kus ta asetas purgi lae alla ning vajutas asbestplaadi paika tagasi. Ta mõtleb uuesti dokumentide peale, kui ta päeva jooksul mahti leiab.

Teel politseijaoskonda kuulas Petrov autoraadiost uue Krasnojarski balletiteatri esinemist. Sel õhtul etendati Stravinski “Püha kevadet” ning raadiosaade kujutas endast tutvustust. See oli ballett, mille käigus, nagu Stravinski ise kirjeldas, “istuvad targad vanemad ringis ja vaatavad, kuidas tütarlaps tantsib surmaeelset tantsu”.

Ehkki see ei pääsenud ligilähedalegi Moskva või Peterburi balletile, kandis linn ikkagi hoolt Siberi oma esinejate eest, palumata abi riigilt või miljardäridelt, kes inimesi ja nende elukeskkonda alumiiniumitehastega kurnasid.

Jõulise muusika saatel otsustas Petrov, mida teha. Võib-olla muusika panigi Petrovi mõistuse tööle. Selle kakofoonia peegeldas väidetavasti mõne mittevene rahva riitusi – võib-olla mõnd evenkide kombetalitust –, seda vähemasti slaavlase Stravinski meelest, nagu Petrov mõtles. Hämmastav, kuidas slaavlased oskasid tema rahvast fantaseerida ning seejuures olid evengid vaid üks kümnetest siberi hõimudest, kes ergutasid slaavlaste kujutlusvõimet. Niisiis, mida teha?

Ta leidis ühekorraga lahenduse. Ta võtab töölt pika, mitmenädalase puhkuse. Ta põhjendab puhkust mõtetega, mis varahommikul pähe tulid. Ta otsustas major Sadkole rääkida, et tema vanaisa on haige ja kahtlemata suremas. Et soovib vanaisa korra enne tema surma näha.

Lootus, et ta näeb Gannõkat enne, kui vana šamaan siitilmast lahkub, täitis Petrovit järsku õnnetundega, mida ta ei osanud seletada. Ta polnud põhjakaares, kus tema suguharu elas, käinud rohkem kui viis aastat. Millegipärast polnud tal kordagi tahtmist tekkinud. Ent kui ta tahaks otsekohe puhkusele minna, siis saaks seda põhjendada vaid pereliikme haiguse või surmaga.

Tema peas kajas kaootiline muusika, mis pidi jäljendama niinimetatud primitiivsete rahvaste ekstaatilisi laule ja kehaväliseid kogemusi. Vahest šamaane. See paistis tõepoolest ühendavat teda teistsuguse eluviisiga, nagu seda harrastasid tema ema ja vanaisa.

Aga mis edasi? Allajõge oli külasse üle tuhande seitsmesaja kilomeetri ning praeguseks on nad sealt koos põhjapõdrakarjadega lahkunud. Ja mida teeb ta paberitega? Ta leidis, et neid maha jätta oleks liiga ohtlik. Ta võtab need kaasa.

Ta parkis politseiauto jaoskonna taha jäätmaale ning kõndis ümber hoone ooteruumi. Kõigega oli koonerdatud, mõtles ta, vaadeldes maja lagunenud sisemust ning meenutades, et eile WC-d ei töötanud. Metallvõre taga istuv neiu noogutas tulijale rutakalt.

“Major Sadko tahab sind kohe näha.”

Petrov noogutas vastu, aga ei kostnud sõnakestki. Neiu keeras võre kõrval asuva ukse seestpoolt lukust lahti ning Petrov läks läbi koridori, mis oli kaetud tuhmunud värvi riismetega, otse Sadko kabinetti. Ta koputas ja astus sisse.

Sadko istus või pigem kössitas ratastega pöördtoolis. Ta oli kogukas õllekõhuga slaavlane. Tema punetavate põskede kohal olid kurruline laup ja puhmaskulmud. Hallid hõrenevad juuksed katsid higistavat peanahka. Petrovi meelest oli tegemist tõelise korrumpeerunud politseiniku võrdkujuga ning nad ei sallinud teineteist.

“Istuge,” ütles Sadko ilma tervitamata.

Petrov asus toolile teisel pool kirjutuslauda.

“Teie vaatasite hommikul esimesena välismaalase laiba üle,” nähvas major enne, kui Petrov jõudis maha istuda.

“Jah, major.”

“Kas oli midagi huvitavat?”

Sadko vajus sügavamale pöördtoolile ja surus pöidlad kokku, nagu see oleks mingi salajane märguanne.

“Mitte midagi. Peale selle, et ta on välismaalane.”

“Oli välismaalane. Pärast seda, kui ma neid informeerisin, helistati mulle MVD-st tagasi.»

Petrov ei vaevunud suudki paotama.

“Nad tahavad teiega rääkida, Petrov.” Sadko hääles oli tunda õelust.

“Millal?” Ta ei tahtnud majorile rõõmu teha ja põhjust küsida.

“Nüüd. Otsekohe. Minge peakorterisse. Major nimega Sobolev.”

“Tore.”

Sadko kergitas kulmu. “Mis selles toredat on, leitnant?”

“Tore on, et nüüd,” vastas Petrov. “Ma kuulsin, et minu vanaisa on suremas. Ma oleksin tulnud ja küsinud, kas võin puhkusele minna.”

“Hüva. Kui MVD laseb teid tulema,” ühmatas Sadko, “siis võite mõne päeva vabaks võtta, kui just vaja on.”

“Juba sinna jõudmiseks kulub mitu päeva. Vanaisa elab polaarjoone taga tundras. Vaja on vähemalt paar nädalat. Võtaksin suvepuhkuse nüüd välja, kui saab.”

“Mis üle selle läheb, on palgata,” vastas Sadko. “Aga kõigepealt vaatame, mis MVD-l on ütelda, eks?”

Kui Petrov hoonest lahkus, siis ei küsinud keegi temalt vanaisa kohta. Mitte keegi ei hoolinud muust peale isikliku heaolu. Miks peaks keegi tema vanaisa pärast muretsema? Tühipaljas nomaad ei läinud kellelegi korda.

MVD hoone oli sünge kivifassaadi ja väikeste seestpoolt riivistatud akendega, mis paistsid tänavale tigedust kiirgavat. Petrovile tundus, et jalakäijad läksid üle tee, et seda vältida. Ta ootas hiiglaslikus, kaht korrust läbivas fuajees, kuni pliiatsseeliku ja klõpsuvate kontsakingadega naine, nagu mõni sekretär Ameerika 1950. aastate filmidest, tuli teda üles kutsuma. Liftis surus naine märkmealust rinna vastu, justkui ta oleks unustanud pluusi selga panna. Lift! mõtles Petrov. Riik kulutas ikka veel raha elanikkonna valvamisele ning spioonide või riigikukutajate otsimisele, aga ei hoolinud põrmugi tavalisest kuritegevusest või igapäevasest mõrvade arvust.

Ta juhatati suurde lagedasse ruumi, kus oli liiga suur kirjutuslaud, mida eelistasid bürokraadid ja luurajad. Laua taga istus mundris Sobolev ja teeskles, nagu ta oleks hõivatud kuhja paberitega. Kui ta vaatas üles, siis puuris ta Petrovit vaenulikult ja pahasoovlikult läbi ümmarguste, Gestapo stiilis prillide.

“Istuge.” Mehe hääletoon oli näoilmest lahkem. “Teie olete… Petrov.”

“Leitnant Aleksei Petrov, seda küll.”

“Me soovime teada, kui palju te hommikul välismaalase laipa läbi otsisite.”

“Ainult seni, kuni leidsin tema passi. Siis teadsin, et see on kellegi teise asi. MVD asi.”

“Mis temaga juhtus?”

“Teda tulistati lähedalt kuklasse,” vastas Petrov, teadlikuna, et MVD-l on see info samuti olemas.

“Maffiamõrv?”

“Kahtlen selles.”

“Miks?” küsis Sobolev ja muutis olemise mugavamaks, asetades küünarnukid käetugedele ning õõtsutades ennast küljelt küljele.

“Talle jäeti pass alles. Õige mafiooso oleks teadnud, kuidas seda rahaks teha.”

Sobolev nõjatus ettepoole, küünarnukid laual. “Ja miks olid kõik tema riided voodri kohalt katki lõigatud?”

“Ma ei pannud seda tähele,” valetas Petrov. “Ehk nad otsisid midagi.”

“Midagi, mis pidi olema hästi ära peidetud.”

“Eeldatavasti, major, jah, nii ma arvaksin küll.”

“Välismaalane, kellel oli midagi rõivaste voodri sisse ära peidetud.”

Petrov ei pidanud vajalikuks vastata.

“Ja siis veel tema parem king, eks?”

“Nii palju, kui ma nägin, siis tuli sellel tald lahti,” rääkis Petrov.

“Kas te vaatasite selle üle?”

“Ei, major. Võib-olla sattus king millegi otsa, kui ta tapja eest ära jooksis. Aga, nagu ma ütlesin, niipea kui passi nägin, taipasin, et see on MVD asi.”

“Teie huvipuudus on…” Sobolev näis õiget sõna otsivat ja viimaks valis “ebaharilik”.

“Ma teen oma tööd. Mul on oma rajoonis piisavalt teha. Järeldasin, et king tuli lahti, kui laipa liigutati,” rääkis Petrov, peitudes politseile omaste tähelepanekute taha. «Võib-olla eemaldati tald osaliselt, läks arvatava tagaajamise käigus katki või lõigati lõhki, nagu riidedki.»

“Kust te teate, et laipa liigutati?” küsis Sobolev järsku ja kallutas ennast ootusrikkalt ette.

Petrov kehitas õlgu. See oli tavaline politseitöö. “Ümbruskonnas polnud mingeid märke võitlusest, vaid üksnes jalgade lohistamisest. Seda oli põiktänava porist näha. Ja nii nad teevadki.”

“Kes?”

“Tapjad. Palgamõrtsukad. Nad liigutavad oma ohvreid mujale, kui laskmisest jääb jälgi või tapmine toimus teistele inimestele liiga lähedal ning nad ei taha, et ohver liiga ruttu avastataks.”

“Miks siis paistab, et ohvri laip on üleni läbi otsitud?” küsis Sobolev ning suunas pilgu läbi läikivate prilliklaaside otse Petrovi silmadesse. “Tema mantel ja kübar olid lõhki, teda oli sama hästi kui kõikjalt üle kombitud…”

“Nagu te kinnitate. Mina seda ei näinud, major. Aga arvaksin, et nad otsisid midagi.”

“Kas nad leidsid, mida vaja? Mida te arvate?”

“Pole aimugi, major.”

Sobolev vaatas talle silma.

“Aga te ei leidnud midagi,” ütles ta viimaks.

“Pärast passi andsin juhtumi viivitamata üle oma bossile, et ta pöörduks Teie osakonna poole.”

Siis nõjatus Sobolev üle laua ettepoole, asetas küünarnukid lauale ja toetas lõua sõrmenukkidele. Taas keskendusid tema prillid, nagu püssisihikud, Petrovile. “Oleks kohutav viga, kui üks politsei võtaks kuriteopaigalt midagi.»

“Täitsa nõus,” vastas Petrov ja vahtis vastu.

Lahkudes ta taipas, et Sobolev ei palunud, et ta oleks kättesaadav, kas kogemata või seepärast, et major oli tema nii oma mõtetest kui ka kabinetist kõrvaldanud. Vähemalt võis ta nüüd Sadkole ütelda, et miski ei takista teda puhkusele siirdumast.