Читать книгу Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus - Страница 9

Johannes Munström80, Rakvere majaomaniku Aleksander Munströmi 28-aastane poeg, hakkab Rakverest lahkumise võimalusi otsima kohe, kui punased väed 1918. aasta 16. detsembril linna hõivavad. Munström oli koos isaga astunud Kaitseliitu ning korraldanud muu hulgas läbiotsimise ka ühe nende oma majas korterit üürinud enamlase elamises. Nüüd teab Johannes, et uued võimud käsitavad teda vaenlasena. Paari nädala eest oli Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt allkirjastanud dekreedi, mis kuulutas: „Iga juuksekarva eest, mis meie seltsimeeste peast vägivalla teel maha langeb, vastutavad oma elu ja varandusega kümme valgekaardilast, nende naised ja lapsed. Selleks tuleb ka kõigi valgekaardilaste perekonnad pantvangidena vahi alla võtta.” Anvelt põhjendas valgekaartlaste lindpriiks kuulutamist Narvas aset leidnud vägivallaga, sh. võitluse käigus vangi langenud haavatud punaste tapmisega. „Haavatutel, keda valgekaart võitluse ajal kätte sai, taoti pead puruks, nad torgiti püssitikkudega läbi, rööviti paljaks,” kirjeldati dekreedis.

Tegelikult oli Eesti Töörahva Kommuun juba 29. novembril oma esimeses manifestis kuulutanud lindpriideks nii Eesti Ajutise Valitsuse kui ka kõik tema „agendid ja toetajad”, samuti kõik mõisnikud ja pastorid. „Igaüks, kes „Eesti ajutise valitsuse” või tema agentide käskude täitmist nõuab, tuleb samas paigas maha lasta,” sedastati manifestis. Kaitseliitlastel ei maksnud oma tuleviku osas illusioone teha.

Ööl vastu 17. detsembrit suundub Johannes Munström Rakvere raudteejaama ärasõiduvõimalusi uurima. Kuid see on vale samm, sest jaamas varitsevad punakaartlased just niisuguseid põgenikke ning Munström arreteeritakse kohe. Ta viiakse otsejoones Laia ja Rohuaia tänavate nurgal asuvasse kohtumajja, mille ülemisel korrusel töötab revolutsiooniline tribunal.

„Mind paigutati ühte tuppa, kus enne mind juba viibisid majaomanik Valter, Kolmainu koguduse õpetaja Paucker ja vanakene Rakvere ühisgümnaasiumi kojamees, kelle nime ma enam ei mäleta,” on Munström oma meenutustes kirjeldanud.81 „Isekeskis meie jutelda ei saanud, sest ruumis viibis ka paar punast sõdurit, kes meil rääkimise ära keelasid.”

Varsti toimetatakse Munström kohtusaali tribunali ette.

Kohtulaua taga istub kolm meest: Rakvere kohalik punane Karl Stein82, üks nahkpintsakuga madrus ja veel üks mees. Kohtunikud kisuvad suitsu ja tunnevad end vabalt, küsimusi esitab peamiselt tribunali esimeheks olev madrus. „Milles süüdi?” uurib ta Munströmilt. „Mitte milleski!” vastab see.

Madrus räägib midagi poolsosinal teiste kohtunikega, võtab siis laualt nagaani ja käsutab Munströmi: „Keera selg!” Hirmunult, kuid siiski ka veidi imestunult keerabki Munström selja. Ta kuuleb kukla taga päästiku klõpsatust, kuid midagi muud ei juhtu. Nii kordub see veel paar korda.

„Aga julge ka!” naerab madrus ning kohus ongi sellega lõppenud. Munström viiakse lähedalasuvasse vanglasse, kuhu ta jääb kolmeks nädalaks. Ka tema isa, majaomanik Aleksander Munström tuuakse peagi vangimajja.

„Järjest enam kogunes vangisid vanglasse ja kongid olid inimesi juba puupüsti täis,” kirjeldab Johannes Munström oma mälestustes. „Linnast vangistatud isikutel polnud väga vigagi, sest meile toodi kodust sööki järele, kuid maalt toodud vangid olid lausa nälgimas.”

Toidupakkide saajad jagavad neid nälgijatega, kuid peagi leiavad sellest innustust ka vangivalvurid. Toodud pakid võetakse vangla kantseleis ära, paremad palad süüakse ise ning ülejäänu valatakse vangide toitlustamiseks suurde tünni kokku. „Kuidas see maitses, seda võib igaüks ise endale ettekujutada, kui mõelda sellele, et seal olid segi kõik supid, magusad, soolased ja kibedad toiduained, leib, heeringad, või ja sahariin… Kuigi see ei maitsenud, aitas see siiski elu sees hoida!” kirjutab Munström.

29. detsembril käsutatakse kahest vangikambrist grupp vange õue. Nad viiakse linnalähedase Palermo metsa lagendikule ja kästakse hakata kaevama ühishauda Saksa sõjavangide tarvis, kes peagi Rakverre toodavat ja siin maha lastavat. Töö lõppedes konvoeeritakse vangid vanglasse tagasi ning neil keelatakse hauast ja selle otstarbest rääkida, kuid mõistagi hakkab kumu kongides levima.

Järgmise päeva varahommikul ilmub vangla õuele umbes 30 punakaartlast püssidega ja mõned punased võimumehed. Rakvere täidesaatva komitee esimees O. Palgi hakkab nimekirja järgi vange välja hüüdma, kuid on niivõrd erutatud, et ei suuda käte värisemist talitseda. Seepeale võtab vangivalvur Siiak nimekirja oma kätte ja jätkab vangide väljakutsumist. Kokku viiakse kaasa 16 meest, tagasi vanglasse ei jõua neist ükski.

Vangide seas hakkab peagi levima kuuldus, et mehed on Palermo lagendikule kaevatud haua juures maha lastud. Seda juttu kuuleb ka vangis istuv Eduard Veskus, kuid peab teadet liialdatuks. Ühelgi Rakvere elanikul, vähemalt neil, kes vangimajja olid toodud, pole tema teada nii ränka süüd.

Ühel hommikul jaanuari alguses siseneb Veskuse kongi valvur, osutab käega umbes kümnele mehele ja annab neile käsu riidesse panna ja kaasa tulla. Vanglahoovil ootab neid viisteist püssimeest, kes jagavad vangidele kätte labidad ja kangid ning hakkavad mehi Palermo poole konvoeerima.

„Meid saatvad punased olid kõik eestlased. Mina neist ühtegi ei tundnud, sest olin maalt ja Rakvere inimesed mulle võõrad,” räägib Veskus kakskümmend aastat hiljem Rakvere ajakirjanikule Eerik Toomele.83

Palermo poole kõndimine tundub õudset kuuldust kinnitavat. Lisaks ajavad punased üsna ühemõttelist mõistujuttu: soovitavad viimast korda linna vaadata.

Metsa jõudes teatab püssimeeste juht: „Siin on paras koht! Kaugele me ikka läheme!” Vangidele näidatakse kätte augu mõõtmed ning kästakse kaevama hakata.

Vangid, kes on nüüdseks juba veendunud, et kaevavad hauda iseendile, tabavad püssimeeste jutust siiski viiteid hiljem ees ootavale „tööle” ning hakkavad tasapisi aimama, et kohe neid maha ei lasta. Mõnetunnise töö järel, kui haud valmis, rivistataksegi nad uuesti üles ja viiakse tagasi vanglasse.

6. jaanuari hommikul ilmuvad püssimehed uuesti vangla hoovile ning kongidest kutsutakse nimepidi välja 16 vangi nagu eelmisegi hukkamispäeval. Väljakutsutute seas on ka Rakvere koguduse õpetaja Paucker ja haigena vangistatud aktsiisiametnik Hesse. Vangid aimavad oma saatust, kuid punakaartlased seletavad, et neid viiakse hoopis raudteejaama lund rookima. Et viimastel päevadel ei ole lund sadanud, ei usu seda juttu eriti keegi. Selle vangiderühma sammumist oma haua poole näeb pealt Palermo metsa lähedal Kunderi tänaval elav 63-aastane Leena Laast. Juba esimese hauatäie hukkamise püssipragina oli naine 29. detsembril oma tuppa ära kuulnud – hukkamiskoht asub ta kodust vaid paarisaja meetri kaugusel – ja sellest nii ära ehmatanud, et ei julgenud tükil ajal jalgagi majast välja tõsta. Nüüd, 6. jaanuari hommikul, on ta oma hoovil midagi toimetamas, kui kuuleb linna poolt kostvaid hääli. Alguses arvab Leena, et tegu on linnast välja liikuva punase väeosaga, kuid peagi ilmub nähtavale vangirongkäik.

„Punased ümbritsesid igast küljest vange, kes endid nagu edasi lohistasid,” kirjeldab Leena Laast hiljem.84 „Kogu aja kostsid toored käsud kiiremaks liikumiseks, sõimamine ja kära. Vangid sammusid kuidagi nagu tülpinult, nagu oleks nad juba kõigega leppinud. Ainult nende jalad nagu poleks hästi sõna kuulanud, sest mõni neist otse tuikus edasi. Niisuguseid tõugati püssidega ja sõimati.”

Vangidele järgneb kaks hobust regedega, paarkümmend sammu neist tagapool aga salkkond nutvaid omakseid ja tuttavaid – naised ja mõni vanem mees. Püssimehed proovivad neid eemale peletada ja maha jääma sundida, kuid ahastuses omaksed ei jää seisma.

Oma maja aia peale toetudes ja vaikselt palveid lugedes jälgib Leena jahmunult, kuidas vangid rivistatakse lagendikule valmis kaevatud haua äärele. „Ritta! Ritta! Ritta, kuradid!” kuuleb ta punaste hüüdeid. Omaksed aetakse nüüd resoluutselt eemale ning nad kuulavad lõpuks sõna. Korraks näib laiali valguvat ka hukatavate rivi, sest Leena näeb, kuidas punased hakkavad vange neid püssidega togides uuesti kokku ajama.

„Arvatavasti löödi mõnda hukatavat, sest kära läks järjest valjemaks ja võis kuulda valukarjeid, kuigi veel polnud käinud ühtegi pauku,” kirjeldab Leena. „Hädakisa järjest suurenes ja ma ei suutnud seda enam kannatada. Jooksin tuppa, kuid jõudes toauksele, kuulsin seljatagant juba esimest korratut püssiraginat. Kogu aja aga kostsid edasi rahva kisa ja karjed.”

Alles õhtul julgeb Leena sündmuskohale vaatama minna. Teda sunnib tagant mõte, et vahest on mõni hukatav saanud lihtsalt haavata, on veel elus ja vajab abi. Kuid kedagi ei ole enam võimalik päästa – värske ühishaud on kinni aetud. Selle ümbruskond on ära tallatud, täis verepritsmeid ja padrunikesti.

Leena laskub haua äärde põlvili, palvetab ja nutab. Nüüd teab sellest, mis teoksil, muidugi kogu linn. Punased valmistuvad Rakveret maha jätma, raudteejaama veetakse veovoorimeestega kokku röövitud majakraami, jalgrattaid ja loomi. Komissarid püüavad lisaraha teenida ka vangide pealt, pakkudes neile võimalust vabaneda 10 000 rubla suuruse lunaraha eest. Hind on siiski läbiräägitav, näiteks majaomamise eest vahistatud Eduard Saukase abikaasal õnnestub mees välja lunastada 5000 rubla eest. Saukas vabaneb 10. jaanuaril kõigest mõni tund enne kolmandat hukkamist.

Kolmandasse hukatavate gruppi kuulub ka Johannes Munströmi isa Aleksander. Õhtul kella nelja paiku käsutatakse ta koos paljude ülejäänud vangidega (kokku 56 inimest) kongidest välja. Vangidele on nüüd selge, mis ees seisab, mitmedki kaotavad enesevalitsemise ning anuvad vangla koridorides ja hoovis põlvili armu. Neile ei halastata.

Linnarahvas teab kavatsetavast hukkamisest, vanglaväravasse on teiste seas tulnud ka Aleksander Munströmi tütar.

Ta proovib isa juurde joosta, kuid vahid käratavad talle: „Käi eemale!”

Aleksander Munström sammub Palermo metsa poole nagu unes ega mäleta hiljem sellest teekonnast suurt midagi. Ta ei kuule, kuidas arreteeritud õed Anna von Samson ja Matilde von Rehekampff hakkavad tee peale jääva surnuaia kohal koraali laulma, ega näe, kuidas üks püssimees von Samsonit selle eest püssipäraga vastu ristluid lööb.

Alles haua veerel Aleksander toibub ning paneb õhtuvidevikus tähele, kuidas vangid jaotatakse kolme ossa. Esimene osa, kelle seas on ka naisvangid, rivistatakse värske (järjekorras juba kolmanda) ühishaua äärele ning punased seavad püssid palge.

Korraga pistab üks vangidest, Bernhard-Voldemar Lessel, metsaserva poole jooksu. Talle lastakse mitu lasku järele ning mees kukub. Lesseli laip lohistatakse haua juurde ning visatakse sinna sisse.

Sellest tekkinud segaduse ajal põgeneb veel mitu vangi. Neilegi tulistatakse järele, kuid vähemalt ühel naisel õnnestub puude vahele kaduda.

„Nüüd läks esimese osa hukkamine kiiresti,” kirjeldab Aleksander Munström hiljem oma kodustele. „Üle haua lasti nende peale vintpüssidest kolm kogupauku ja hukatavad varisesid hauda. Enne uute vangide hukkamist vaatasid punased hauda ja torkisid sinna püssitäägiga järele. Arvatavasti tapsid nad neid, kes veel ellu olid jäänud.”

Teise rühma mahalaskmine kulgeb sekeldusteta ning Aleksander Munström astub hauaservale kolmandas grupis. Talle jääb meelde, et tema kõrval seisavad tuttavad – isa ja poeg. Raksatab kogupauk, isa ja poeg varisevad hauda ning nende järel ka Munström.

Mõne aja pärast tuleb ta teadvusele. Läheb aega, enne kui mehe mõistus selgineb ja ta saab aru, et viibib elusana ühishauas. Servani surnukehi täis haud on kohati kas päris lahti või ainult lohakalt õhukese mullakihiga kaetud, mistõttu pole Aleksander, kelle peal on veel üks kiht surnuid, ära lämbunud. Kuid ta on läbimärg hauda nõrguvast veest ja verest. Mehe üks käsi on alumiste surnute vahele halvasti kinni jäänud, kuid peagi veendub ta, et on üldiselt vigastamata. Nähtavasti ei olnud esimene kogupauk teda tabanud ning hauda oli ta kukkunud vaid minestuse tõttu.

Aleksander kavatseb hauast välja ronima hakata, kui kuuleb korraga hääli. See on tunnimees, kes kõneleb mingi naisterahvaga. „Mis sa raibetest ikka enam valvad, tule parem sooja, annan sulle kuuma teed!” kuuleb Aleksander naist ütlevat. Tunnimees kõhkleb, kuid mõne aja pärast hääled kaovadki.

Veidi aega veel oodanud, rabeleb mees hauast välja ning hiilib mööda linnataguseid metsi ja heinamaid koju.

Tema poeg Johannes on koos enam kui 70 vangiga vanglasse oma saatust ootama jäänud. Nad juba teavad, et hukkamise põhjuseks on punaste plaan Rakvere maha jätta. Eesti vägede linnajõudmine ei saa enam olla kaugel. Vangid kardavad siiski, et hukkajad jõuavad enne neilegi järele tulla.

Vange on valvama jäetud vanemvalvur Timoleon ja vangla kirjutaja Prink. Nad on sama ärevil nagu vangidki. Kui Munström palub luba väljakäiku minna ja sealt oma kongi naaseb, siis ei lukusta Timoleon tema järel enam ust.

„Esialgu ei julgenud keegi kongist lahkuda, kuid aegamisi avati uks ja vaadati uudishimulikult vanglakoridori,” kirjeldab Munström. „Sinna tuli ka kirjutaja Prink, kes Timoleonile midagi seletas, millega viimane nõusse jäi, võttis võtmekimbu ning hakkas avama ka teiste kongide uksi. Samal ajal pidas Prink väljas valvet, et keegi vangide vabastamist segama ei saaks tulla.”

Vangid kogunevad kongidest tasahilju koridori ning Timoleon avab lukust ka vanglakoridori võretatud värava. Vangid jooksevad õuele ja sealt vanglaväravasse, kuid nüüd jõuab kohale punaväe patrull. Vangid aetakse vanglasse tagasi, tänaval vahti pidanud kirjutaja Prinkil kästakse kongid uuesti lukku keerata ning talt nõutakse aru, miks vangid vabadusse olid lastud. Prink, kes on tänaval seistes märganud, et tribunal on kohtuhoonest lahkunud, väidab, et täitis vange vabastades tribunali käsku. Et käsku kontrollida ei ole enam võimalik, jäävad punaväelased seletust uskuma ja põgenevad tribunali liikmete eeskujul. Prink vabastab vangid uuesti.

Punakaardi patrulli ilmudes poeb Johannes Munström vangla hoovil peitu ühe veetõrre taha. Seal ootab ees juba üks teine vang, Rakvere voorimehe Leetbergi poeg. Varsti märkavad nad kolmandatki peitupugenut, üht Kunda meest. Kui hoovi peal kõik vaikseks jääb, ronivad mehed üle vanglamüüri. Leetberg suundub oma koju ning Kunda mees, kellel pole linnas kuhugi minna, palub Munströmil end kaasa võtta. Mehed hiilivad mööda vanglalähedase oja kallast minema, kuni jõuavad Parkali tänava sillani. Seal kuulevad nad Pika tänava poolt lähenevat ratsanikku ja tormavad peitu silla alla. Jääkülmas vees istudes ootavad nad seni, kuni sõdur turuplatsini ratsutab, seal ümber pöörab ning tagasi ratsutab. Alles siis, kui kabjalööke enam kuulda pole, jätkavad mehed teekonda ning leiavad kodust eest hauast üles tõusnud isa Munströmi. Paraku saab eakas mees üleelatu tõttu kopsupõletiku ning sureb kolm ja pool nädalat hiljem. Johannes Munström (Mugasto) lõpetab oma elu enesetapuga 1936. aastal.