Читать книгу Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus - Страница 6

Olukord pealinnas on ärev ning Ajutise Valitsuse võim ebakindel. Sõduritest on nii suur nappus, et pea- ja sõjaminister Konstantin Päts otsustab Tallinna kaitseks mobiliseerida gümnaasiumide vanemate klasside poisid.

„Ühel päeval 1918. aasta detsembri algul ilmusid kooliklassi viimase õppeaasta õpilaste esindajad-kaitseliitlased,” kirjeldab oma mälestustes toonane Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Edgar Eik52. „Tund katkestati, loeti õpilaste nimed üle. Vastava õpilase püstitõustes hinnati silmamõõdu järgi selle kasvu ja kogu. Suuremakasvulised märgiti kui kõlvulised sõjaväeteenistusse astumiseks, vähemad jäeti esialgu välja. Üldiselt võeti sundkorras teenistusse gümnaasiumi viimasest kolmest klassist kõik, mõistagi kelle tervislik seisukord seda võimaldas, kuna noorematest, s.o. neljandast ja viiendast veneaegsest klassist jäeti väiksemakasvulised välja. Seega kooliõpilaste-sõdurite ridadesse astunute vanus kõikus 14. kuni 19. aastani. Olles tookordses viiendas klassis ja kasvult natuke üle keskmise, pääsin ka mina kui teenistusse kõlbulik nimekirja.”

7. detsembril katkestatakse õppetöö ning õpilased hakkavad kooli aulas sõjaväeõppusi läbima. Päev hiljem jagatakse neile kätte püssid.

„Ei olnud siis kellelgi mahti õpetada püssiga ümberkäimist, igaüks katsus ise kuidagi toime tulla. Õnnetusi ometigi ette ei tulnud,” kirjutab Eik.

Riidevarustuseks jagatakse poistele vene sõdureist mahajäänud kulunud sineleid, talimütse (papaahasid) ning sääresidemeid. Peagi algab ka valveteenistus.

Sisekaitseks mobiliseeritud Tallinna kooliõpilaste rood asub korterisse Narva mnt 6a Beljajevi Tütarlaste Eragümnaasiumi ruumidesse.

„Kooli elama asudes klassid olid tühjad, esimesed ööd magasime põrandale laotud õlgkottidel,” kirjeldab Eik. „Majas oli siis veel võrdlemisi algeline gaasivalgustus, lambid korrast ära, pea olid needki eemaldatud. Valgustuseks keerati lihtsalt gaasikraan lahti ning ilmatu pikk lahtine tuli põles ööd läbi klassiruumes, heites viirastuslik-punakat valgust magajate üle. Peagi olid valged laed tulest üleni mustaks tahmunud. Täbar oli lugu ka koolimaja käimlatega, mis ehitatud vastavalt tütarlaste kooli nõuetele ning sellistena ei olnud kohandatud poiste tarvitamiseks. Millegi pärast läks kooli veevärk rikki, käimlate põrandad ujusid alaliselt üle ja juurdepääsemisel tuli laveerida vähestel kuivadel kohtadel – seega sooritada tõeline dessant. Varsti eelistati „asjaõiendamist” sooritada kooliaias, milline lühikese ajaga rikkalikult üle väetati. „Dessanditegemine” sai aga eelkirjeldatud toimingu üldiseks nimetuseks Tallinna sõdur-õppurite keskel, kandudes edasi kitsamates ringides rahuaegadeni.”

17. detsembril kihab linn enamlikust vaimust ja kihutustööst. Tehastes hakkavad streikima töölised, organiseeritakse meeleavaldusi. Ka kooliõpilaste roodus levib kuuldus plaanitavast väljaastumisest. Just nemad peavad sellele vastu astuma. Kell 10 hommikul moodustatakse koolipoistest kolm paarikümneliikmelist rühma, mille ülesandeks on tagada Raekoja platsil paikneva Ajutise Valitsuse53 ja Pagari tänaval asuva sõjaministeeriumi hoonete kaitse. Need rühmad saadetakse välja aga ilma ohvitserideta.

Tallinna Poeglaste Kommertskooli õpilane J. Pau kuulub rühma, mis suundub Narva maanteelt Viru tänava kaudu läbi vanalinna Pagari tänavale. Rühma juhib kommertskooli õpilane Hans Riiberg54 ning ka suurem osa rühma liikmeid on sama kooli poisid. Pikale tänavale jõudes tuleb neile Internatsionaali lauldes vastu sadamatehaste tööliste kolonn punalippudega. Koolipoisse kohates laul vaikib, kuid midagi muud ei juhtu. Mõneti ohvitserimundriga sarnanevat koolivormi kandvad õppurid sammuvad kolonni keskelt läbi ning asuvad sõjaministeeriumi vastas olevasse majja valvesse.

Kell 12 saavad nad käsu tõtata Peetri platsile (praegusele Vabaduse väljakule) ning ajada laiali sinna kogunenud töölised. Nüüd on rühma juhtima saadetud ka üks ohvitser, lisaks 3–4 vanemat sõdurit ühe kergekuulipildujaga.

„Meeleolu oli hea, tunti veidi ärevust,” meenutab Pau oma mälestustes55. „Vanad sõdurid kandsid kuulipilduja kassette. Jõudes Pikale tänavale Mustpeade klubi juurde, rühm peatati. Mõneminutilise ootamise järele liitus sealt meie sappa kümmekond tüübilist paruninägu. Poisid imestasivad ja olivad pahased, milleks vaja meiega kaasa paruneid rahva ärritamiseks.”

Lumelörtsist sopaseid vanalinna tänavaid pidi jõuab rühm Peetri platsile. Kaarli puiestee ja Jaani kiriku ümbrus on rahvast tulvil ning koolipoiste rühma juhtiv ohvitser annab meeleavaldajatele käsu laiali minna. Vastuseks kõlab naer ja vilekoor, meeleavaldajad hakkavad rühmale lähemale nihkuma.

„Asume kahte viirgu. Ohvitser teeb korralduse püsside laadimiseks. Meie seljatagant lähenevad töölised, tagumine viirg pöörab instinktiivselt ümber. Asume nüüd seljad vastamisi,” kirjeldab Pau. „Püssid laaditakse, samal ajal kaasas olevad vanad sõdurid viskavad kuulipilduja padrunid (kassetid) maha porri, öeldes: „Meie oma vendade peale ei lase”, lähevad ära rahva hulka.”

Koolipoisid korjavad kassetid üles, kuid meeleavaldajad on nad nüüd täielikult ümber piiranud ning poistest vaid mõne sammu kaugusel. Ohvitser käsutab rahvast veel kord laiali minema, kuid sel pole mingit mõju. Järgneb käsk püssid palge tõsta.

„Käsk täidetakse. Meeleavaldajad on päris lähedal, sõimavad meid ja tehes rinnaesised lahti, paluvad lasta. Kuulsin ohvitseri sosistamist: „Laske, laske!”, mida kuulsid vist paar kaaslast peale minu, samal ajal märkasin, et kuulipilduja on tööliste võimuses.”

Laskmise asmele tormavad Pau ja teised poisid hõivatud kuulipildujat päästma ning peksavad püssipäradega töölised relvast eemale. Kui madin vaibub, avastavad õppurid, et nii ohvitser kui ka parunid on jalga lasknud.

„Juht on ära jooksnud, kas rahva peale võib ja tuleb lasta, ei teata, seda varemalt ei selgitatud. Jääb üle sõjaministeeriumi juurde tagasi minna. Algame aeglaselt Harju tänava poole liikumist. Tööliste mass on kannul, loobivad jääpankadega, millest keegi tõsisemalt ei kannata. Tööliste massi eemaldamiseks peatume vahetevahel ja pöörame püssi raua otsad kannulolijate poole. Töölised jäävad peatuma paarikümne sammu kaugusele.”

Niiviisi järk-järgult taandudes jõuab rühm tagasi Pagari tänavale sõjaministeeriumi juurde, ärritatud mässulised aga jäävad pidama Raekoja platsile. Poisid kindlustavad lühikest Pagari tänavat, paigutades kuulipilduja Pika tänava poolsesse otsa ning võttes positsioonid sisse ka Laia tänava otsas. Siis kuulevad nad Raekoja platsi poolt tulistamist.

Voldemar Mirbachi tabavad sündmused Raekoja platsil asuvas Narva sõjapõgenike büroos. Mirbach on koos teiste Narva gümnasistidega pärast Tudulinnast pagemist Rakverre jõudnud ning sealt Tallinna saadetud. Ta ajab sõjapõgenike büroos parajasti oma asju, kui „tormas büroosse sisse üks Narva Juhkentali apteekri proviisor hr. Sander, olles ärritatud ja näost kahvatu ning teatas, et kohalikud kommunistid on tõstnud mässu ja kogunevad suurte hulkadena Peetri ausamba juurde Vabaduse platsile, peetakse kõnesid ja karjutakse „Maha Ajutine Valitsus, elagu Töörahva Kommuun!” ja et neid olla seal mitu tuhat inimest koos.”

Mirbachi kirjelduse kohaselt kiirustavad Narva õppur-kaitseliitlased seepeale kohe Reaalkooli, kus asub nende ajutine eluase, ning võtavad sealt oma relvad. Nendega naastakse Raekoja platsile Narva büroosse. Peagi jõuab ka meeleavaldus Raekoha platsile. „Üks vahipostil olnu jooksis büroosse ja teatas, et mässajad on saabunud Raekoja platsile,” kirjutab Mirbach.

See on poistele tegevusse astumise signaaliks. Umbes 20 noormeest väljuvad büroost, võtavad end ahelikku ja liiguvad mässajate poole, käsutades neid laiali minema, „mille peale nad aga üldse ei reageerinud, laulsid revolutsioonilisi laule, sõimasid ja ähvardasid, karjusid maha Ajutist Valitsust ja juba asusid meie kallale relvade ärakiskumiseks.”

Narva koolipoisil V. Kivistikul lüüakse kiiver peast ära, Mirbachi mälu kohaselt laseb keegi rahva seast juba ka revolvrist, „nii et krohv maja seintelt lendas”. Koolipoisid tõmbavad kuulid rauda ja kordavad laiali mineku käsku, millele rahvas agressiivselt vastab. „Üks koolipoistest M. Saar seisis minu kõrval ja nägi, et ma sattusin mässajate sekka ning juba paari mehega rüselesin, toetas ühele püssipäraga mööda kukalt nii, et see pikali lendas. Teisele aga, kes minu püssi rauast kinni hoidis, lasi kuuli rindu. Vabaks saades avasin ka mina tule. Üldse lasime kaks kogupauku ja ülejäänud kolm padrunit tühjendasime vastu taevast. Mõne minuti jooksul oli Raekoja plats tühi, maas lebas 5–6 surnut.”56

Mirbach kinnitab oma mälestustes, et mäss oli ohtlik ja selle verine mahasurumine möödapääsmatu: „Kuna punased olid tol korral umbes 30 kilomeetrit eemal, oleksid sisemised rahutused mõjunud halvasti liinil olijate peale.”

Mõni minut pärast tulistamise lõppu ilmuvad Raekoja platsile Tallinna kaitseliitlased, kes, nagu Mirbach irooniliselt märgib, „taskutest oma käesidemed välja rebisid ja uuesti varukale asetasid”. Tallinlased jäävad platsile korda pidama, narvakad suunduvad komandatuuri juhtunust aru andma.

Mirbach tsiteerib kindral Ernst Põdderi sõnu: „Kas teie, Narva koolipoisid, suudate ka enestele aru anda oma tegude eest, mida teie veerand tundi tagasi korda saatsite? Kas teie võite enestele ette kujutada, millise hääteo teie olete korda saatnud oma julguse ja vaprusega meie valitsusele?” Põdder lubab, et riik ei unusta seda teenet kunagi, ning esimese asjana võtab ta Narva koolipoisid oma isiklikku ja linnakomandandi käsutusse.

Sõjaministeeriumi hoone juures ärevalt oma saatust ootavad poisid vahetatakse välja, kui „vahepeal laialivalgunud ohvitseride reserv” tasapisi uuesti välja ilmub. Ohvitserid võtavad ministeeriumi valvamise üle ning koolipoiste patrullid saadetakse linna peale korda pidama.

„Kuulusin patrulli koosseisu, kellele oli määratud korrapidamine Uue tänava ümbruses,” meenutab Pau. „Minnes läbi Raekoja platsilt, oli näha vereloike voorimeeste seisukohal Päevalehe ees. Õhtu tulekul meeleolu rahunes, kuid tunti tõsist viha ärajooksnute: ohvitseri, vanade sõdurite ja parunite vastu.”

Samal päeval surub Johan Pitka, soomusrongi ähvardusena kasutades, maha enamlaste mässukatse Sadamatehastes ja seal remondis seisval suurtükilaeval „Lembit”. Mässuõhutajad, kes kavatsesid muu hulgas suurtükilaeva hõivata, arreteeritakse. Ajutine Valitsus määrab korra ja julgeoleku tagamiseks ametisse laiade volitustega sisekaitseülema, kelleks saab Kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder. Suletakse kommunistide legaalsed organisatsioonid, keelatakse streigid, miitingud, koosolekud.

22. detsembril toimub siiski uus meeleavaldus, seekord kogunetakse Estonia puiestee, Tartu ja Maakri tänava nurgale. „Sellest saime aga aegsasti teada ja tegime haarangu, kus langes meie kätte kaks relvastatud kommunisti, kelle komandatuuri toimetasime ja kes hiljem sõjakohtu poolt surma mõisteti,” märgib Mirbach.

26. detsembri õhtul peab narvakate salk minema Toompea lossi Maapäeva kaitsma, enne seda suundutakse aga Uuele tänavale õhtusöögile. „Üle turuplatsi minnes avati meie pihta püssituli. Meie salk koosnes tol korral 7–8 koolipoisist ja paiskus kohe ahelikku, püüdsime turuplatsil olijaid ümber piirata, mis aga ei õnnestunud. Avasime küll omalt poolt tule laskjate suunas, kuid neil õnnestus siiski põgeneda,” meenutab Mirbach seda õhtut. Hoovidest nabitakse siiski mõni inimene kinni, kuid nende juurest midagi kahtlast ei leita.

Rünnaku tõttu jääb õhtusöök söömata ning poisid lähevad otseteed Toompeale Maapäeva julgestama. Lossi ette tänavanurkadele paigutatakse kuulipildujad, parajasti vabad koolipoisid aga viiakse reservi lossi ühte ruumi, kus nad saavad raudvooditel puhata.

„Ka mina jäin varusse ja askeldasime asemete juures, kui saabusid Ajutise Valitsuse liikmed,” kirjutab Mirbach. „Olin parajasti ametis ukse juures oleva aseme korraldamisega, kui üks Ajutise Valitsuse liikmeid hr. K. Päts patsutas mulle õlale, seal juures tähendades: „Ah siis teie oletegi need tublid Narva koolipoisid!” Küsis minu vanust, kus koolis käin, kes minu vanemad on jne. ning teatas, et „teid, Narva koolipoissa, ei unusta meie kunagi, olete esimesed, kelle teeneid meie hindame. Teame, et olete olete teinud Ajutisele Valitsusele suure teene, mis väärib kõrget hindamist.”” Nagu Mirbach 1937. aastal kirja pandud sõjamälestustes nendib, ei olnud lubatud tunnustust tolleks ajaks veel saabunud (1929. aastal annetati talle siiski Kotkaristi teenetemärgi V klass).

28. või 29. detsembri õhtul tuleb sisekaitse ülem kindral Põdder Reaalkooli, rivistab Narva koolipoisid selle suurde saali üles ja peab neile pikema kõne. „Meie väed järjest taganevad ja väerind on mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast eemal. Kui meie väed ei suuda selle öö jooksul vaenlase pealetungi seisma panna, siis oleme sunnitud oma sõjaliini tagasi tõmbama Dvigateli tehaste juurde,” ütleb Põder. „Teie, Narva koolipoisid, olete oma ustavust meie valitsuse vastu üles näidanud, mispärast on otsuseks tehtud: juhul kui meie valitsus on sunnitud täna öösi oma pealinna maha jätma, olete teie need, kes valitsusega koos lahkute esimestena pealinnast. Laevad on auru all ja kõik on juba valmis ärasõiduks.”

Põdder lisab, et ei ole veel teda, kas valitsus lahkuks Rootsi, Taani või Hollandisse, kuid igatahes ühte neist see sõit viiks. Ta palub sõduritel sel ööl kõigeks valmis olla, kuid öö möödub rahulikult, Eesti väed rindel suudavad punaste pealetungile vastu pidada.

Jaanuari teises pooles jätkavad kooliõpilased patrull- ja vahiteenistust, valvates näiteks koos Estonia näitlejatega ka teatrimaja ning selle hoovil seisvat soomusautot. „Mäletan, kuis ühel öötunnil teatri ümber patrulleerides keegi näitleja kurtis meile, et polevat sugugi kerge pärast viievaatusliku näidendi mahamängimist hakata südaööl sõduriks ja järgneval hommikul uuesti alustada proovidega,” kirjutab Eik.

Peagi juba 400-pealiseks kasvanud roodust formeeritakse Tallinna Kooliõpilaste Pataljon. Paljud õppur-sõdurid jätkavad teenistust rindel soomusrongidel, mereväes ja mujal.