Читать книгу Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus - Страница 3

„Poiss, tõuse ruttu! Väljas lüüakse lahinguid ja sina alles magad!” Nõnda algab 1918. aasta 28. november Narva noormehele Voldemar Mirbachile1. Tema isa seisab voodi ees ning raputab poega ärkvele. Niipea kui uni poisi teadvusest hajub, kostavad väljas mürtsuvad suurtükipaugud selgelt ka 17-aastase kaitseliitlase kõrvu.

Koos oma sõpradega – neid oli kokku kolmteist noormeest, kes kuulusid 1917. aasta äreval oktoobrikuul asutatud isamaalisse seltsi lakoonilise nimega „13” – oli Voldemar napilt mõne nädala eest astunud Eesti Kaitse Liidu liikmeks.

22. novembril, kui Narvat veel tõhusalt kaitsvad Saksa väed lõid tagasi punaste esimese kallaletungikatse, oli Voldemar patrullinud rahutuil linnatänavail, relvaks Kaitseliidust saadud jaapani vintpüss ning laskemoonavaruks viisteist padrunit. Selle äreva päeva õhtul oli ta pidanud valvet Narva jõe kaldal J. Tiitso seebivabriku juures ning äärepealt oma meeste pihta tule avanud, kui nood olid pimedas valvepostile lähenedes isekeskis vene keeles rääkinud.

Seejärel saabus linna suhteline rahu. Revolutsioonilised Saksa sõdurid teatasid kirjas revolutsioonilistele Vene sõduritele, et soovivad viimastega rahus elada ja lahkuvad peagi Eestimaalt, kuid löövad veriselt tagasi iga kallaletungi oma positsioonidele.

Sakslased evakueerisidki vägesid vaikselt lääne poole, narvakad aga püüdsid jätkata oma igapäevaelu. Tänavanurkadele kleebitud plakatid kutsusid mehi Kaitseliitu astuma.

Aeg-ajalt võis taevas näha Saksa lennukeid, mis käisid Jamburgi ja Oudova maantee kandis luurel. Vaikus kestis kuni 28. novembri hommikuni.

„Pane hani ahju,” ütleb poisi äratamisega ühele poole saanud isa emale, kes kiiruga pliidi alla tuld teeb, et noorele sõdalasele kohvi keeta. Väärtusliku praelinnu oli raudteel töötav isa raskete aegade kiuste hankinud Rakverest, sest kodulinn Narva on toidukraamist tühi. Juba 1917. aastal olid Narva ja Alutagusele ilmunud „kotimehed”, kes ostsid kokku toiduaineid ja vedasid neid seljakottides Petrogradi.

1918. aasta alguses Eesti vallutanud Saksa armee nõudis samuti ülalpidamist, Narvas aga suurendas toidupuudust rindekaubandus: Saksa sõdurid ja isegi ohvitserid aitasid salakaubavedajatel sokutada toidumoona läbi rinde Venemaale ning sealt Eestisse naha- ja tekstiilkaupu ning tubakat. Salakaubaäri käis Saksa ja Vene vägede vahel asuva nn neutraalmaa kaudu, mõned sealsete ingeri külade elanikud said sellest ühe suvega lausa rikkaks.

Kuid nüüd, enamlaste rünnaku all, pole haruldast hane enam mõtet säilitada. „Tulevad ehk veel, kuradid, linna sisse ja võtavad sellegi käest ära. Mis söödud, see söödud,” arvab isa. Voldemar hüppab riietesse, võtab oma püssi ja viisteist padrunit ning tõttab linna.

„Kahurid, need aina mürisesid, sakslased vastasid samuti kahuritulega. Tänavale jõudes nägin, kuidas kohalikud elanikud olid kogunenud maja väravatele, tänavanurkadele salkadesse, ning pidasid õige ärevate nägudega isekeskis olukorra üle aru. Ühest sarnasest grupist möödudes kuulsin: „Vaadake nolki, läheb sõda pidama, roigas seljas. Koolipink on vist püksitagumiku niivõrd ära kulutanud, et sealt ajud välja paistavad, no küll neile tehakse mantlit.”2 Niisugune tänavasõim on noorukile tuttav juba 22. novembri patrullkäikudest. „Näe, kus tattnina, kavatseb töörahvast tapma minna, ise samuti töölise poeg,” karjuti talle toona.

Narva raekotta jõudes ühineb Mirbach teiste kaitseliitlastega, nad jagatakse viieliikmelistesse rühmadesse ning saadetakse linnatänavaile patrullima, osaliselt just selleks, et tänavanurkadele kogunenud rahvahulgad laiali ajada. „Korra jalule seadmisega oli isegi rohkesti tööd, mõned elanikkudest koosnevad grupid läksid sõna lausumata käsu andmisel laiali, kuna leidus ka sarnaseid gruppe, kes ähvardasid kaitseliitlastelt relvad ära võtta, aga viimastele sai näidatud püssiraua otsa, siis kadusid kiiresti, iga üks ise suunda, sajatades: „Mine tea neid kuradi verekoeri, lasevad maha ja koergi ei haugu.”,” kirjutab Mirbach hiljem.

Vabadussõda, kuhu Voldemar Mirbach parajasti kiirustab, oli alanud hommikul kell 5.30. Tallinna õppur-kaitseliitlane Helmut Järv näeb sõja algust oma silmaga pealt.

Järv ja ta kaaslased, kõik Tallinna koolide õpilased, olid 25. novembril, kui Kaitseliidu juhatuse esimees Johan Pitka otsis sõjaminister Andres Larka ülesandel kaitseliitlasi Narva lähetamiseks, end kerge südamega minejate kirja pannud. Liikus jutt, et tallinlased saadetakse Narva vaid piirilinna elanike meeleolu parandamiseks. „Tarviduse korral vast tuleb küll ka kutsuda korrale linnas pead tõstvat kommunistlikku elementi ja hirmutada piiril laaberdavaid näljaseid enamlisi jõuke,” on Järv oma Riigiarhiivis leiduvates mälestustes talletanud poiste toonase kuraasika ettekujutuse eelseisvast ülesandest.3 Julgust lisab asjaolu, et tallinlaste informeeritus Narvale 22. novembril osaks saanud rünnakust on, pehmelt öeldes, puudulik ning annab alust põhjendamatuks optimismiks.

Koos Järvega vaimustub Narva mineku mõttest ka koolivend Rudolf Veimer, kuid peab sõidust kodustel põhjustel loobuma. Koos Veimeriga oli Järv alles hiljuti heisanud Eesti lipu Gustav Adolfi Gümnaasiumile. Võib-olla määrab Narva sõitmata jätmine sõbra elusaatuse – mõne aastaga saab rahvuslasest veendunud kommunist ning 1924. aasta 1. detsembri mässukatse ettevalmistamise eest lastakse ta maha.

Äärmiselt kerges varustuses kooliõpilased-kaitseliitlased ronivad Tallinnast Narva suunduvale „Eesti valitsuse rongile”, mis tegelikult kujutab endast üksnes kütmata ja sisustuseta kaubarongi. „Olime väljumas just nagu mõnele pardijahile,” meenutab Järv. „Kaitseliitlaste kirju pere hulgas torkas eriti silma üks noorhärra-eraisik, kes oli sõitnud Tallinnast Narva segastesse oludesse smokingus, just nagu mõnele pidulikule sündmusele. Siiski, verepulmade keerisesse sattumise võimalused järgmisil päevil meil ei puudunud.”

Koolipoiste endi riietus on siiski üsna ühtlane, see koosneb veneaegsete koolide vormiriietest: mustad ja hallid sinelid ning furaškad. Vasaku käe varrukal kannavad nad Kaitseliidu sinimustvalget käesidet. Narvas ilmub üks kohalik õppur kohale lausa Vene vabatahtliku allohvitseri-kahepaelamehe esinduslikus mustas mundris, mille ta on näpanud oma vanema venna garderoobist. Et munder poisil juba on, määrataksegi ta allohvitseriks. Õppuri vastuväiteid, et ta sellest ametist midagi ei tea ning ainult nalja pärast sõjaväekuue selga ajas, ei arvestata.

Poistega liitunud kümmekond rahvaväelast, vabatahtliku mobilisatsiooniga sõjaväkke tulnud meest, näevad aga välja lausa armetud: kõigil pole üleriideidki, mõnel vahivad varbad saabastest välja. Enne rongi teele asumist püüavad ohvitserid neile veidigi paremaid kehakatteid muretseda, sest ilm on külm ja „korralikult rõivastatud kaitseliitlastel olnuks veidi piinlikki marssida läbi tänavate närudes kaasvõitlejate kõrval, kes nähtavasti lootsid riiklikule varustusele,” märgib Järv oma mälestustes. Ajutise Valitsuse poolt 16. novembril välja kuulutatud vabatahtlik mobilisatsioon tõi oodatud 25 000 võitleja asemel kokku vaid 800 meest.4 Seetõttu tulebki piirile paisata kaitseliitlasi, sh keskkoolide vanemate klasside õpilasi. Virumaal kuulutatakse 24. novembril välja üldmobilisatsioon ja sõja alguseks suudetakse veel umbes 700 meest mobiliseerida.

Ahju puudumise tõttu kohutavalt külma kaubavaguni põrandal süüdatakse üksik küünal ning kui kell pool üks öösel rong liikumist alustab, kõlab poiste suust „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.” Hümnile järgnevad vähem pidulikud laulud ja siis juba lööklauludki. Pikapeale sigineb vestlus ees ootava Narva tundmatutest oludest. Külm ei lase peaaegu kellelgi magada, korraks annab poistele sooja vaid vintpüsside ja padrunikastide rongile laadimine Rakvere jaamas.

„Paar jaama enne Narvat seisis ühe jaama juures trobikond Saksa sõdureid, kusjuures üks neist, viibanud pöidlaga Narva poole, tõmbas käega oma kõri juurest läbi, soovides oma liigutusega koolipoisse hirmutada, et Narvas „bolševikud” teevad meid nupu võrra lühemaks. Sakslase toores žest lõbusate poiste tuju siiski ei suutnud häirida,” kirjutab Järv.

Saksa sõduri žest on aga väga kõnekas, sest ta teab, et Narva on otsustatud maha jätta. 27. novembril alustavadki sakslased Narvast lahkumist. Valveposte rindel hakatakse juba päev varem osaliselt mehitama Eesti sõduritega.

27. novembri pärastlõunal tutvustab eesliinil seisva Saksa 405. jalaväerügemendi I pataljoni 2. kompanii ülem leitnant Köler Eesti ohvitsere Saksa kaitsesüsteemidega Jaanilinnas ning õpetab neile Saksa kuulipildujate kasutamist. (Suuremat osa oma raskerelvadest sakslased eestlastele siiski üle ei anna, need võetakse taandumisel kaasa või hävitatakse. Saksa relvalaost eraldatakse Narva kaitseliitlastele 200 jaapani vintpüssi. Ülejäänud relvalaos olnud tuhanded vintpüssid ja muud kergemad relvad antakse eestlastele üle alles lahingupäeval, mil neid ei ole enam võimalik kasutusele võtta ega ka evakueerida.) Vabadussõja alguses seisavad formeeritava 4. Eesti rahvaväe polgu ja Kaitseliidu koosseisus Narva kaitsel umbes 800 ebaühtlase väljaõppe ja kehva varustusega eesti meest kõigest kolme kuulipildujaga. Need pole veel väeosad, vaid pigem relvastatud meeste salgad, kuigi tegutsevad ohvitseride juhtimisel. Lisaks narvakatele ja tallinlastele on kaitseliitlasi saabunud ka Vaivarast ja mujalt Virumaalt. Põhijõu moodustavad Narvas ja selle ümbruses aga lahkuma kibelevad 1600 Saksa sõdurit 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 kergekahuriga. Neid asuvad peagi ründama Nõukogude Venemaa Punaarmee 6. laskurdiviisi Jamburgi kolonni üksused koos neile juurde antud Eesti punaste kütipolkude (2. Viljandi ja 3. (15.) Tartu kommunistlik kütipolk5) ja suurtükipatareide, Balti laevastiku meremeeste dessantsalga ja marsipataljoni ning piirivalvuritega – kokku ligi 5000 meest. Punastel on kasutada 92 kuulipildujat ja 10 välisuurtükki, lisaks koguni 1 soomusrong, 2 soomusautot ja 3 sõjalaeva.

Järv istub 27. novembri õhtul kaitseliitlastele ja 4. jalaväepolgu sõduritele ulualuseks määratud viletsavõitu Vestervalli kasarmus, kui korraga kustub elektrivalgus. Ohvitserid seletavad seda küll piiril asuvate elektritõkete käivitamisega, kuid poisid aimavad sõja lähenemist. Peagi kutsutakse 50 kaitseliitlast, nende seas ka Järv, eesliinile, et asendada kaevikuist juba tagasi tõmbuvaid sakslasi.

„Hilissügiseselt sünget ja tumedat taevalaotust valgustasid järjekindlalt raketid. Huvitavat vaatepilti pakkusid Narva linna kindluste tornide siluetid,” meenutab Järv seda rindeleminekut. „Koolipoisid tahtsid marssimise ajal lüüa lahti vägeva laulu, mida aga ohvitserid ei lubanud, sest see häiriks Narva elanikkonda. Laulukeeld tegi mitmetele viha ja nii võis kuulda mõnegi kaitseliitlase suust umbes sarnaseid väljendusi: „Meid talutatakse kui tapatalli. Isegi laulda ei lasta.””

Ühes peatuskohas jagatakse mehed rühmadesse (igas kümme kaitseliitlast ja üks Eesti ohvitser) ning rühm, kuhu kuuluvad Helmut Järv, Arthur Anderson, Aksel Toom, Martin Erik jt., liigub edasi rinde poole tormilaternaga varustatud Saksa sõduri saatel. Kella kaheksaks õhtul jõutakse ühte piiriäärsesse majakesse, mis asub Narva jõest, Jaanilinnast ja vanast Oudova maanteest ida pool. Majakest oma baasina kasutavad Saksa sõdurid tervitavad uustulnukaid sõbralikult.

„Oli neid aga vähe siia alles jäänud – ei olnud kümmet meestki,” imestab Järv. Üks vanem Saksa sõdur hakkab külaliste tarvis ahju kütma toas, mis on kodumaale lahkunud sakslastest just tühjaks jäänud (eestlastele on nad päranduseks jätnud kolm raudkiivrit, vormikuue ja püksid). Kas kogemata või meelega viskab see lahke sõdur ühes muu prahiga ahju ka mõned padrunid. Kui need suure kärakaga lõhkevad, ehmatavad Eesti koolipoisid kõvasti ning vanad Saksa rindehundid saavad suutäie naerda.

Narva kooliõpilased Pärn, Bergmann, Pajo, Väli, Grasmandorf Viru vabatahtlike roodus Vasknarvas veebruaris 1919.

Kui sakslaste järjekordne vahetus traattõkete juurde valvepostile läheb, ühinevad nendega juba kaks eesti koolipoissi.

Paar tundi pärast keskööd tuleb Järve kord tugevate traattõkete juurde postile asuda. Ilm on vaikne, helgiheitjad kammivad rindejoont ja valgustusraketid susisevad õhku. „Just nagu illuminatsioon enne suurt karnevali,” mõtleb Järv. Kell 4.30 saabub ta vahetusest õnnelikult tagasi ning heidab puhkama, kuid puhkusest ei tule midagi välja. Ootamatult sajab majakesse sisse üks Saksa leitnant ja teatab punaste pealetungi algusest.

„Alustanud umbes kahekümnemehelise eesti-saksa salgaga liikumist kaitsejoonele, käis äkitselt kahuri kõmakas ja sähvatas punaste poolsel horisondil lai punane tulekuma, tähistades Narva tulistamise algust. Nägime seega esimese Vabadussõjas punaste poolt lastud mürsu helki. Kell oli 5.30,” kirjutab Järv oma sõjamälestustes.

Mitmed majad Jaanilinnas süttivad peagi mürsutabamustest. Saksa suurtükipatareid vastavad alles paari tunni pärast, ehkki sakslased on telefoniluure kaudu enamlaste rünnakuplaanist tegelikult teadlikud. Lisaks tavalaskemoonale saadavad Saksa suurtükid Vene poolele aga ka gaasimürske.

Esimesed suurtükipaugud äratavad nii Voldemar Mirbachi kui ka Ado Mäeoru, teise Narva poisi, kes oli astunud piirilinnas kiiruga formeeritavasse 4. Eesti rahvaväe polku. Mäeorg tõmbab kiiresti jalga hiljuti ettenägelikult ostetud uued säärsaapad ja tõttab kodust, kus ta kohaliku mehena ööbis, polgu kasarmusse Narvas Vestervalli tänaval. Sealt suundub ta koos 40-mehelise salgaga kapten Peeter Vaga6 juhtimisel Jaanilinna poole, kust juba kostab püssiraginat.

„Hermanni kindluse kohal, natukene maad siinpool puusilda, jooksis meile järgi üks Saksa ohvitser, kes teatas, et Kreenholmis punased tulistavad Saksa patareid, mis asus Joala väljal, ja palus sinna abiks tulla,” on Mäeorg hiljem sündmuste käiku kirjeldanud.7 Salk suundubki juhatatud kohta, kus näeb pealetungivat vastase ahelikku.

„Siis lõime püssid korralikult paukuma. Minu seljataha ilmusid kusagilt ka Saksa sõdurid ühe raskekuulipildujaga, kes ka kohe tule avasid vaenlase aheliku pihta,” kõlab Mäeoru talletatud kirjeldus Vabadussõja esimesest lahingust – Joala lahingust. „Seda aega kasutas Saksa patarei ja pööras torud aheliku poole. Lähedase maa tõttu oli ka patarei tuli üsna tabav. Nähes vaenlase paanikat, tormasime kraavist välja, püstijalu tulistades vahetevahel ja vaenlane oli lõpulikult löödud.”

Punased tungivad Narvale peale nimelt kolmest suunast. Nende peaväed alustavad kell 6.30 kahel pool Jamburgi kiviteed demonstratiivset frontaalrünnakut Jaanilinna suunas, kuid takerduvad peamiselt Saksa vägede automaatrelvade täpse tule tõttu. Punaste jalavägi ja meremeeste marsipataljon hõivavad põhjas Popovka küla ja püüavad seal umbes kell 11 jõge ületada, kuid lüüakse suurtükitulega tagasi. Samal ajal on aga 2. Viljandi kommunistlik kütipolk ületanud mõni kilomeeter Pljussa jõe suudmest lõuna pool Piimanina lähedal (tänapäeval asub seal Narva veehoidla) Narva jõe, teinud väikese kaare ning üllatab nüüd sakslasi ja eestlasi, ilmudes kella 9 paiku sisemaa poolt otse nende selja tagant Paemurru metsatukka ja Joala väljale. See punaküttide rünnak õnnestub sakslastel ja eestlastel kella poole kaheteistkümneks tagasi lüüa. Narva saatuse otsustab aga kell 12.30 Narva-Jõesuus laevadelt maandatud eesti ja soome punamadruste dessant, mis sunnib sakslasi kiirustades Narvast lahkuma.

Viljandi kütipolk on juba 26. novembri õhtul rongiga Jamburgist Komarovka külani sõitnud ning sealt jalgsi Narva jõeni rännanud. Osa 14-kilomeetrisest teekonnast tuleb meestel läbida poolkülmunud soos kohati lausa põlvini vees kahlates. Seetõttu ei jõuagi 360-meheline polgu lahingüksus8 ettenähtud ajaks eesmärgile ning punaste staap Jamburgis lükkab kogu algselt 27. novembriks kavandatud Narva ründamise edasi 28. novembri hommikuks.

Viimaks Narva jõeni sumanud, kuivatab Viljandi kütipolk end Pljussa jõe silla ümbruses asuvates taludes ning hangib seitsme kilomeetri kauguselt Nisõ külast endale paadid. Nende abil saabutakse 28. novembri hommikul kell 6 viimaks Narva jõe läänekaldale.

Kulgu asulast lõuna pool metsavahimajas valvav kaheksaliikmeline Saksa-Eesti vahipost märkab umbes kella poole viie paiku jõel Piimanina kandis vilkuvaid tulesid ning läkitab teate sellest 4. polgu II pataljoni ülemale Paul Kunnusele.9 Viimane saadab asja uurima viiest eestlasest ja viiest sakslasest koosneva luurepatrulli. Kuid veel enne selle sihile jõudmist jõuavad metsavahimajakeseni Viljandi punakütid ja ründavad seda. Kaks Saksa sõdurit tapetakse, ülejäänud vahtkond pääseb põgenema.

Kunnuse saadetud luurajad satuvad enamlastega tulevahetusse ja sunnivad nad taanduma, kuid ei hakka nende edasist liikumist jälgima. Luurajad isegi ei teata vaenlase üle jõe tulekust 4. polgu juhtkonnale.

Kokkupõrke tõttu pööravad punased aga otseteelt Narva suunas kõrvale ja jõuavad peagi Paemurru metsa. Sealt avaneb küttidele vaade Saksa kahesuurtükilisele patareile, mis pahaaimamatult metsaäärsel Joala väljal töötab ning Jaanilinnataguseid enamlasi pommitab. „Linnas olid tulekahjud,” kirjeldab nähtut kütipolgu liige Aleks Jea oma mälestustes.10 „Kuuldus püssi- ning kuulipildujate pragin. Meeleolu oli ülisõjakas. Sm. Sihveri korraldusel oli esimene pataljon juba ahelikus ning liikus üle Joa välja linna poole. Teine pataljon, kes veel tervelt kohal polnud, jäi reservi, tiibade kaitseks. Julgelt lähenes esimene kommunistide-viljandlaste ahelik Narvale.”

Punakütid hakkavad metsast Saksa patarei pihta tulistama, samal ajal avatakse sakslaste pihta tuli ka Kreenholmi vabrikutööliste elumajadest. Kaks Saksa suurtükiväelast saab surma ja patarei katkestab tulistamise. Sakslased viskavad mõned granaadid Kreenholmi elumajadesse ning see lõpetab sealt lähtunud tulistamise, kuid tuli metsast jätkub, varsti algab ka punaküttide pealetung. Suurtükipatarei meeskond manööverdab end kiiresti uue vastase vastu ja kutsub telefonitsi linnast abijõude. Vasturünnakule läheb 92 meest (neist 60 eestlast) ning ohtlik pealetung õnnestub Saksa kuulipildujate ja suurtükkide toel tagasi lüüa. Niisiis lõpeb Vabadussõja esimene lahing võiduga: vastane kaotab ainuüksi surnutena 94 meest. Eesti väed kaotavad hukkununa reamees Hintsi, leitnant Georg Leets11 saab haavata.

„Vaenlane jättis maha mitu rasket kuulipildujat (minu teada viis), hulga surnuid, haavatuid ja ka neid, kes põgeneda enam ei jõudnud. Vangilangenud, olgu siis haavatud või mitte, lasti kõik kohapeal sakslaste poolt maha. Oli ka meie meeste hulgas mitmeid, kes sellest lõbu tundsid ja haavatuid maha põmmutasid,” meenutab Mäeorg esimest kokkupuudet sõja tõelise palgega. Hukkunute seas on ka punaste polkude üks peamisi organisaatoreid, Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu esimees Jaan Sihver.

Sel ajal kui osa mehi jääb surnukehi revideerima, „soomust” tegema ja langenute relvi kokku korjama, liigub teine osa kapten Vaga juhtimisel metsani, et takistada seal vaenlase koondumist. Metsaäärsest küttepuude hoovist avastatakse üks haavatud punaväelane, kes osutub kapten Vaga koolivennaks. Ta saadetakse hobusel Kreenholmi haigemajja.

Pärast edukat lahingut hakkab Mäeorg koos kaaslastega Narva tagasi liikuma. „Tee peal kahaneb veelgi meie salgakene – lähevad koduseid vaatama ja sinna jäävadki,” jätkab Mäeorg oma mälestustes. „Möödume lahingukaaslase Adolf Raimi korterist, ta tahab ka omakseid minna vaatama ja kutsub ka meid sisse. /…/ Korteris leiame eest Adolfi tädipoja, kes on haavatud ja kes sõdis punaste pool, keda ka mina väga hästi tunnen. Seletab, kuidas tema Joala väljal haavata saanud, kuidas tema kõrvaltänavaid mööda seia tuli ja kuidas nende polk Jamburgist mööda metsi Plüssa12 ja sealt üle Narva jõe ning mööda metsi Joala väljale jõudnud. Seal ka siis kuuleme sildade õhku laskmisest ja üldisest taganemisest. Pakuvad ka süüa, aga isu ei ole – saaks aga rutem minema.”

Sõber jääbki oma vanemate keelitusel koju, Mäeorg aga kiirustab polgule järele ning taandub koos sellega linnast. Nagu ta oma mälestustes nendib, liitusid Raim ja mitmed teised mahajääjaid polguga uuesti siis, kui see poolteise kuu pärast võitjana Narva naasis.

Voldemar Mirbach satub hommikul samasse lahingusse Narva linna lähedal Paemurru metsa servas. Metsast väljus „3–4 ahelikku hallivati mehi, kes võtsid suuna otse Kreenholmi tööliste kasarmute poole ja umbes sama palju liikusid Uueküla ja raudtee liini suunas,” kirjutab Mirbach.

„Süda kipitses poistel, sest nad tahtsid vägise pauku teha, kuid sakslased järjest keelasid, ning tähendasid: las „poltshevikud” tulevad lähemale. Aga kus sellega, igaüks tahtis vaenlasele valu anda, panime püssid palge ja avasime tule vaenlase sihis. Pea lõppesid aga padrunid otsa, sest 15 padrunit ei löönud kuigi kauaks ette. Loomulikult tegi paugutamine alguses õppuritele lõbu, aga kui padrunid otsa lõppesid, oli nii mõnelgi poisil nutu võru ümber suu.”

Eesti koolipoisse hämmastab sakslaste külmaverelisus ja kiretu professionaalsus: „Üks vana habemega sakslane rebis taskust välja suure valge kivikoluga piibu, laadis selle õige külma rahuga, nii kui poleks vaenlast olemaski, tubakat täis, süütas põlema, ootas veel mõne silmapilgu, siis haaras kuulipilduja käepidemest kinni ja samasuguse külma rahuga oma piibust suuri suitsupilvi taeva poole saates avas tule, mis niitis vaenlase ahelikke.”

Enne lahingut on Eesti poistest palju kogenumad Saksa sõdurid muretud ja ülemeelikudki, vastase esimeste kuulide vilisedes aga seavad nad end laskepositsioonil mugavalt sisse ning alustavad sõjatööd.

„Tule avamisel sakslaste poolt oli näha, kui mõned vaenlase ahelikust langesid, avanes täieline sõja pilt, püssi ragin aina kasvas. Minu kaasvõitlejad kükitasid augu serva taha ja näha oli, et nende tuju oli täiesti nulli peal, ka mina ise olin pahas meeleolus, sest olime kõik padrunite puudusel tegutsemisvõimetud,” kirjeldab Mirbach. Ta lippab lahinguväljalt linna padruneid tooma, mis ühe voorimehe abiga õnnestubki.

„Hallivatimehed” hakkavad viimaks taanduma ning see taastab Eesti poiste võitlusvõime lõplikult. Kisades ja tulistades tõusevad nad püsti ja hakkavad vaenlast taga ajama. Eriti suure sõjakusega paistab silma umbes 15-aastane Narva gümnaasiumi õpilane Vjatšeslav Rimski-Korsakov, kes hiljem Rakveres punaste kätte vangi langeb ja 8. jaanuaril oma kodulinnas Narvas „Kreenholmi mustuse augus” maha lastakse.

Lahing lõpeb millalgi kella 11 ja 12 vahel. „Kreenholmi väli oli surnute ja haavatutega üle külvatud,” meenutab Mirbach. „Mõned laipadest olid päris puruks kistud lõhkevatest käsigranaatidest, mõnedel näod tundmatuseni moonutatud surmaeelsetest krampidest, paljudel puudusid saapad, mille aset täitsid kase tohust punutud viisud, pastlad. Olgugi et alguses olime pööraselt vihased vaenlase peale, kuid nende armetu väljanägemine ajas nii mõnelgi mehel südame haledaks. Näha oli, et nemad üle soo ja raba olivad tulnud, sellest andsid kindla pildi ära jäätanud nartsud jalgade ümber, mida kahetohust pastlate küljest tulevad nöörid kinni hoidsid.”

Lahingu lõppedes tulevad vaatepilti uudistama ka läheduses asuvate Kreenholmi kasarmute elanikud. „Õppurid tattninad, tööliste vereimejad, mis olete teinud, vaadake oma ohvreid! Kas selleks on teid koolitatud, et töörahvast tappa, timukad niisugused!” sajatavad paljud neist, kuni kaitseliitlased rahva laiali ajavad. „Nii mõnigi pealtvaataja sai kauni müraku püssipäraga mööda konte, kes julges oma küüneviha õppurite külge pookida.”

Lahingu järel jäävad aga paljud Eesti sõdurid oma positsioonidel infosulgu. Neil puudub ülevaade olukorrast rindel, isegi sakslaste taganemisest saadakse aimu seda lihtsalt silmaga tunnistades.

Helmut Järv ja ta kaaslased hoiavad endiselt oma valveposti ida pool Jaanilinna. Kella 13–14 vahel alustavad sakslased taandumist, valveposti jäävad mehitama vaid kaks Eesti koolipoissi. Kui sakslased lahkudes viimaks teatavad, et kõik Narva jõe sillad lastakse õhku, otsustavad jõe vasakule kaldale tõmbuda ka koolipoisid. Mõned Eesti sõdurid aga ei jõuagi enne sildade õhkimist (kell 15.25) läänekaldale ning peavad jõe ületama paatides või sillavaremetel turnides.

Kaitseliitlane Voldemar Mirbach jõuab kella kolme paiku pärastlõunal Narva raekojas asuvasse staapi. „Raekoda oli kaitseliitlasi täis, tolleaegne Kaitseliidu ülem kapten Laretei13 tegi igasuguseid korraldusi hobuste ja vooride kohta, askeldati, paberid näpus, edasi tagasi. Märkasin, et siin on millegi halva teatega või hirmuga tegemist, sest kõigil olid ärevad näod ees,” kirjeldab Mirbach oma mälestustes.

Lõpuks teatab kapten Laretei, et kõik mehed võivad pooleks tunniks koju hädavajalike asjade järele minna, sest Narva-Jõesuus maabunud vaenlase dessandi (tegelikult vaid 300 punast eesti ja 200 soome madrust, kuid Narva–Jõesuud kaitsnud Saksa väeosad taandusid vastupanu osutamata, osa langes vangi)14 tõttu tuleb linnast taanduda. „Vaevalt suudaksime meie oma väikeste jõududega vaenlasele vastu panna ja pealegi on meil laskemoona niivõrd vähe, et suudaksime ainult enesele taganemise tee puhas hoida,” ütleb Laretei. „Kuna sakslased keelduvad meile kahurisi ja laskemoona üle andmast, siis ei jää meil muud üle kui taganeda.”

Koju jõudes edastab Mirbach selle uudise emale, kes just oli evakueerumisele saatnud raudteelasest isa.

„Pidin ka mina kodust lahkuma, sest olin ju viimane poeg, kes veel järele jäänud, kuna kahest vanemast vennast, kes ilmasõjast osa võtsid, polnud hulgal ajal mingeid teateid,” kirjeldab ta sünget hetke.

Noore sõduri ema võtab ahjust hommikul isa õpetuse kohaselt sinna küpsema pandud hane ning pakib poisile kaasa.

Inimtühja ja hämarduva Narva tänavail rutates kuuleb Mirbach põhjakaares suurtükilasku, sellele järgneb kahurimürsu lõhkemise hääl kusagil Narva südalinnas. Laevad, mis olid punaste dessandi maandanud Narva-Jõesuhu, tulistavad oma suurtükkidest nüüd linna. Mirbach jookseb Viru tänavale, et sealt Turu tänavat mööda raekotta minna, kuid järgmine mürsk langeb üsna tema lähedale võõrastemaja „Petrograd” nurga juurde ning lööb poisi pooluimaseks. Ta toibub põrutusest alles mõne aja pärast ning taarub siis raekotta.

„Jõudes raekoja trepini, tuli üks juut raekojast välja, kirjutusmasin kaenlas. Nähes mind, viskas masina raekoja ukse ette trepile maha ja ise jooksis trepist alla Rüütli tänava poole, kuhu peagi ära kadus, „ kirjeldab Mirbach oma sõjameenutustes. „Masinat kaasa võttes sammusin raekotta, astusin ühe väikese lambiga varustatud ruumi, mis arsenaliks määratud oli. Kõik oli segamini paisatud, vanad mõõgad, jahipüssid, revolvrid, pasunad, paberid, raamatud, püssitäägid, pussid ja igasugu muu kraam lebas laudade peal ja nurkades hunnikus ning oli mööda põrandat laiali.”

Mirbach asetab kirjutusmasina ühte nurka maha ning hakkab relvade seast endale mõnd korralikumat revolvrit otsima. Korraga taipab ta, et on hoones ihuüksi. „Iga minu samm kajas nii ähvardavalt ja õudselt nendes kõrgetes tubades. Ma lendasin kui kuul raekojast välja Rüütli tänavale, sealt Valgele tänavale ja üle Rahvavälja Tallinna maanteele.”

Pimenev maantee on täis taanduvaid Eesti sõdureid ja kaitseliitlasi, Saksa sõdureid ühes vooridega ning kohalikke elanikke pampude ja kompsudega, „raugad, naised nutvate lastega käekõrval”. Meeleolu on ärev, näiteks kui üks sõdur paar kilomeetrit peale linnapiiri lombijääl kukub ja ta püss seejuures kogemata lahti läheb, viskuvad paljud võitlejad maanteekraavi ja hakkavad huupi paugutama.

4. polgu sõdur Hugo Reinmann (hiljem Reinmets)15 kõnnib luurerühma koosseisus lahkujate kolonnist mõnisada sammu eespool. Luurajad peavad kinni paar vastutulevat hobusemeest ja kamandavad nad polgu voorile appi. Luurerühma sappa sigineb aga peagi vanker polku kuuluva kolme koolipoisiga. Vankrimüra segab luurajaid ning rühma ülem kapten Limberg16 käsib koolipoistel rühma lähedusest kaduda. Vastupidi kapteni ootustele ei suundu poisid oma vankriga aga sobivamale kohale kolonni lõpus, vaid kihutavad hoopis luurerühmast ette.

Parajasti liginetakse Peeterristi külale. Kui vanker poistega jõuab Peeterristi kiriku juures oleva surnuaia müürini, visatakse nende pihta mõned granaadid ja avatakse tihe püssituli. Luurerühm ja nende järel terve polk viskub maanteekraavi ning avab vastutule. Hobune kihutab tühjalt minema ja vankris olnud poiste saatusest ei kuule Reinmann enam midagi. Luurajad tõmbuvad polguni tagasi ning hakkavad valmistuma pealetungiks külale.

„Asi edenes visalt ja aeglaselt, paistis, et meestel ei olnud sugugi tahtmist pealetungile minna. Suure jagelemise ja sundimise peale saadi siiski moodustada kaks ahelikku, kummagis üks kuulipilduja,” meenutab Reinmann seda lahingut.

Kui ahelikud külale lähenevad, lõpeb sealt tulistamine ja Eesti sõdurite külasse sisenedes on vaenlane lahkunud. Külaelanike seletuse kohaselt olid seal positsioonil umbes 40 dessandiga Narva-Jõesuusse maandunud punast madrust.

Külatänaval lebab raskesti haavatud Saksa sõdur, kuid 4. polgul pole võimalik teda kaasa võtta. Pärast sõduri haavade sidumist jäetakse ta ühte teeäärsesse majja. Kuid Reinmann paneb tähele, et vähenenud on ka Eesti polgu read. Tõsi, keegi pole lahingus viga saanud, kuid osa mehi on lihtsalt ära jooksnud.

Edasi liikudes äratab mõne aja pärast taandujate tähelepanu Narva poolt kiiresti lähenev hele valgus. Seda peetakse punaste soomusautoks, mis on kuidagi üle jõe toimetatud ja nüüd taganejaid jälitab, kuid tegelikult osutub sõiduk eestlaste sidemootorrattaks. Mootorratta remondist põhjustatud viivituse tõttu oli sidemees Narvast lahkunud juba linna tunginud vaenlase kuulide all. Nüüd saadetakse ta ette luuret tegema.

Peatuskoht küla juures.

Helmut Järv ja tema relvavennad lahkuvad Narvast raudteed mööda kõndides. Umbes kilomeetri pärast silmavad nad seisva rongi siluetti, see osutub Saksa sõdureid tuubil täis sõjaväeešeloniks. Rongi lähedal tulistab suurtükipatarei veel punaste arvatavaid positsioone.

Poisid proovivad end rongile kaubelda, kuid see osutub ruumipuuduse tõttu keeruliseks ülesandeks. „Hommikul oli teil kange tahtmine sõdida, miks nüüd jalga lasete?” küsivad sakslased. „Eks minge kaitske oma riiki, mis te vagunisse kipute!”

Lõpuks võetakse poisid siiski peale. Saksa sõdurid on erakordselt lõbusas tujus, algab neil ju sõit Vaterlandi.

Kella 22 või 23 ajal õhtul jõuab Mirbachi kolonn Repniku mõisa. Päev otsa söömata olnud Mirbach leiab mõisa ühes toas endale mugava nurgakese ja laseb oma hanel lõpuks hea maitsta. Seejärel heidab ta põrandale magama. „Lükkasin kaasas oleva kimbu pea alla, nii kui küljeli heitsin, nii ka uinusin,” kirjeldab ta oma väsimust. Vabadussõja esimene päev on jõudnud õhtusse.