Читать книгу Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus - Страница 5

Eesti kiiresti kokku klopsitud üksused taganevad. Narvast lahkumise järel tundub, et sõdimisest ei tule üldse mitte midagi välja. Äpardumine järgneb äpardumisele ning iga tund toob uue kaotuse.

„Vaenlasest oli saamas kohutav tont, kes oskab vaid võita ja purustada ja kelle eest peab taganema,” kirjeldab 5. polgu 7. roodu 1. rühma ülem Jakob Omer (Orasmäe)34.

Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsioon on detsembri keskpaigaks püssi alla toonud veidi üle 9000 mehe, neist 1200 vabatahtlikku. Kuid rindel deserteerub jalaväepolkude allüksustest lausa 30–70 % mobiliseerituist. Osa neist ühineb lähitagalas hiljem siiski taas oma väeosadega, mõni mees teeb niisuguse tsükli läbi koguni mitu korda.

„Moraalselt olid meie väeosad löödud, meeskonna hingeelu oli täielikult purustatud,” kirjutab Orasmäe. „Ja niisuguse olukorra juures tuli taganeda läbi Virumaa, oma kodumaakonna. Vähe sellest. Taganemistee läks paljudel meestel läbi kodukohtade ning omaksed tuli jätta võimsana näiva vaenlase meelevalla alla. Isegi vanu, sõjameesteks kasvatatud ohvitsere leidus, kes ei suutnud väeosadega kaasa põgeneda, vaid oma kodudesse jäid omastele kaitseks; pole siis eriliselt imestada seda, kui lihtsad, igapäevased lihtsõdurid ei suutnud ise endile distsipliini sisendada ja oma kõrge kohustuse unustasid.”

5. polgu 7. rood ehk „paljasjalgsete pataljon”, mille rühma Orasmäe juhib, koosnebki suures osas selle lootusetu taganemise ajal deserteerunud sõduritest, kellele on antud võimalus oma patud sunnitöö asemel rindel lunastada.

Lõunarindelt deserteerijad imbuvad Tartusse või sõidavad sinna suisa rongiga. Kui Tartu kooliõppurid-kaitseliitlased neid linnas kinni püüavad, puhkevad sõdurid mõnikord peaaegu nutma: „Kuidas me vastu hakkame, neid nii palju ja lasevad kuulipildujatest mis hirmus, aga meil padruneid pole…”35

Eesti vägede kehv moraal torkab silma ka vaenlasele. Läbi Virumaa pealetungiva 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu rooduülem Karl Tikk36 iseloomustab oma päevaraamatus vastast: „Üldse on need mehed õige arad. /…/ Niipea, kui nad meie luurajaid silmasid, kes nende peale mõned paugud tegid, pistsid nad punuma. Kui elanikud neilt küsinud: „Kas nüüd laskma ka hakkate,” vastanud need, et „kes neid kuradisi lasta tahab” – ja metsa poole.”

Mõni päev hiljem lisab Tikk päevikusse: „Viimastel päevadel tuli valgetel kiiresti punuda. Nii tuli pahatihti ette, et valged, kes omast väeosast eemale öösiks külasse öömajale olid läinud, oma vägede asmel meid eest leidsid. Minu juurde tuli ka paar niisugust meest. Meie eelvahid olid nad kinni napsanud ja tõid minu juurde. Ma küsin, kust polgust olete? Nemad vastavad: „Neljandast. Aga mitmes see siin on?” – „Siin on esimene Tallinna polk,” vastan mina, „aga mitte valge, vaid punane!” Mehed ehmatasid nii, et ei osanud enam kolmegi lugeda.”

Vahel jätavad Eesti väed endast maha töökorras telefoniliine. Siis lõbustavad punased end telefonikõnedega Eesti staapidesse ja saadavad mahlakaid tervitusi 1. diviisi ülemale ja Viru rinde juhile kindral Aleksander Tõnissonile.

Esimese öö Narvast taganemise järel magavad Narva gümnasistid-kaitseliitlased Jõhvi jaama kivist põrandal. Seejärel toimetakse noormehed rongiga Rakverre, kust nad mõne päeva pärast jälle Jõhvi tagasi tuuakse. Seal määratakse ka Mirbach koos kaaslastega 4. polgu koosseisu, igale mehele antakse üle saja padruni ning lipnik Tanel Uustalu37 juhitud kolmekümnemeheline üksus saab käsu minna hobuvankritel Vasknarva, sest Narva jõgi on ju endiselt kaitseta. Kohale jõudes seavad nad end sisse Vasknarvast pisut põhja pool asuvas Permiskülas.

Esimene nädal möödub rahulikult külas ja jõekaldal patrullides ning põlenud puusilda valvates. Ka venelased teevad teisel pool Narva jõge sedasama. „Ну и зайцы!” karjuvad punased sealtpoolt, mille peale Eesti sõdurid vastu hõikavad: „Посмотрим, кто из нас заяч!”38

Pühapäeval, 8. detsembril lubavad sõdurid kohalikel elanikel külast välja kirikusse minna, ühtlasi paluvad neil aga hoida silmad lahti vaenlase vägede liikumise kohta; Eesti vägede suuruse kohta antakse neile igaks juhuks siiski valeandmeid. Voldemar Mirbachil õnnestub küla pealt saada niit ja nõel oma riiete parandamiseks, et „reied enam käimisel ei välguks”.

Kirikust tagasi tulles toob külarahvas teate, et punased on 4–5 kilomeetri kaugusel üle jõe tulnud ning veavad parvedega isegi suurtükke läänekaldale.39 Kohe kinnitab seda ka luure, seejärel selgub, et vaenlane on juba Jaama külas, see tähendab üksuse selja taga. Mirbach saab koos paari kaaslasega korralduse puusilla jäänused süüdata ning siis algab sõit küüdihobustel Iisaku suunas.

„Jaama külast möödudes oli näha läbi hõreda metsa vaenlase supikatelt keemas ning punaväelasi selle ümber askeldamas.

Luure, mis ettesaadetud, tõi teate, et vaenlasi on Jaama külas umbes 1–2 roodu ja et kohalikkude elanikkude seletuste järgi olla Jõhvi samal hommikul vaenlaste kätte langenud40 ja vaenlane tungib Sompa jaama suunas edasi,” meenutab Mirbach. „Seisukord oli tõesti täbar, sest meie salk oli pea igast küljest sisse piiratud.”

Mõni kilomeeter pärast Jaama küla satub salk tulevahetusse vaenlase luurerühmaga ning jõuab siis 8. detsembri õhtul tervena Iisakusse.

Vahepeal oli Iisakusse saabunud ka leitnant Leonhard Laast-Laas.41 Nikolai Reek, 5. polgu ülem, oli Laast-Laasi 3. detsembril määranud Pagari mõisast kuni Peipsi põhjakaldani ulatuva rajooni kaitse juhiks ja saatnud ta koos kümnekonna mehega Iisakusse vastupanu korraldama. Vasknarva ümbrust kaitsma pidanud Narva koolipoiste taganemine oma positsioonidelt on Laast-Laasile seega halvaks üllatuseks.

„Lipnik Uustalu ettekandest sain aru, et sellega jäi meie lõunapoolne Narova piirkond vaendlasele täitsa tõkketa,” kirjutab Laats-Laas oma päevikusse pahaselt. „Minu küsimuse peale, missugune asjaolu sundis neid sealt taganema, vastas lip Uustalu kõrvalepõiklevalt, nii et mina seda teada ei saanudki.”

Seeoliniigiolnuderakordselthalbpäev.Hommikupoolikul oli Laast-Laas koos mõne oma mehega ratsa Pagari mõisast Jõhvi luurele sõitnud, et kontrollida teateid linna langemisest. Seal nägi ta viimaste Eesti väesalkade taandumist ning kuulis ühtlasi oma hea sõbra, 5. jalaväepolgu pataljoniülem alamkapten Hugo Jürgensoni42 langemisest.

„Teekäänaku kohal tulivad ärevate nägudega kiirkäigul ja pooljoostes meie tublimad mehed meile vastu. Neid võis olla 60–80 meest, mõne kuulipildujaga,” kirjeldab Laast-Laas. „Küsisin, kus on kapten Jürgensoni surnukeha ja kas oleks veel võimalik seda kätte saada? Saades täiesti pessimistliku vastuse, loobusin ja sõitsin ka oma meestega tagasi. Jõhvi mõisast läbimineva maantee ja raudtee ülesõidu kohal jäin peatama, et vaadata kuidas asi edasi areneb. Nagu mina aru sain, olivad need meie viimased mehed kelledega kokku puutusin. Kõik jäi aegapidi vaikseks. Ainult meie soomusrong sõitis veel Jõhvi vaksalis ja hakkas aeglaselt mõisa suunas liikuma. Siis liikusin ka mina oma 4 mehega Pagari mõisa suunas, rind täis kurbust oma langenud sõbra ja üldise olukorra üle.”

Pagari mõisasse naasnud, lasi Laast-Laasi sinna kutsuda parajasti Illukal paiknenud Balti pataljoni 15-liikmelise väesalga, mida juhatas Valter Oskar Alexander Kursell ja kuhu kuulus teiste seas ka Pagari mõisa noor omanik krahv Stackelberg.43 Nüüd jäi nende ülesandeks mõisast vaenlase vastu luure korraldamine. Ise suundus Laast-Laas tagasi Iisakusse, kuhu jõudsid peagi ka Narva koolipoisid.

Kokku on Laast-Laasi käsu all nüüd 50 meest (gümnasistid, Iisaku kaitseliitlased ning Laast-Laasile juba polgust kaasa antud 10 kuulipildurit 2 kuulipilduja ning 3 kuulipildujalindiga), kuid nendega tuleb kaitsta 30 versta pikkust rindelõiku Pagari mõisast Peipsini. Seetõttu otsustatakse taanduda Tudulinna–Rannapungerja liinile: rindejoon jääks palju lühemaks, pealegi kaitseks seda ühelt poolt Peipsi järv, teiselt poolt aga soo.

Iisaku mõisa hobused rakendatakse kahehobusevankrite ette ning neisse laotakse mõisasse sakslastest maha jäänud püssid, padrunid, käsigranaadid ja muu sõjavarustus. Söögiks tapetakse kaasa mõned sead ja veised, mida kiire lahkumise tõttu puhastada enam ei jõuta.

9. detsembri õhtul jõuab salk Tudulinna. „Talumehed saatsid oma sulased välja, taganevatele Eesti vägedele abiks, juhtides meid taludesse ööseks,” kirjutab Mirbach oma mälestustes. Perekond Roosiväli, kelle talus Mirbach peatub, puhastab ja osaliselt ka küpsetab Iisaku mõisas tapetud loomade liha ning parandab Mirbachi räbaldunud riided. Sõdurid saavad särke, villaseid labakindaid ning jalarätte. Peretütred mängivad klaveril Eesti hümni.

Jalaväelased pärast lahingut Peipsi jääl

Kuid tegelikult ei ole Tudulinnas veedetud öö nii rahulik, nagu Mirbachile tundub. Leitnant Laast-Laas, lipnikud Altmann44 ja Uustalu, samuti grupiga ühinenud Balti pataljoni salga ülem Kursell ja veel paar meest on õhtul palutud kohaliku mõisavalitseja Kooki juurde teed jooma. Keset teejoomist tuuakse lipnik Altmannile kiri. Leitnant Laast-Laas paneb tähele, et kirja lugedes Altmann kahvatab, tõuseb lauast ja suundub eeskotta, viibates ühe mehe kaasa. Laast-Laas tõuseb samuti lauast, et uurida, mis on lahti. „Kuulsin, et lipnik Altmann on saanud praegust kirja, kus teadustatakse, et kirja saatjale on üks Iisaku kaitseliitlastest teinud ettepaneku kutsuda lipnik Altmann teejoomiselt välja, kuna tema (s.t. see kaitseliitlane) raiuvat lipnik Altmannil pea otsast. Tasuks pakkunud 500 Ober-Osti. Kirjas oli tähendatud ka kaitseliitlase asukoht ja nimi.”

Leitnant Laats-Laas rahustab mehi ning nad naasevad teed jooma. Kuid pärast koosviibimist otsustab Laats-Laas anda asjale siiski „seadusliku käigu”.

„Käskisin mehe arreteerida. Määrasin sõjavälja kohtu koosseisu 3 ohvitserist ja 3 mehest kindlaks, kes kohe pidivad kokku tulema, et asja arutusele võtta,” kirjutab ta. „Kohus leidis mehe süüdi olevat ja mõistis ta surma mahalaskmise läbi, otsus kohe täide viia. Viibisin isiklikult nii kohtu istungil, kui otsuse täideviimisel. Küsisin mehelt, miks ta sarnast asja tahtis ette võtta. Seletas: tema ei uskuvat meie võidu sisse, koju aga, Iisakusse, enam minna ei tohi, sest on ennast määrinud Kaitseliidu teenistusega. Sellepärast otsustanud lipnik Altmanni tappa, et selle teoga punastelt armu leida. Et aga viimased tõesti usuksivad lipnik Altmanni tapmist, tema otsustanud viimase pea otsast ära raiuda ja Iisaku kaasa viia.”

Otsus viiakse täide veel samal hilisõhtul. Mirbach on juhtumi oma mälestustes samuti talletanud, ehkki mõnes detailis teistmoodi: „Hommikul üles tõustes kuulsin, et meie kaasvõitlejad on ühe kommunisti kätte saanud, mida tõendasid temalt leitud dokumendid ja et viimane tegi kihutuse tööd kohalikkude elanikkude seas Iisaku komandandi ja taluperemeeste tapmiseks ja nende varanduse üle võtmiseks. Hiljem sai salga „väljakohtu” poolt eelnimetud kommunist maha lastud.”

Kuid vahejuhtum demoraliseerib väikese väesalga lõplikult. Laast-Laasi päeviku kohaselt lahkuvad Narva gümnasistid 11. detsembril eesotsas lipnik Uustaliga omavoliliselt Rakverre. Nendega läheb kaasa osa Tudulinna kaitseliitlasi, kes põhjendavad oma otsust asjaoluga, et „kohalistel ei ole hää kohapeal sõdida”. Mõne tunni pärast lahkuvad Avinurme suunas Balti pataljoni mehed.

Õhtul liigub ka Laast-Laas koos allesjäänud Iisaku kaitseliitlastega Avinurmele. Seal kohatakse taas Balti pataljoni mehi. Nende ülem Kursell teatab Laast-Laasile, et „meie asi olla väga ja väga halb.” Järgmisel päeval saabub teade, et salk punaste ratsanikke on juba Tudulinna sisse sõitnud, kuid sealt peagi lahkunud.

*

Sõda toob kurbi teateid väga paljudele perekondadele. Järvamaal Vahastu vallas 1899. aastal sündinud Aleksander Allmanni omaksed kaotavad temaga kontakti detsembrikuus. Alles veebruaris saavad vanemad teada, mis nende pojaga juhtus.

Teade 4. jalaväepolgu lipniku Aleksander Allmanni (sündinud 1899. aastal Vahastu vallas Järvamaal) saatusest

Tegevas sõjaväes 45

5. veebr. 1919

Austatud Herra Allmann

Teatan Teile, et Teie poeg Aleksander Allmann11. detsembril Rannu46 küla lahingus punaste kätte vangi langenud. Siiamaani oli ta saatus teadmata, kas on elus või on surnud. Aga nende päevade sees tuli meile roodu üks soldat, kes temaga Narvas punaste käes vangis olnud ja teadis järgmist rääkida, et teda on Narva toodud ja teist seitse meest. Tema käest olla küsitud, kas tahab kodu minna või punasesse sõjaväkke. Tema oli ütelnud, et kodu minna. Aga kodu teda minna ei lastud ja on 20. detsembril kell 11 hommiku Narvas maha lastud kui valge kaardi ohvitser.

Austades lipnik Kask

J. Murumägi

*

Järvamaa kaitsepataljoni lipniku Elmar S.47 kiri vennale.

KIRI VENNALE 48

Tallinnas,13. detsember 1918 a.

Kallis vend!

See oli mõni päev tagasi, vististi8 detsembril, kui ma sulle kirja saatsin, oled sa siis juba selle kätte saanud? Elan siin päris heaste, ainult nüüd tuleb mul juba peaaegu iga päev karaulis käia. 9 dets olin karaulis sõjaministeriumi majas, 10 ja 11 detsember oli Lutheri mööbli vabrikus ning eila Eesti Ajutise valitsuse ruumides. Tööd on muidugi hästigi, sest palju Eesti vabariigi varandust on alles välja selgitamata, kus ta asub, nii näituseks on Lutheri vabriku plats sakslastel nii kraami täis pantud, et päris kole on vaadata pealt. Päris saksa kraami leidub seal vähe, ainult mõni vankre loks, aga selle eest venelaste käest ära võetud värki on palju ja palju – nii näituseks mitu sada välja kööki, kõik enameste vähe vigastatud, kuuli, miini ja pommi pildujaid on lõpmata suured kuhjad, 2 prosektori, palju vankrid ja lõpmata riidad Jaapani ja Vene padrunid; on olemas ka palju lõhkaineid ja suurtüki laskemoona. Niisugused ladud on veel ka sadamas ja mujal. Sakslased on juba siit mitu päeva nii kui tina tuhka kadunud, maha jättes hoovidesse vankrid ja muud. Ka Toompea loss on nüüd lage, kuhu varsti Eesti valitsus sisse kolib. Eila tõmmati lossi torni juba ülesse Eesti lipp.

Aga ometi kord on juba inglased oma laevastikuga siia jõudnud 49 , kirjutan sulle ajalehest „Sotsiaaldemokraatist” tänasest numbrist telegrammide ärakirja.

„Inglise laevastik eila kell3 p. l. Tallinna reidile tulnud.”

„Eesti Ajut. Valit. saatkond inglise admiral Sinclairi jutul.”

„Inglismaa rahvus ning valitsus on Eesti rahva ja riigi vastu heasoovlikud.”

„Mingit Inglise okkupatsiooni (maad oma võimu alla võtta) ei ole tulemas.”

„Täna tuleb Inglise valitsuse diplomaatilik esitaja laevalt maale.”

Nii siis ajalehe sõnumid.

Nendele ajalehe sõnumitele lisan siis omalt poolt veel juurde. Et ma parajaste Ajutise valitsuse ruumides vahi teenistuses olin, kui Baltiskist kella10 ajal hom. telegrafeeriti, et Inglise lipu all Tallinna poole suurem laevastik tuleb, millest siis kohe Ajutise valitsuse esitajatele teatati. Kell 2 ajal tõmmati juba raekoja peale peale Eesti lipu, mis seal juba enne oli, liitriikide lipud ülesse!

Noh nüüd läks kihin ja kahin rahva seas lahti! Teadis muidugi iga üks, mis see tähendas. Varsti oli raekoja ja Ajutise Valitsuse ruumide ees murrul rahvast koos. Oodati ja oodati kuni hilja õhtuni, kuid näha ei olnud neil suuremat mitte kui midagi, peale mõne auto, millega Ajutise Valitsuse esitajad sadamasse vastu sõitsid. Peale nende ülemal tähendatud lippude tõmmati ka veel mõnel eramajal Eesti lipp ülesse. Üleüldine meele olu oli rahval hea, sest teadsivad, et abi kohale jõudnud on; kuigi leidus ka täis enamlasi, kes uulitsatel rahvast ülesse kutsusivad inglaste vastu töötama. Sellest teada saades saadeti õhtul ohvitseride lendsalk välja, kes nii mõnegi päris kommunisti, kes idast abi ootsivad, kinni võtsivad ja trellide taga toimendasivad. Ka rahva kokku kogumised aeti laiali. Õhtul liikus uulitsatel juba mõni inglise madrus.

Diplomaatilised esitajad ja admiral ise tulivad laevadelt maale täna hommikul, milleks neid vastu võtma kella9 ajaks Eesti ohvitseride auu karaul Toompea lossi juurde saadeti. Iga mõistlik kodanik on küll rõõmus inglaste tuleku üle, kuid vastu võtmine läks õige rahulikult läbi, kuna sakslaste vastuvõtmine, nagu siit inimesed räägivad, täitsa marupööraselt toimetatud, pillutud lillesid jne. Ühes Inglise laevastikuga tuli ka välja maalt tagasi välissaatkonna liige M. Martna. Kui palju neid laevu siia tuli seda teada ei anta, on sõja saladus, kuna neid siiski õige tubliste on; reidile sõitnud on 8 laeva, kuna neid mere peal veel palju on. Ühes tõivad inglased ka palju sõja materjaali ja hulk kuulipildujaid ja soomus autosid. Varsti läheme inglaste juurde kuulipildujate kursusele.

Toidu materjaali mul ikka ka veel mõneks päevaks jätkub, kodu tuleku kohta ei tea midagi ütelda, aga siiski igatahes küsin selleks luba. Palka saan15 marka päevas, mis 3–4 päeva järelt välja maksetakse. Palju tervisid kõigile.

Elmar.

*

13. detsembril otsustab Laast-Laas suunduda Tudulinna olukorda kontrollima, sest vahepeal on tema väesalk täienenud kahekümne mehega Väike-Maarjast. Kell kümme hommikul asutakse teele: kõige ees Laast-Laas üheksa ratsanikuga, seejärel väikest vahemaad hoides kümme Väike-Maarja kaitseliitlast, poole versta järel veel kümme Väike-Maarja kaitseliitlast ning siis omakorda pool versta hiljem kahehobuse plaanvanker kuulipilduja ja kümne mehega.

Tudulinnani jõudes ei märka nad esialgu midagi kahtlast, kuid vallamaja juures näeb Laast-Laas jooksmas üht sõduririietes meest. Ratsanikud kihutavad talle järele, kuid mees lipsab alevimajja sisse.

„Selle maja kohale saades, hakkasivad majast punaväelased, püssisid laskevalmis hoides, väljuma,” tähendas Laast-Laas hiljem oma päevikusse. Ratsanikud taanduvad kiiresti, kuid imelikul kombel neid ei tulistatagi: võib-olla peavad punased neid omadeks. Tee peal vägesid koondanud, liigutakse uuesti Tudulinna alevisse sisse, kuid nüüd on maja punastest juba tühi. „Sinna majja sisse minnes, salgas kohapeal olev kingsepp maha, et punased oleksivad seal olnud,” märgib Laast-Laas.

Eesti sõdurid hõivavad Tudulinna vallamaja ning jäävad sinna peatuma. Poole tunni pärast aga märgatakse ahelikku „mägedest” alla tulemas.

„Võimata oli teada: on need omad või võerad? Asusime vallamaja kivimüüride vahele, et hädakorral vastu panna. Ahelik aga ligines,” kirjeldab Laast-Laas. „Kui viimane juba üsna ligidal oli, siis tundsin musta mütsi järgi ühe Väike-Maarja kaitseliitlastest ära.”

See ahelik on Laast-Laasi enda reserv, kes viimaks Tudulinna siseneb. Peagi jõuab kohale ka plaanvanker kuulipildujaga. Mehed teevad ettevalmistusi alevi täielikuks enda kätte võtmiseks, kui korraga hakkavad kuulid lendama: nüüd ründavad neid tõepoolest punased.

„Mehed sattusivad paanikasse, sest olivad peaaegu kõik esmakordselt tuleproovil,” kirjutab Laast-Laas. „Tegin korralduse kiriku suunas taganemiseks. Videvikus olime uuesti mägestikus tagasi, kust liikusime Avinurme suunas. Kaotusi meil ei olnud.”

Järgmisel päeval püüab Laast-Laas oma väeüksust kasvatada. Mehi kutsutakse Simunast, kuid sealt ei tule kedagi. Avinurmel proovitakse koguni „mobilisatsiooni toime panna”, kuid see ei anna tulemusi. Õhtupoolikul saabub teade, et Lohusuu on punaste kätte langenud. 15. detsembril jõuab kohale uudis, et Rakvere on langemas. „See sõnum oli kui ämbriga külma vett,” nendib Laast-Laas.

16. detsembril hakatakse taanduma: salk liigub Veneveresse, sealt Luusikale ja Käru mõisa.

17. detsembril sõidab Laast-Laas koos lipnik Altmanniga Vägeva jaama, et üldise olukorra kohta teateid hankida, kuid sealne jaamaülem peab neid esimese hooga juba enamlasteks. Keegi kohalik elanik on Kärul peatuvaid Eesti sõdureid enamlasteks arvanud ja jõudnud Vägevalt juba selle kohta telegrammigi Tallinnasse saata.

Ümbruskonna mõisates leidub teisigi Eesti väesalku. Nendega koos otsustatakse, et Laast-Laas liigub osa meestega Laiuse tee peale punastele ette, osa läheb Simunasse ja osa jääb Salla mõisa.

Kuid 19. detsembril Laiusele jõudes kuuleb Laast-Laas, et Eesti väed on taganenud Jõgevale. Laiuselgi oodatakse nüüd hirmunult punaste saabumist. „Kuulujuttude järele olla punaseid 2–3 sada meest, kuna Mustvee venelased olla punaste poolt kaasatõmmatud. Siis teadis keegi rääkida, et meie väed olla Jõgevast laiali läinud.50 Tallinn olla tööliste võimuses ja vabariigi valitsus arreteeritud. Meeleolu langes allapoole nulli,” kirjutab leitnant oma päevaraamatusse.

Väesalk vahetab reed vankrite vastu ning sõidab Jõgevale, Laast-Laas ja veel üks mees liiguvad julgestuse mõttes ratsa veidi enne teisi. „Enne Jõgeva mõisa saatsin kaasasoleva mehe jalgsi mõisa poole ette, et teatavaks teha, et omad tulevad. Ootasin ½ tundi, kuid mees tagasi ei tulnud. Siis mõlemaid hobuseid järgi tõmmates, sammusin mõisa poole. Korraga:

„Seis! Kes on?” Vastasin: „Omad. Viige mind ülemuse juure.” Viidi…

Keskmises toas suure laua taga istusivad 3 ohvitseri ja nende taga ja kõrval umbes 20 meest.51 Nemad olla parajasti seisukorra üle nõu pidanud. Ohvitserid olla nõudnud kohapeale jäämist, mehed aga taganemist. Näitasin oma isikutunnistuse ette ning tegin meestele selgeks, et punased ei olegi veel Laiuse lossi juures, kuna ise sealt oma meestega tulen. Soovitasin meestele kuulujutte mitte uskuda, kuna ise praegust nende ohvriks langesin.”

Kui väesalk Jõgevale järele jõuab, annab Laast-Laas selle juhtimise kohapealsetele ohvitseridele üle ning sõidab ise Jõgeva jaama. Sinna saabub varsti rong Tartust 130 hästirelvastatud Balti pataljoni võitlejaga. „Nende juhiks oli keegi Saksa ohvitseri mundrit kandev leitnant,” kirjutab Laast-Laas. „Tegin ennast temale tuttavaks ja jaama hoones näitasin 3-verstalise kaardi peal endi praegused seisukorrad ära. Mees oli mulle üsna tänulik.”

Järgmise rongiga sõidab leitnat Laast-Laas Tartusse, otsib seal üles oma naise ning koos istuvad nad viimasele Tallinnasse suunduvale rongile.