Читать книгу Surm Siberis - Alex Dryden - Страница 8

Tööotsijate sabas seistes oli Anna peamine eesmärk ümbrusega ühte sulanduda. Võõral pinnal viibiva agendi suurimaks liitlaseks oli nähtamatus. Miski polnud sellest olulisem. Kõige parem maskeering oligi nähtamatu.

Kõige edukamad agendid olid need, kes ei torganud kellelegi silma. Nendest võis tänaval mööda kõndida, nendega võis mõnel peol kokku puutuda – ja ikkagi ei seisnud nende nägu kellelgi meeles. Need olid inimesed, kelle nime kunagi keegi ei mäletanud. Anna leidis, et ideaalis oleks ta lihtsalt nähtamatu.

Nagu teistelgi sabasseisjatel, oli Anna pea longus, hoiak alandlik ja nägu ilmetu. Teistel venelastel, kes sabas ootasid, tulenesid tuimus ja vagurus igasugusest lootuse puudumisest. Tõepoolest neil eriti millegi peale loota polnudki. Säärane oli sabasseisjate põhiline suhtumine, mida Anna oli nüüd juba kaks päeva kogenud. Kõikidest pooleldi varjatud nägudest õhkus masendust ning Anna jäljendas seda osavalt.

Siiski teadis Anna, et nende kehva füüsilist seisundit ta jäljendada ei saa. Ta ei suutnud peita, et teistega võrreldes ta lausa pakatas tervisest. Kõigepealt teadis naine, et isegi lotendavad tööriided ei varja tema liiga head toitumust. Tema näonahk oli liiga puhas ja roosatav.

Teised olid enamalt jaolt kõhnad ja kühmus, halli näoga. Neid kimbutasid astmahood, mis tõendas, kuidas linna korstnate keskel elamine oli nende tervise rikkunud.

Tööotsijad meenutasid Annale haledaid ajalehefotosid põgenikest, kes ootavad riigipiiril, mille taga neid ei oodata. Igal juhul olid nad samamoodi meeleheitel, varatud, reedetud ja lootusetud. Kui nende töötute venelaste hingepõhjas üldse leidus lootusekübetki, siis usaldasid nad ainuüksi metsakombinaati.

Anna mõtles, et nad seisid nagu kössivajunud kujud, kes väljusid korraks oma tardumusest vaid selleks, et jalgu lohistades ette astuda, kui saba nihkus betoonmajakesele lähemale. Kell oli kaheksa läbi ning nad olid seisnud üle kolme tunni. Siiski lookles järjekord peaaegu kolmkümmend meetrit mööda jõekallast. Jenissei jõe majesteetlikkuse ja vääramatuse kõrval oli inimeste nirekene lihtsalt hale.

Ootamas oli nii mehi kui ka naisi. Enamik neist oli veetnud pika Siberi talve töötuna ning sageli näljasena. Kuigi nad kandsid vanu, värvi kaotanud tööriideid ning nende peal räbalaks kulunud puhvaikasid, lõdisesid nad jahedal juunikuu alguse hommikul ikkagi. Enamik naisi kandis peas villast rätti, mehed karusnahkset mütsi või ajateenistusest pärit Vene sõjaväe talvemütsi. Kui mitte arvestada linna alumiiniumitootmist, oli siin vähe töökohti ning isegi nende põrgulike kõrgahjude juures maksti vähe. Sabasseisjad teadsid, et kui neil veab ning neid palgatakse raskele suvetööle polaarjoone lähedases Igarka metsakombinaadis, siis jätkub palgast vaevalt elamiseks.

Inimliku ahastuse võrdpildina näis see haletsusväärsete eluheidikute rivi olevat kuidagi välja imbunud lämmatavatest korstnatest, mis olid jõhkralt püstitatud kunagi uhkesti üleskiidetud Nõukogude tööstuslinna keskele ning mis erineval määral mürgiste heitmetega rikkusid õhku, mida inimesed hingasid, ja taevast, mis neid kattis.

Kail konutajate taga voolas lai rohekaspruun Jenissei jõgi jäisena läbi dokkide ja räämas kaide, millel turritasid kraanad laevade lossimiseks. Ka jõgi suundus polaarjoone taha, et suubuda Kara merre, ent tarmukusega, mille kõrval kail seisvad inimesed paistsid poolsurnud.

Saba nihkus ning Annagi astus ette.

Ta nentis, et jõesadama kiivas kaid, mille all jõgi edasi tulvas, olid alles äsja lumest vabanenud. Roostetanud laevad, mis praegu kaide ääres seisid, tõmmati talveks kaldale, kuna jõgi kattus siis osaliselt jääga, aga paistis, nagu laevad oleksid hüljatud juba aastakümneid tagasi ning jäetud Krasnojarski alumiiniumisudu meelevalda.

Kuid enamalt jaolt hoiti laevade mootorid üllatavalt heas töökorras – Anna kuuliski neid nüüd – tänu vajadusele masinatest ja inimestest viimane välja pigistada. Palju laevu olid üle saja aasta vanad. Jõevesi, kus nad sõitsid, ei mõjunud nii korrodeerivalt, nagu soolane vesi merelaevadele.

Kõige – majakese, järjekorra ja saginat täis kaide – taustal oli Anna teadlik reostatud linnast, mis laiutas avaral Siberimaal, nagu haige ja alatasa kähisev monstrum.

Anna langetas jälle silmad, kiigates üksnes aeg-ajalt oma nokkmütsi alt kas paremale või vasemale. See oli vaistlik käitumine, mis oli tingitud spiooni alalisest valvelolekust. Tõeline Anna Resnikov oli alati olnud üks kahest: kas tagaajaja või tagaaetav. Siin, vaenlase territooriumil, oli ta kahtlemata viimane. Ta ei saanud lubada rohkem apse, nagu piiril.

Laev andis taamal signaali, justkui ta ei maldaks kauem seista. Mitu laeva valmistus aasta esimeseks sõiduks mööda Jenissei jõge. Roostetanud künad toetusid kurnatult kaide vastu, poolenisti täis trümmid õõtsutasid neid siia-sinna. Üksnes uuem reisiparvlaev, mis viis väheseid turiste osa teed polaarjooneni ning puhkas omaette kai ääres, näis teekonnaks sobivat.

Kuulmist lämmatas diiselmootorite testimise hääl kahe tuhande neljasaja kilomeetri pikkuseks sõiduks jõge mööda polaarjoone poole ja sellest kaugemalegi. Vahest seegi seletas, miks töötutel oli pea longus. Masinate müra ning brigadiri karjumine või stividoride hõiked tegid vestluse peaaegu võimatuks.

Brigadir oli lärmakas 193 cm pikkune hiiglane Ivan, kes oli sündinud ja üles kasvanud Siberi taigas ning põlvnes XIX sajandi vene asunikest – nagu ta sabasseisjatele koheselt kuulutas. Ta vaatas põlgliku irvega järjekorra üle. Aga kui tema silmad puhkasid juba mitmendat korda Anna peal, muutus tema näoilme pingsaks ja himuraks. Täpselt seda Anna ei soovinudki – et teda tähele pannakse ja ammugi mitte brigadiri jõllitamist.

Järjekord oli Anna viinud peaaegu majakese lävele.

Ta püüdis Ivani silmi vältida. Ta oli majakesele piisavalt lähedal, et kiigata selle sisemust, vaevalt muud kui lihtsalt betoonkasti. Anna nägi hämarat ruumi, mis oli sisustatud – kui nii sobis üldse öelda – üksnes kulunud puulaua ja kahe puutooliga, millest üks oli mõeldud suvetöö soovijale. Jõeäärne Igarka metsakombinaat vahetas talvist kärbitud koosseisu nappideks suvekuudeks suurema vastu. Kuna jää oli murdunud, siis laevad suutsid viimaks töölised allajõge viia. Igarkat ümbritsevatest tohututest jõeharudest, tuhat seitsesada kilomeetrit põhja poole, leiaksid suured lahtistest palkidest parved peagi tee suurde Põhja-Jäämere sadamasse Diksonisse.

Ivani eiramiseks uuris Anna viletsat hoonet, kus otsustati töölevõtmine. Ilmselgelt oli see kehvadest materjalidest, mille pakaselised talved olid praguliseks teinud. See kujutas endast vaevu muud kui kahvatut pudeneva tsemendi hunnikut.

Välimuse järgi otsustades olid selle püstitanud enam kui poole sajandi eest Stalini orjad diktaatori eluajal. Nälginud ja läbipekstud poliitvangid, kellele anti ehitamiseks käsk, kes ei osanud betooni valmistada või puudusid neil selleks õiged seadmed.

Ehitise jalamit silmitsedes leidis Anna neli kihti ebatasaselt laotud telliseid. Need olid nii kehvasti tehtud, et paelus Anna pilku hulgaks ajaks, ning siis haaras brigadir võimalusest kinni. Ta tuli Annale liiga ligidale ning rääkis talle otse kõrva. Täpselt sellist juhust oli mees oodanudki.

“Nii läheb, kui tööd teeb poliitvangidest rämps!” mõnitas ta, osutades noogutusega tellismüürile.

Anna keeras talle selja ning mõtles tulevikule.

Kaks tuhat nelisada kilomeetrit põhja poole sellest, kus ta seisis, Kara mere ääres, kus Jenissei jõgi suubus Põhja-Jäämere soolastesse vetesse, oli jää veel kõva, kohati kolm meetrit paks. Nüüd, kevadel, põhjustas lõunapoolse lumesulavee ja põhjapoolse jää kohtumine igal aastal ummistusi. Jää vastu surutuna paisus sulavesi ohtlikuks vooks, mis pühkis jõekallastelt tuhandeid puid ja tonnide viisi kivirahne. Viimaks pühkis pöörane tulvavesi jõesuudmest ära jääpangad, mis olid selle teed takistanud. Jääpankade kõrvulukustavat raksumist oli kuulda kuueteistkümne kilomeetri kaugusele. Lõpuks jahvatas hoovus jääpangad vastu üksteist ja mereäärseid lagedaid kaljusid puruks.

See sündmus tähistaski talve lõppemist seal, kus Jenissei jõgi suubus Kara merre. Marutsev magevesi paiskas siis tuhanded jääpangad Põhja-Jäämerre ning üpris kaua oli Kara meri täis puutüvesid, mis soolases vees ja nõrgukese Kaug-Põhja päikese käes aeglaselt pleekisid.

Maikuu lõpp või juunikuu esimene pool – sõltuvalt talve ränkusest – oli aeg, mil laevad võisid pärast seitsmekuist jää ülemvõimu viimaks põhjakaarde kursi võtta. Igarkas ja sellest kaugemal, Dudinkas, alustatakse iga-aastast puidust sadamarajatiste ülesehitamist, mis olid aegsasti lahti võetud, et kevadine suurvesi neid ära ei lõhuks ja merre ei pühiks.

Anna vaatas jälle häiritult ringi, ilma kuigivõrd pead kergitamata ning taas leidis ta, et brigadir jõllitas teda. See ei meeldinud naisele ning mees ei pööranud oma pilku eemale. Kas ta kahtlustab midagi? Ei, see oli võimatu. Tõenäolisemalt oli mehe huvi naise vastu, vaatamata Anna sagrisele ja kasimatule välimusele, tingitud sellest, et mees kujutles teda mõnes Krasnojarski stripibaaris või bordellis. Anna oli brigadiri masti meestega harjunud. Olgu pealegi. Tal olid dokumendid korras.

Siis suunas ta aeglaselt oma pilgu jõllitavast mehest eemale: sadamale, jõele ning õudsele linnale.

Anna kandis vanu kollaseid botikuid, luitunud pruune tunkesid, mis olid tema jaoks number liiga suured, ning tunkede peal sinist puhvaikat, mis samuti oli porine, tahmane ja tuhmunud. Ta oli kraami ostnud ühest linnaserva kaltsukast. Kui Anna oli juba varem oma juuksed lühikeseks lõiganud ja mustaks värvinud, siis nüüd peitis ta neid rohelisest vildist ja klappidega sõjaväemütsi alla. Anna oli suure hoolega muutnud oma nägu töölistega sarnaseks, võttes appi tahma ja masinaõli. Linna lämmatava kollakashalli sudu osakesed, mis kleepusid naise muidu klaarile nahale, olid päriselt.

Taas astus ta ettepoole, kontorisse lasti järgmine tööline.

Anna uskus, et igaühele, kes teda näeb, isegi üleliia uudishimulikule brigadirile, näib ta XXI sajandi Venemaa tavalise vaesunud kodanikuna, kes otsib tööd. Aga kui keegi peaks selles kahtlema, siis on tal puhvaikataskus võltsdokumendid, et tõestada, kes ta on. Ta reisis Valentina Asajeva nime all.

Ta oli Ida-Siberi linna Bratski elanik – nii seisis paberites kirjas. Vene sisepass, mida oli kulumist jäljendades määritud ja nühitud, lubas tal ringi liikuda igal pool Krasnojarski krais, mis ulatus Mongoolia piirist Põhja-Jäämereni. Üksnes arktiline Norilski linn – tema sihtkoht pärast Igarkat – oli suletud paik. Elanike arvult teine polaarjoonetagune linn maailmas oli 2001. aastast peale kinni kõigile, kellel polnud eripassi. See oli keelatud mitte üksnes välismaalastele, vaid ka kõigile eripassita venelastele.

Anna mõtted rändasid peaaegu unes tema ülesande ja selle järgmise etapi juurde. Isegi tema, äärmiselt julge ja enesekindel naine, pidi tunnistama, et see on meeleheitlik hüpe tundmatusse.

Ent kusagilt – ja ta oli selles täiesti veendunud –, kusagilt polaarjoone tagant leiab ta üles mehe, keda ta otsib – Vassili Krjutškovi. Kas see juhtub just orjatööga ehitatud Norilskis – räpases, rüvedas linnas, mille heitmed olid kaheksakümne kilomeetri raadiuses tapnud kõik puud – või sellest itta jäävas Putorana mägede tuumauurimiskeskuses või Norilskist läänepoolses Dudinkas või veelgi enam põhja pool Diksonis, Kara mere ja Jenissei lahe sadamas – kus iganes Kaug-Põhjas Krjutškov end peidab, Anna leiab üles tema ja saladused, mis tal väidetavasti on.

Ent praegu on Anna otsene siht – tema hädavajadus – sõita ruttu laevaga Igarkasse, metsatööstuslinna, kuhu jõudes on kaks kolmandikku teest Norilskisse juba seljataga. Igarka oli tema järgmine peatuspaik ja vähemasti sinna pääseks legaalselt. Aga selleks vajas ta tööd.

Lisaks võltsitud isikuttõendavatele dokumentidele olid tal puhvaikataskus teised võltsdokumendid, mis kuulutasid, et ta on vilunud masinist ja hooldustöötaja nendel tohututel saekaatritel, mis päevad ja ööd lõikavad Siberi metsa ekspordi tarvis palkideks või plankudeks. Anna oli Ameerikas iivelduseni tutvunud sarnaste Rootsi saekaatritega, kuni ta tundis neid läbi ja lõhki. Ta teadis, et saab tööga hakkama, kuniks tal on vaja Igarkasse jääda.

Ent mingil hetkel, kui ta juba on kauges metsatööstuslinnas, peab ta välja murdma – üksinda – ning suunduma kaugemale põhjakaarde.

Neidki mõtteid katkestas järsku ligitikkuja.

“Ivan,” ütles äkki hääl tema kõrval ning naine tundis brigadiri alkoholi- ja sibulasegust hingeõhku taas ülalt oma näole uhkavat. Ivan seisis nüüd naise kehale liiga lähedal. “Minu nimi on Ivan,” seletas mees ning naine märkas tema kollaseid, augulisi või murdunud hambaid. Mehe punane nina ja põsed olid rõugearmilised. Mehe lõual oli puusöe värvi habemetüügas, kuhu oli kogunenud tööstussudu osakesi.

Ent kõige vähem meeldisid naisele Ivani silmad, millel oli himur, palavikuline ja visa pilk.

“Ja sina?”

“Valentina,” vastas naine, pärast piisavalt pikka pausi, mis tõendaks, et ta ei soovi mingit intiimsust.

Järsku haaras mees naise käe oma suurde libedasse pihku. Ta oli tugev mees. Ta ei lasknud lahti ega lõdvendanud survet ning naine ei tõrkunud. Ükskõik, kui väga ta oleks soovinud – ja suutnud – meest auklikust tsemendist platsile heita, pidas ta ahvatlusele vastu. Mõistagi läheb naisel Ivani vaja ka pärastpoole. Esmajoones ei saa naine Ivani peale vihastada, sest muidu ei võetagi teda tööle.

Annat oli välja õpetatud, kuidas mehel kael murda, tema ninaluu ajukoopasse lüüa või mõnel käratumal moel kahjutuks teha. Paraku ei saanud naine säärast väljaõpet siin demonstreerida. Tema tõeline väljaõpe polnud mitte saekaatri masinisti, vaid Venemaa välisluureteenistuse kõrgelt autasustatud endise liikme oma. Teenistuse, mille kõige vihatumaks ja tagaotsitumaks reeturiks ta oli saanud.

Nii et praegu võib brigadir Ivanist olla talle kasu. Hiljem, mõtles naine mornilt, pean ma temaga ühel või teisel viisil tegelema.

“Tule kaasa,” ütles mees valjult tema pea kohal. Kõva häälega tegi ta teatavaks oma kõrgema, ametliku positsiooni. “Ma ajan paberiasjanduse korda.” Ent Ivan seisis ikka paigal, vaadates naist liiga pikalt, nagu ennegi. Irve tema suul ja läige tema silmades väljendas täiesti ebameeldivat sõnumit, mida ei saanud kaksipidi mõista.

“Ma jaksan oodata küll,” vastas naine tuimalt. Ta peab olema tuim, teiste moodi. Ta ei tohi üles näidata mingit arukust, ei tohi olla tõrges ega trotslik – ja ennekõike peab varjama oma erilisi oskusi.

Mehe käsi oli ikka veel naise käe peal, mida ta pigistas valusalt. “Sa oled tugev,” kõneles mees nüüd juba teatava imetlusega ning katsus lihaseid tema puhvaika all. “Kuidas sa nii tugevaks said?”

“Üksnes tööga,” vastas ta tuhmilt.

Seekord polnud mehe sõnades midagi küsivat. “Tule kaasa,” ütles ta ning tiris naise jõuga järjekorrast välja. Mehe järel läks naine ette kolmest inimesest ning sisenes vaguralt pimedasse majakesse.

“Dokumendid!” käsutas mees, kui nad olid sees.

Naine ulatas talle võltsitud sisepassi ning tunnistuse, mis tõendas, et ta on tööks sobiv. Mees viskas need lauale. Laua taga istus ametnik, kellel oli alkohooliku tursunud nägu ning ninast jooksis tatti, mida ta aeg-ajalt pühkis suult jopivarrukale.

Paistis, nagu oleks ametnik armetutest hädavarestest tüdinud. Aga naine oli teistsugune, nagu mees otsekohe märkas. Mees saatis Ivanile oma verd täisvalgunud silmade küsiva pilgu.

Eestööline noogutas ametnikule märguandeks. Ametnik paiskas välja kibeda suitsupilve “Kosmose” sigaretist, mis tolknes kahe esihamba vahelises tühikus, ning uudistas põgusalt dokumente. Siis suunas ta oma pilgu naisele, peatudes liiga pikalt tema näol ja rindadel, mille piirjooned aimusid isegi kottis tunkede ja puhvaika alt. Viimaks võttis ta lauasahtlist blanketi, kuhu ta kirjutas naise andmed, ning vajutas peale metsakombinaadi templi. Siis sirgeldas ta templijäljendile oma nimetähed. Ta pilgutas Ivanile vandeseltslaslikult silma ja pöördus naise poole.

“Kus sinu asjad on?” küsis ametnik.

Enamalt jaolt kandsid sabasseisjad vara endaga kaasas – nagu see lisaks lootust, et nad pääsevad laevaga Igarkasse.

“Toon need paari minutiga ära,” vastas naine samasuguse vaevaliselt lootusrikka häälega, mis iseloomustas teisigi.

Ametnik lükkas dokumendid üle laua naise poole, kes peitis need puhvaika alla ja sulges tõmbluku.

“Laev lahkub kell viis,” rääkis ametnik. “Selle nimi on Rossija. Kolmas kai.”

Veidi alla üheteistkümne tunni, mõtles Anna.

Ivan pöördus naise poole. “Laeval näeme siis.” Brigadir irvitas nüüd laialt ja selle tähendus oli selge. Aga ta ei piirdunud vihjega. “Ma igatsen seda,” kõneles ta. “Võid kindel olla, et ma kohtlen sind, nagu sinusugune naine väärib.”

Siis lükkas Ivan naise uksest välja. Tibutas ikka veel.

Brigadiri lubadus tõi naise teadvusse uue ohu. Vajaduse korral… vajaduse korral murrab ta mehe kaela, saab temast lihtsalt lahti. Annal polnud enam hingepiinu, mis olid teda nelja päeva eest piiril kimbutanud.

Ta ruttas läbi uduvihma mööda kaid, eemale inimestest, kes nihkusid järjekorras väheke edasi. Anna tundis vaimustust, et ta sai töö ning pääses Igarkasse.

Kui ta oli kailt lahkunud, tundis ta ennast brigadir Ivani raskest pilgust vabana. Jõesadama taga, põiktänava ääres, mis oli üle külvatud külmast tekkinud kraatritega otsekui mürsulehtritega, oli odav tuba, mille ta oli kolm ööd tagasi ühelt eidekeselt musta turu hinnaga üürinud. Sinna oli Anna jätnud oma koti, välja arvatud relv ja laskemoon. Üksteist tundi. Ta läheb Ženja korterisse tagasi, joob koos vana naisega kohvi, ostab süüa ning siis toob oma koti ära, teekonnaks põhja. Võib-olla magab veidi enne laeva lahkumist.

Ent kui ta astus ümber nurga Sverdlovski tänavale, siis ta tardus. Isegi hoolikale kõrvaltvaatajale olnuks see paus vaevumärgatav. Anna jätkas nimelt otsekohe kõndimist ning läks aeglaselt teisele poole tänavat, majast vasemale, nii et pealtnägija oleks vaevu täheldanud tema sammudes vahet.

Mida Anna oli näinud, muutis tema rõõmujoovastuse otsekohe süngeks kaitseseisundiks. Ta oli kõigeks valmis, mis tahtis tegemist.

Anna hoidis pea maas, kui ta kõndis teisel pool tänavat edasi, püsides võimalikult kaugel paneelmajast, kus tema kott oli. Anna kõndis edasi hajameelsust teeseldes, veel ühe jalgu lohistava inimesena ehkki tema mõistus oli täiesti valvas. Tema refleksid olid pingul, tema tähelepanuvõime maksimaalne.

Paneelmaja ees oli ta näinud politseilinti ning selle ümber siseministeeriumi erirühma ja MVD uurijaid, kes ümbritsesid hoone sissepääsu ja põiktänavat. MVD kahepäise kotka embleem lausa riivas tema silma ning paisus kujutlustes üha suuremaks.