Читать книгу Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus - Страница 7

Kuueteistaastane Tartu koolipoiss Evald Pärn57 jalutab koos oma trefneristist sõbra Adolf Luhaga58 1918. aasta sügisel mööda Rüütli uulitsat, kui neile tuleb vastu maainimese rõivaid kandev umbes kahekümne viie aastane vuntsidega mees. Luha ja see külamees näivad üksteist tundvat, nad jäävad mõneks minutiks vaikselt midagi rääkima. Kui mees lahkub, avaldab Luha Pärnale, et olemas on salajane organisatsioon Omakaitse. Sakslaste Eestist lahkumise järel kavatseb see organisatsioon enda kätte võtta korra hoidmise Tartus ja kogu maal. Mees, kes temaga tänaval rääkis, olnud ülemleitnat Julius Kuperjanov, kes põranda all organisatsiooni juhib ja korraldab. Omakaitse olevat praegu ametis püsside ja laskemoona varumisega ning koos mitme teise gümnasistiga kuulub sinna ka Luha. Mõistagi avaldab ka Pärn nüüd kohe soovi organisatsiooniga liituda ning Luha võtab sõbra järgmisele koosolekule kaasa.

See toimub ühel õhtul Kommertskooli ruumes ning on rangelt salajane. Poisid ei julge tükk aega hoonessegi siseneda, sest tänavail ja Emajõe kaldal kõnnib Saksa sõdureid, kes võivad hakata huvi tundma nende hilise koolikülastamise põhjuste vastu. Kui poisid lõpuks majja vupsavad, on olulisemad küsimused koosolekul juba läbi arutatud. Kuperjanov tuleb poiste juurde ja uurib, ega õues sõdureid märgata olnud.

„Teatasime oma juhusest, mida märkasime, mille peale Kuperjanov väga kohkus, ning palus koosolejaid (umbes 30 isikut) tasa olla ning võimalikult ettevaatlikud juttudega,” meenutas Pärn hiljem.59

Umbes kolmveerand üheksa paiku kostabki õuest mingisugust müra. Kuperjanov jookseb koolimaja ukse juurde ja lukustab selle, teistel aga käsib läbi hooviakna lahkuda. Pärn, Luha ja ülejäänud koosolekust osa võtnud koolipoisid poevad läbi akna hoovi ja ronivad seejärel üle plangu naabermaja hoovi. Sealt väljuvad nad ükshaaval tänavale ning ruttavad oma kodudesse. Hiljem selgub, et tõsist hädaohtu siiski ei olnud. Tänaval mürgeldajaks oli küll sakslane, kuid teda stimuleeris lihtne veinijoove, mitte riigivastase organisatsiooni jälile sattumine.

Julius Kuperjanov oli Kambja kooliõpetaja, kui ta 1915. aasta veebruaris Vene armeesse mobiliseeriti. Sündinud oli ta hoopis Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas, kuhu tema pere oli omal ajal välja rännanud, kuid Kuperjanovi isa pidas targemaks Eesti alale tagasi kolida ning sestap läks Julius kooli juba Vana-Kuustesse Sipe ministeeriumikooli. Venemaal elamine oli poisile andnud suurepärase vene keele, mis esialgu tema eesti keelestki läbi kostis ja narrimist põhjustas. Kuid pisut jooseptootsiliku kuraasiga Kuperjanov tegi narrijatega sotid peagi selgeks.

Kooli lõpetamise järel astus Kuperjanov Tartu Õpetajate Seminari ning sai kooliõpetajaks. Siis algas aga maailmasõda. Mobiliseerituna läbis ta Petrogradi lipnikekooli ja määrati 5. Kiievi grenaderipolku luurajate komando ülemaks. Kuperjanov osutus nii andekaks ohvitseriks, et Eesti rahvusväeosade moodustamise ajal 1917. aastal ei tahtnud ülemad teda sugugi kodumaale lubada. Haavata saamise järel õnnestus Kuperjanovil novembris siiski liituda Tartus paikneva Eesti Tagavara Jalaväepataljoniga. Saksa okupatsioonivägede saabumise eel saadeti see väeosa aga laiali.

Paar päeva pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja sakslaste sissemarssi Tartusse abiellub Julius Kambja kirikus oma kooliõe Alice Johansoniga60. Rahulikeks mesinädalateks ei anta noorpaarile aega, sest sakslased hakkavad Vene ohvitsere vangistama. Kinni nabitakse ka Kupejanov, kuid tal õnnestub põgeneda. End Tartus ja Suure-Kambjas Alice’i vanemate talus varjates alustab Kuperjanov põrandaaluse Omakaitse loomist.

„Maakonna /Omakaitse/ organiseerimiseks tahtis Kuperjanov eeskätt leida igasse kihelkonda kindla organiseerimisvõimetega mehe, kes omakorda jälle valdadest ja küladest oma mehed leidma pidi ja viimaste kaudu juba iga kindla ja ustava mehe üles otsima,” kirjeldab Alice Kuperjanov seda aega mälestustes. Tagavarapataljoni päevilt tuttavate usaldusväärsete ohvitseride abil loob Kuperjanov võrgustiku, mis on suuteline iseseisvalt tegutsema. Kohtutakse harva ja kõiki konspiratsioonireegleid järgides, Kuperjanov esineb maamehe või nisukaupmehena.

„Huvitav oli sääraseid mehi tänavatel jälgida. Tulevad teineteisele vastu nagu võõrad. Kumbki pool korralikult „tere” ei ütle. Üks pomiseb selle asemel mõne äriakna või kuulutustulba asukoha ja siis minnakse rahulikult edasi. Tüki aja pärast võib kahte meest kas akna või posti juures jälle raamatuid vaatamas või kuulutusi lugemas näha,” kirjeldab Alice. „Kui õhk oli puhas, saadi muidugi ilusasti kõnelda, kuid vastasel korral loeti näiliselt midagi, ilma teineteisele otsa vaatamata.”

Meeste värbamise kõrval kogutakse ka relvi. Kuperjanov hoiab oma isatalus maha maetuna üht kasti püssidega, teist padrunite ja käsigranaatidega. 1918. aasta sügisel, kui Saksa okupatsioonivõim juba vangub, korraldatakse ka luuret sakslaste plaanide, samuti Saksa armee varude asupaikade avastamiseks. Suur osa sellest luuretegevusest lasub naiste õlul, kes turnivad koos majahoidjate, pesunaiste ja majateenijatega huvipakkuvate hoonete treppidel ja pööningutel.

1918. aasta novembris tuleb Omakaitse põranda alt välja ning tema baasil moodustatakse Eesti Kaitse Liit. Kuperjanovist saab Tartu maakonna Kaitseliidu ülem. Kohe Vabadussõja alguses annab ta välja käsu mobiliseerida Kaitseliitu maakonna kõik 25–40-aastased mehed. Mõnes kihelkonnas astuvadki mehed teenistusse, teisal on hirm ja umbusk esialgu tugevam.

Otepää lähedalt Pühajärve kandist sõidavad novembrikuu lõpul Tartusse sõjaväkke Julius Urm61, Elmar Urm, Peeter Saar, Jakob Keiss ja mitmed teised mehed. Endises Vene armees teeninud sõduritena saadetakse nad Mustveesse, et tugevdada seal piirikaitset korraldavat Kaitseliidu salkkonda. Kaitseliitlased ongi esimesed, kes astuvad vastu nii põhjakui lõunapoolt Peipsi järve Eestisse tungivatele enamlikele väesalkadele.

„Mustvees olime ja elasime nii ilma tegevuseta, kuni 13. detsembri 1918 ümber juba hakkasid Venemaa poolt lähenema „tiblade” (enamlaste) salgad,” kirjutab Julius Urm oma mälestustes.62 14. detsembril on kaitseliitlastel esimene suurem lahing Lohusuu all, kus kaotatakse kaheksa meest surnutena.63

16. detsembril on Julius Urm koos Elmar Urme ja Peeter Saarega Mustveest lõuna pool eelpostil, kui umbes 30 punast nad ootamatult ümber piiravad ja eelposti pihta tulistama hakkavad. Julius ja Elmar Urmel õnnestub põgeneda, kuid Saar langeb vangi. Vaenlane ründab Mustveed ka põhjast ning seetõttu taganeb 32-meheline Kaitseliidu salk Jõgeva suunas. Põhja poolt pealetungijaks on Vasknarvast saabunud Soome punase 3. kütipolgu pataljon umbes 300 jalaväelase, 40–50 ratsaniku ja 3 kuulipildujaga. Eesti 2. polgu allüksused ja kaitseliitlased – kokku umbes 260 meest kahe kuulipildujaga – suudavad neid 17.–18. detsembril tervelt kahe päeva vältel tõrjuda Kõnnu küla juures, kuid on oma kuulipildujate rikkimineku tõttu sunnitud küla ja varsti ka Torma ikkagi maha jätma. Taandumine Jõgevale on kohati paaniline.

Äksi kaitseliitlane kooliõpetaja lipnik Aleksander Mitnits64 kirjutab hiljem kodustele: „Oma asi oli Torma lahingus täbar, elusse jäin, võib ütelda, ehk õnne kaupa, oleksin võinud kergesti vangi sattuda. Kuulipildujatest tuupisid nad kuulisid rängaste. Taganemine Jõgevale ei olnud armas aga, mis seal teha.”

August Kiima mälestuskild Saksa okupatsiooni ajast. 65

Kuulipilduja „Maksimi” näppamise lugu tegi mulle päris lõbu ja seda toimetasime ühes noorema venna Arnoldiga 66 , kes teenis Eesti sõjaväes ülemleitnantina ja kuidagi ei võinud leppida sellega, et sakslastel enne Eestist lahkumist Tartus Riia uulitsas maja nr.68 hoovi peal, kus nende voor peatus, juba umbes nädal aega vankris presendi all asub niisugune riistapuu, millest tol ajal Eesti riigi rajamisel suurt puudust tunti. See oli ülalnimetatud kuulipilduja „Maksim”.

Elasime tol ajal ühes venna Arnoldiga sealsamas Riia uulitsas nr.68 hoovimajas ja vanker, kus kuulipilduja asus, oli just minu puukuuri ukse ees. Kui tunnimees vahel kaugemale läks, siis olin kohe, kui juhtusin kuuris olema, kuurist väljas, hiilisin vankri juurde ja pistsin pea presendi serva alla, et oma silmadega kurikuulsat riistapuud hästi ligidalt näha saada, mille koledatest tegudest Vene ja Saksa ilmasõja ajal vend vahel rääkis. Tõesti oli see riistapuu aga päris uus, ilus ja armas näha ja lebas rahulikult vankris nagu mõni äraväsinud sõdur kaevikus. Käisin juba mõnda korda teda vankris, kui mõnda haiget voodis vaatamas, aga ikka oli tema rahulik kui liiva-annuse vikat, kui lõikust pole.

Vend Arnold murdis aga alati selle üle pead, et kuidas seda riistapuud ometigi ükskord kätte saada. Selle sama hoovi peal asus ka teine suur kahekordne maja, kus teisel korrusel oli Saksa ohvitseride kasiino. Vahel õhtuti nägin, et kasiino trepist tuli alla paks sakslane, valge kokakuub seljas ja sama värvi müts peas, kes tunnimeest hõikas: „Hei Fritz! Du hast Kalt, komm Snaps machen!” 67 Nagu näha, ei lasknud see Fritz niisuguseid häid sõnu omale mitut korda korrata – kohe oli Fritz kui välk kolmeks-neljaks minutiks sisemisse ruumi kadunud ja kui ta välja tuli, seisis ta jälle oma koha peal – püss käes.

Kui minu vend seda nägi, hakkas tema nägu rõõmu pärast hiilgama kui Betlemma täht ja ta ütles: „See „Maksim” sääl vankris on meie.”

Hilja õhtul umbes poole kümne paiku kadus tema kodust umbes tunniks ajaks ja kui tagasi tuli, siis rääkis, et oli käinud tolle aegse Eesti polgu ülema Unti juures, kelle all ka ise teenis, nõusolekut küsimas kuulipilduja näppamiseks, mida see ka oli lubanud, ainult äärmise ettevaatusega toimida, et Saksa poistega löömist ei tuleks, sest ülevõim oli ikka veel nende käes. Meie sõjariistade ladu Tartus asus tol ajal Riia ja Filosoofi uulitsa nurgal endistes kaupmees Kokka lina aitades ja see on133 sammu sellest hoovist, kus kuulipilduja oli. Ladu juures oli vend ka juba tarvilised korraldused püsside ja ladumeistrile, samuti ka vahi peal olevale sõdurile teinud, öösel ladusse sisse laskmiseks (tema ise määras sõdurid oma kompaniist postidele).

Nüüd olime siis juba niikaugele jõudnud, et temal oli kuus sõdurit püssidega kaasa võetud ja ootas nendega värava taga uulitsal minu korraldust. Ei läinud kaua aega, vahest umbes pool tundi, kui nägin jällegi paksu sakslast valges rüüs alla tulemas ja Fritzi hõikamas: „Snaps machen!” Kohe jooksin trepist alla hoovile, tegin hoovivärava lukust lahti ja silmapilk tormasivad minu märguandmisel vend ees ja sõdurid järel hoovi vankri kallale, millel asus kuulipilduja. Present vankril oli ära jäätanud, aga see ei takistanud meie ettevõtet, oli ainult presendi kärisemist ja murdumist kuulda ja minuti pärast oli jälle kõik vaikne, seega ühes ka kuulipilduja kadunud, ainult mina ühes vennaga kohendasime veel presenti vankri peale, et seega sakslastele tehtud paha nalja jälgi maskeerida. Varsti olime meie oma toiminguga vankri juures ka valmis ja läksime siis ladusse oma saaki vaatama.

Nagu püssimeister tõendas, olevat see päris kena suutäis, täiesti korras ja uus Vene kuulipilduja „Maksim”, mis mõne päeva ladus puhkuse järele kohe ühes minu vennaga ühel pühapäeval Tartust sõduritega Torma enamlaste vastu tegutsema saadeti, kust Eesti väeosad kole suure enamlaste väehulga ülekaalu pärast pidid Jõgeva sihis Põltsamaa poole taganema. Nagu pärast vend rääkis, olevat see riistapuu Aidu lahingus väga korralikult ja kohusetruult enamlasi „на тот свет” 68 saatnud.

Teisel hommikul, pääle kuulipilduja näppamist üles tõusnud, nägin läbi akna, kuidas saksapoisid vankri ümber askeldasid ja kui välja läksin, kuulsin, kui üks nendest ütles: „Es war kein Sticknadel, aber ist doch gestohlen worden.” 69

Lõpuks muutus see nali siiski mulle hirmuks, sest sakslastele oli räägitud, et minu vend olevat Eesti ohvitser, et „küll Kiima teab sellest loost”. Muidugi olid sakslased siis kohe mind korteris taga otsimas (üks ohvitser ja kaks sõdurit), aga mind enam ei olnud kodus – olin redus. Minu naine oli neile „härrastele” seletanud, et mina olen oma sõbraga kuhugile maale sõitnud, siiski olid nad iga päev13.–19. detsembrini kella 8st 22ni mind iga paari tunni tagant otsimas käinud.

Pärast sakslaste lahkumist sai veel mitu korda selle kuulipilduja näppamise üle lõbusalt naerda.

*

Lõunas tungib vaenlane 18. detsembril Mooste mõisast Ahja peale. Esimesel päeval löövad kaitseliitlased vaenlase Rasina all tagasi, kuid järgmisel päeval on nad sunnitud taanduma Kastre– Peravalla sihis. 19. detsembril peavad kaitseliitlased vaenlast terve päeva kinni Tartu–Võru maanteel Liiva kõrtsi juures, kuid on laskemoona lõppemise tõttu sunnitud järgmisel päeval taganema Reola mõisani. Tartusse on sealt vaid tosinkond kilomeetrit.

„Kaitseliidu üksused ei suutnud vaenlasele küllaldast vastupanu avaldada, kuna relvastatud üksuste koosseis oli väikene ja laskemoona äärmiselt piiratud arvul. Mehed olid aga vahetpidamatust valveteenistusest äärmiselt väsinud,” meenutab toonane Tartu maakonna Kaitseliidu staabiülem Jaan Unt, kes koos Kuperjanoviga esimest vastupanu korraldas.70

SakslasedlahkuvadTartust18.detsembrivarahommikul.Tartut Võru suunast kaitsma pidanud Vene valgete Põhjakorpuse väesalk, mida juhib rittmeister Stanislav-Marian Bulak-Balahhovitš, tulistab vaid mõne suurtükipaugu ja laseb seejärel jalga, jättes tee linna avatuks. Taandudes rüüstavad venelased oma teele ette jäävaid talusid. Baltisakslastest koosnev Balti pataljoni rood, kes pidi 2. polgu formeerimise lõpetamiseni linna jääma ja aitama korratusi maha suruda, lahkub samuti 19. detsembril linnast Raadile ning 20. detsembri hommikul sealt Kursi mõisa.71.

2. Eesti jalaväepolgus on 20. detsembriks nimekirjas 112 ohvitseri ning 1760 allohvitseri ja sõdurit, kuid kõiki mehi ei saa relvastuse ning iseäranis korralike jalatsite ja riidevarustuse puudumise tõttu rindele saata. Meestele pole jõutud ka piisavalt väljaõpet anda. Esialgu saadetakse põhjast ja lõunast Tartule lähenevale vaenlasele vastu polgu paremini varustatud roodud ning ratsa- ja jalamaakuulajate komando (13. detsembril saadeti rindele 3. ja 4. rood).

19. detsembri õhtul saavad ka 5. ja 8. rood käsu Võru maanteed mööda Tartust välja liikuda, kuid vaid vähestel meestel on olemas korralikud saapad ja talveriided. 8. rood ja osa 5. roodu sõdureid jääbki linna maha ning suundub rindele järgmisel hommikul. Linna kasarmutesse jäetakse halvasti varustatud 6., 7. ja 9. rood. Just 6. ja 7. roodus hakkab järgnevatel tundidel ässitajate tegevusel arenema mässumeeleolu. Toonane 2. polgu lipnik, hilisem major Villem Jakobson72 kirjeldab oma mälestustes polgu demoraliseerumise põhjuseid. Polku oli astunud palju Tartu üliõpilasi ja haritlasi, sh. kooliõpetajaid, kes tegelikult olid mobilisatsioonist vabastatud. Polgu juhtkond lootis neist kasvavat sõjaväeosa vaimse selgroo. Õnnetuseks lubati üliõpilastel ja teistel haritlastel aga kasarmu asemel ööbida kodudes. See jättis enamlikele agitaatoritele roodudes vabaduse oma kihutustööd jätkata. Polgu formeerimise kiire tempo tõttu polnud ka võimalik väeossa astuvate meeste tausta kontrollida.

„6. ja 7. roodul oli käsk: iga minut valmis olla väljaastumiseks oma alalistest asukohtadest, et 5. ja 8. roodule minna appi,” kirjeldab Villem Jakobson 19. detsembri õhtut.73 „Ohvitserid ja sõdurid ootasid väljaastumise korraldust. Ootasid, kuid see venis pikale. Asjata ootus sõi kui rooste sõdurite hinge, tegi nad kuidagi ükskõikseks ja rahutuiks. Ootamine võttis ilmselt meestelt julguse ja löögitahte.”

Ootuspinge leevendamiseks hakkavad ohvitserid sõduritele kõnesid pidama, üritades selgitada hetkeolukorra tähtsust ja tõsta nende rahvuslikku iseteadvust. Kuid tundub, et kohati valab see vaid õli tulle. Kõnede mõju „olenes suurel määral isiklikust kõneosavusest, sest puudus veel täielikult sisemine liituvus ning ülemate autoriteet,” nendib Jakobson.

„Igasuguseid küsimusi selguseta olukorra kohta esitati palju. Neist kõigist paistis välja täieline usu puudumine endasse ning lootusetus saada jagu suurest punasest Venemaast. Kõigega käis peale muu veel kaasas revolutsioonidest pärandatud moodne „vabaduse rahulolematu vaim”, väljendudes kõigist ülerääkida tahtmises. Räägiti ka absurdsusi, mis paralüseeris eriti neid, kel puudus iseseisev mõtlemis- ja otsustusvõime. Raske oli säärases olukorras ohvitseridel, aastatelt veel noortel ning vähese elu- ja poliitilise kogemusega inimestel, sõdureile anda tabavat vastust.

Sõdurkonnas leidus igati ausaid ning isamaalikke mehi.

Kuid nad olid enamikus kuidagi passiivsed: ei avaldanud poolehoidu otseselt massi meeleolule, aga ei tahtnud kartuses oma teadmata tuleviku pärast ka toetada avalikult ohvitseride püüdeid,” kirjeldab Jakobson.

Haritlased, kellele polgu juhtkond loodab, hoiavad samuti suu kinni ega aita meeleolu parandada. Individuaalsetest kontaktidest ohvitseridega hoidutakse, sest nendega suhtlemine kompromiteerib sõdureid võitluskaaslaste silmis ning võib kaasa tuua salajase informaatori maine. Allohvitserid ja kapralid hakkavad esinema reameestena, et vältida ülendamist ja määramist vastutavatele ametikohtadele.

Nende sõduritega, kellel on korralikumad rõivad, tehakse õues külma käes aeg-ajalt riviõppusi. Viletsalt riietatud mehed istuvad aga kasarmus, hauduvad musti mõtteid ning kuulavad Ülenurme ja Reola poolt kostvat suurtükimürinat. See muutub üha tugevemaks.

Kui 6. rooduni jõuab 20. detsembri õhtul alusetu kuuldus, nagu oleksid 7. roodu mehed oma ohvitserid arreteerinud ning keeldunud rindele minemast, hakkavad ka nemad relvi nõudma. Sellele lisandub peagi kumu, et kaitseliitlased on raudteejaamas ühe roodu mehe maha lasknud. Nüüd saab mäss alguse.

20. detsembriks on maakonna Kaitseliidu ülemal Kuperjanovil õnnestunud Tartu kaitseks koondada peaaegu 70 kehvasti relvastatud meest. Selleks ajaks on raudteejaama ladude, sh. viinalao rüüstamine juba käimas. Ka linnaelanikud krahmavad lahti murtud ladudest head-paremat: nahka, riidekangaid, suhkrut, kaeru, jahu ja leiba. Tartu õpilased-kaitseliitlased püüavad sellele piiri panna, raudteejaama juures avatakse rüüstajate pihta tõesti ka tuli.

„Teie kaitseliit pole midagi muud kui valgegaard, ning praegu kaitseb ta seda varandust, mis buržuid tahavad oma isiklikuks tarvituseks linnast välja vedada, ise on nad ju linnast ära põgenenud. Ning selle juures haavasid nad teie kolme seltsimeest,” ässitavad enamlased selle uudise abil 6. ja 7. roodu sõdureid. „Kõik väljaveetav varandus on rahva oma, see on teil tarvis üle võtta ja rahvale välja jagada, sest niikuinii tulevad mõne tunni pärast punased väed linna ja panevad nõukogude valitsuse maksma.”

6. ja 7. roodu sõdurid vallutavad oma üksuste padruniaidad ning hakkavad tegutsema omapäi. Suurem osa jookseb neist pärast ladude rüüstamist lihtsalt laiali.

Evald Pärn on üks neist kaitseliitlastest, kes sel õhtul oma kohuseid siiski ei unusta. 2. polgu Eesti riigile truuks jäänud lipniku Eduard Metsa74 käsul ilmuvad nad õhtul kümnekesi Tartu raekoja suurde saali. Mets teatab neile, et linnas mässavad polgu roodud ning Tartu linna rahavarud tuleb nende eest rongiga Tallinnasse evakueerida. Mässajad juba teavad raha minematoimetamise plaanist, kuid kesklinnas nad esialgu rünnata ei julge, lisab Mets ning jagab igale kaitseliitlasele kaks käsigranaati („Saksa nuia”) ja veidi padruneid. Mässajad varitsevat rahavedajaid Riia mäel.

Kaitseliitlaste sõjanõu on järgmine: kuna jaam võib olla mässajate võimuses, ootab vedur ühe vaguniga linnapiirist väljaspool raudteeülesõidukohal (umbes praeguse Näituse tänava ülesõidul). Sinna tuleb jõuda ilma mässajatele vahele jäämata. Kaitseliitlased võtavad seitse kohvrit rahaga ning hiilivad nendega Jaani ja Jakobi tänavate kaudu Kassitoomeni ja sealt raudteeni. Plaan õnnestub ning selleks on ka viimane hetk, sest enne südaööd tulevad mässajad raha otsima nii raekotta kui ka vaksalisse.

Info ametiasutuste ja nende vara evakueerimise kohta levib linnas kiiresti ja õhutab mässumeeleolu veelgi. Kaitseliitlastele on välja jagatud Saksa kiivrid ning see paneb rahva arvama, et ladusid kaitsevad parunivõsud Balti pataljonist. Rüüstamine jätkub kogu öö ning seda takistada ei ole enam võimalik. Suurem osa Kuperjanovi koondatud 70 mehest läheb laiali.

Kell 21 suunduvad Kuperjanov ja Jaan Unt mässulise 2. polgu staapi ja kohtuvad seal polguülema polkovnik Johan Unti, brigaadi ülema polkovnik Ernst Limbergi ja teiste ohvitseridega. Kuperjanov teeb ettepaneku moodustada kaitseks linnale lähenevate enamlaste vastu üks võitlusvõimeline rood vähemalt polgu ohvitseridest. Kuid sellest ei saa asja. „Näis, et mehed olid täiesti pea kaotanud,” kirjutab Jaan Unt oma mälestustes. „Meie kõnelustel ja ettepanekutel polnud mingit tagajärge. Ei tulnud neilt juhtidelt ühtki otsustavat sõna.”

Kuperjanov hakkab tegema ettevalmistusi juhuks, kui Tartu tuleb maha jätta. Ent kodust läbi minnes sõnab ta oma naisele Alice’ile: „Ära sa palju asju kaasa võta, sest hiljemalt kolme nädala pärast oleme Tartus tagasi.”

Kaitseliidu staabi ees Raekoja platsil (Suurturu nr. 10) seisavad sel õhtul kaks plaanvankrit hobustega, kuid taandumiskäsk veel viibib: Kuperjanov on pärast nõupidamist polgu juhtkonnaga Võru suunas linnast välja sõitnud ja otsib koostööd Ülenurme kandis viibiva Bulak-Balahhovitši väesalgaga, kes ehk ainsana suudaks Tartus korra taastada. Kuid Bulak-Balahhovitš ei saada oma ratsanikke mässajate kätte langenud Tartusse, sest ta on juba taandumas Viljandi suunas.

„Hilisõhtul pakkus linn rusuvat pilti,” meenutab Villem Jakobson. „Tänavail laternate valgusel liikusid inimkogud, kandes seljas suhkru- ja jahukotte, kaste, rullitud ja rullimata tallanahka jne. Kogu aeg paugutati püsse. Raskete kandamitega, komistades, kukkudes, jälle üles tõustes ning toetudes vastu telefoniposte või aeda, liikusid röövjõugud edasi, teadmata kuhu. Vooriti kraami ja tünne kelkudega ning hobustega. Osa röövijatest ja varastest kandis rihmal püssi.”

Hoolimata hilisest tunnist on Raekoja platsil palju rahvast, nende seas ka enamlaste salku. Olukord muutub iga tunniga üha süngemaks, ka paljud kaitseliitlased lahkuvad staabist linna peale „olukorda uurima” ja jäävadki.

Ööl vastu 21. detsembrit lahkuvad 2. polgu juhtkonnale truuks jäänud riismed Tartust Põltsamaa suunas. Teekonnaks Peetri kiriku juures kogunedes selgub, et polgu linnas asunud allüksustest on järele jäänud vaid mõnikümmend meest, mõni rood on esindatud vaid üksikute sõduritega. Linna peal laiali kodudes paiknevad haritlastest sõdurid jäävad polgust maha ning satuvad enamlaste tagakiusamise ohtu. Osa neist püüab omal käel Viljandi maanteed pidi taanduda, kuid neid kimbutavad teel jällegi Bulak-Balahhovitši sõdurid. Seda kogevad teiste seas ka kirjanikud Henrik Visnapuu, August Gailit, Richard Roht, Friedebert Tuglas, ajakirjanik Voldemar Kures ja teised siurulased, kes iseseisvalt Tartust Viljandi poole sõidavad. Nad jõuavad taanduvatele Vene valgetele järele ning viimased ähvardavad nad arreteerida. Tee ääres tapetud talupered annavad aimu venelaste julmusest. Maailmasõja kogemusega lipnik Roht taipab aga teatada: „Jeedet pervõi vsjerossiiski siuruski santlagerski polk (sõidab esimene ülevenemaaline siuru santlaagrite polk)!” Seepeale soostuvad venelased „polgu” endast mööda laskma.

Varahommikul jõuab Kuperjanov oma staapi tagasi ja otsustab samuti Tartust lahkuda. Allesjäänud kaitseliitlased pakivad vankritele oma vähese sõjavarustuse: mõnikümmend püssi, mõned padrunikastid, 5–6 telefoniaparaati. Lipnik Rudolf Riives75 virutab jalaga puruks staabi seinale kinnitatud telefoniaparaadi, et seda mitte vaenlasele jätta. Kui vankrid sõiduvalmis saavad, lahkuvad mõniteist meest ja kaks naist – kaasas on Kuperjanovi ja Unti abikaasad – 21. detsembri varahommikul kell veerand kuus mööda vana Tallinna maanteed (praegust Jõgeva maanteed) linnast. Mõned mehed on ratsa, teised istuvad plaanvankritel. Sajab lörtsi.

„Sel hetkel oli linn välja surnud,” meenutab Alice Kuperjanov seda lahkumist. „Nii õhtused kui öised rüüstajad kui ka teised pidutsevad enamlased olid kõik puhkama läinud, et „omi” järgmisel päeval õige pidulikult vastu võtta.”

Mõni kilomeeter Tartust eemal jõuavad taandujatele suure käraga järele tundmatud plaanvankrid. Kõlab esimene pauk ja puhkeb väiksemat sorti lahing. Alles mõne hetke pärast selgub, et tegu pole punastega, vaid Raadi mõisa moonameestega, kes sõidavad varahommikul Maramaa metsa puude järele. Õnneks piirduvad ohvrid kahe hukkunud hobusega. Moonamehed põgenevad, neist maha jäänud terved hobused võetakse voori.

Vasula mõisas tehakse esimene peatus. Siin jõuab salgale järele 20 trefneristist koosnev Kaitseliidu lööksalk ning teed otsustatakse jätkata ühiselt. Peagi liituvad taandujatega ka 6 meest leitnant Nikolai Piibu juhatusel, kes tulevad Võnnu lähedalt otse rindelt. Tulevase Kuperjanovi partisanisalga tuumik ongi sellega moodustunud.

Õhtuks jõuavad rändurid Kärkna teed pidi Käreverre ja sealsesse veskitallu jäädakse ka ööbima. Käreveres on juba ees Tartust taandunud 2. polgu riismed. Polgul on plaan järgmisel päeval taandumist jätkata ja asuda Põltsamaale. Kuperjanov oma salgaga allub formaalselt polgule ja peaks sellega kaasa minema. Kuid Julius Kuperjanovil on tekkinud teistsugune idee. Ta ei pea õigeks Tartust nii kaugele taandumist ja 22. detsembril koos Jaan Untiga Laeva mõisa ratsutades räägib ta viimasele mõttest formeerida omanimeline 4-rooduline partisanide salk.

Partisanisalga idee on Kuperjanov kaasa võtnud maailmasõjast. Luurekomando juhina taipas ta mobiilse väikese üksuse eeliseid toonases paigaltammuvas positsioonisõjas ning kasutas neid uljalt ja kartmatult. Jaan Unt, kes teenis koos Kuperjanoviga juba 5. Kiievi grenaderipolgus, on meenutanud, et kui Kuperjanov oma luurekomandoga silmist kadus, siis tõusis vaenlase poolel varsti „ilmatu laskmine ja müra, just kui tungiks terve polk peale.” Kuperjanovi meelest tuli samasugust taktikat ülekaaluka vaenlase vastu kasutada ka väikesearvulistel ja nõrkadel Eesti vägedel. Kui Tartu lähedale jääks selline liikuv väesalk, võiks too häirida pealetungivaid enamlasi, korraldada ümberkaudsetes valdades mobilisatsiooni ja koguda kokku vilja, et see ei jääks punavägede kätte.

Kuperjanov räägib Käreveres oma ideest 2. polgu juhtidele ning saadab Jaan Unti salga asutamiseks luba ja relvi hankima Viljandisse 2. diviisi staapi.

Alice Kuperjanovi mälestuste kohaselt oli Kuperjanov tegelikult juba detsembri keskpaigas solvunud 2. polgu ülema korralduse peale, mille kohaselt Kuperjanov ja teised tema ohvitserid pidanuks polgu koosseisu astumiseks esitama vähemalt kahe seltskonnategelase soovituse. „Siis peame kahjuks küll nii mina ise kui ka minu kaaslased 2. polgu koosseisust eemale jääma, sest meil pole kellelgi praegu aega seltskonnategelastelt soovitusi mangumas käia. Praegu tuleb tööd teha,” oli Kuperjanov telefonitsi teatanud polgu ülemale polkovnik Johan Untile. „Kui meie oleme kõlvanud põrandaaluseks tegevuseks, küll siis leidub meie jaoks tööd ka edaspidi.”

Kui 2. polk teele asub, kolib Kuperjanovi nüüd juba 41-meheline salk Kärevere mõisa. Salk hakkab üha enam tegutsema nagu väeosa, Kuperjanov määrab Nikolai Piibu76 oma adjutandiks. Ta võtab kontrolli alla mõisa leivatagavara, ümberkaudsetele teedele pannakse vahipostid.

Juba õige pea tabavad need metsas kolm relvastatud meest, kelles tuntakse ära 2. polgu mässulised rüüstajad. Lisaks tõuseb kahtlus, et mehed on punaste luurajatena saadetud Eesti väesalka jälgima. Kuperjanov moodustab välikohtu ja metsast tabatud mõistetakse surma, otsuse täideviimisega aga viivitatakse. Kui õhtul tõusevad metsa tagant signaalraketid, on lõplikult selge, et punased püüavad salga taandumisteed ära lõigata. Kuperjanov otsustab edasi liikuda. Päeval on sadanud rohkesti lund ning vankrid vahetatakse Kärevere mõisarentniku Sihle lahkel kaasabil tosina ree vastu. Õhtul kell kümme lahkuvad kuperjanovlased, keda on Käreveres liitunute tõttu selleks hetkeks juba 45, Puurmani poole. Regede taga sammuvad partisanidest ümbritsetuna ka kolm vangi. Mõni kilomeeter mõisast eemal metsa vahel jääb Kuperjanov koos kümne mehega ja vangidega voorist veidi maha ja talvise metsa vaikust lõhestavad püssilasud.

23. detsembril kell 3 öösel jõuab salk Puurmani mõisa. Voor aetakse mõisa õuele ja mehed hakkavad mõisalossi ustele ja akendele kloppima, ustel leiduvaid kelli helistama ja lärmi tegema. Kuid majas pole näha vähimatki liikumist. Valitsejamajast olukorda uurides selgub, et lossis peaks paar teenijat siiski leiduma, kuid nähtavasti ei julge nad enamlaste kartusel ust avada. Kui mehed nüüd uuesti ustele taovad, sealjuures hüüdes, et nad on valged, pääsevadki kuperjanovlased kella 5 paiku hommikul häärberisse.

Mõisa suur saal ja söögituba määratakse sõdurite elamiskohaks, saalipõrandale tuuakse õled. Staap ja ohvitserid asuvad tubadesse, kusjuures hõivatakse ka põgenenud mõisaproua buduaar, magamistuba ja rõivastusruum, mille seinad ja sisustus on kaetud heledavärvilise paksu mööblisiidiga. Seejärel otsitakse ulualune hobustele ja regedele, saadetakse valvepostid teedele ja hakatakse väeosa elu korraldama. Et välikööki veel ei ole, keedetakse salga esimene lõuna – tangupuder piimaga – mõisa puhtaksküüritud pesukatlas. Õhtuks on koorega kartulid, mida keedab Alice Kuperjanov koos Treffneri koolipoistega, leib ja tee. Eine kehvuse tõttu toob Alice kööki oma Tartust kaasavõetud pekitüki ja valmistab lisaks pekikastet.

„On praegugi veel silme ees, kuidas üks treffnerist võtab taldrikule kartuleid ja ka kastme, kuid tal polnud ühtegi abinõu, millega seda sealt süüa. Et aga kõht tühi oli, siis ei jõudnud ta niikaua oodata, kuni keegi söömist lõpetades oma noa oleks laenanud, vaid asus Aadama noa ja kahvliga toidu kallale,” kirjeldab Alice Kuperjanov. „Vaevalt oli ta paar kartulit ära koorinud, kui käed kleepusid ja küünealused olid kartulipuru täis. Seisatas siis viivuks, vaatas käsi, pühkis nad vastu pükse puhtaks ja lausus: „Kui mamma seda nüüd näeks, mis ta küll ütleks!” Poiss oli perekonnast, kus iga päev söödi korralikult kaetud laualt. Kuid varsti lõi ta vanadele harjumustele käega ja asus uuesti tööle.”

Järgmiste söögikordade tarvis tapetakse mõned mõisa sead, hangitakse kartuleid, vilja, piima.

Väeosa on nii väike, et igaühel 45 mehest on mitu ülesannet. Kuid see on tõepoolest nüüd juba ka ametlikult väeosa. Leitnant Jaan Unt on Viljandis diviisi staabist hankinud sellekohase kinnituse ja lisaks veel kaks kergekuulipildujat Lewis 11 000 padruniga. Jõululaupäeval 24. detsembril jõuab Unt oma rõõmusõnumi ja relvadega Puurmani ning õhinas mehed lähevad kuulipildujaid otsekohe metsa äärde proovima. Paljud pole kuulipildujat varem isegi näinud, kuid seda rohkem on nüüd õppida ja katsetada. Isegi Alice veendakse päästikule vajutama.

Jõuluõhtut peetakse maitsvat seapraadi nautides hubases mõisahoones, kus on viimaks tööle saadud ka keskküttesüsteem. Kuusel põlevad üksikud küünlad. Mehed laulavad jõululaule, viimaks kobitakse põhku ja mõisahoonesse saabub öörahu.

Sündinud on Kuperjanovi partisanide salk77.