Читать книгу Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus - Страница 8

VÄLJAVÕE LEITNANT LAAST-LAASI PÄEVARAAMATUST

Esmaspäeval,23. XII 18. a. (Tallinnas)

Ootasin Erichit (vend–A.L.) ühes kohvikus ja pärast läksime sõjaministeeriumi, et korteri osakonnast adresse saada, kuhu võiksin oma naise jätta. Saingi kümmekond adressi. Käisin suurema osa neist Erichiga läbi, kuid asjata. Peale lõunat läksin naisega. Samuti asjata. Igale poole, kuhu lähed – puha võetud. Tulime Tatari tänavat mööda kuni Vabaduse platsini. Märkasin seal üht maja, missugune paistis ühele perekonnale ulualuseks olema. Naist tänavale ootama jättes, läksin selle maja ettekotta ja kõlistasin. Keegi kõhna näoga keskealine mees avas ukse. Minu küsimise peale: kes elab siin – vastas mees: mina, Hans Vinnal. Palju teil elutubasi on? – „Seitse.” Palju teil inimesi on? – „Viis.” Käskivalt: „Mina olen liinilt tulnud leitnant L.L. Palun poole tunni jooksul minule, ühes naisega, üks tuba valmis seada. Nägemiseni.”

Ilma vastust ootamata väljusin eestkojast ning läksin naise juurde. Jalutasime pool tundi Jaani kiriku läheduses ning läksime vaatama, kuidas asjad on.

Pean tähendama, et meid võeti nii lahkesti ja sõbralikult vastu, et minul hakkas häbi, eelkirjeldatud ülesastumise üle. Meile pandi nende magamise tuba korda.

Teisipäeval,24. XII 18. a.

Käisin kaua aja tagant saunas. Pärast kommertskoolis, kust ma ühe sooja kampsoni, pakk mahorkat ja mõned sigarid sain. Ühtlasi andis mulle üks võeras mees ühe nagan süsteemilise revolvri, ühes padrunitega. Viimase üle olin iseäranus rõemus, sest minul puudus revolver.

Täna on Jõuluõhtu! Kõik pühitsevad, kuid mitte meie Schuraga. Jõulupuule ja sellele järgnevale õhtusöögile olime palutud Vinnali perekonda.

Kesknädal,25. XII 18. a.

Esimene jõulu püha. Päeval oli Eesti vägede paraad. Kindral Põdder ja kap. Karunga 78 askeldasivad siin ja seal. Sain juhuslikult seal Arturiga (teine vend – A. L.) kokku. Tema ka siin! Lõunaks olime Lomp’ide pool. Õhtul olime kodus.

Neljapäeval,26. XII 18. a.

Käisin Sõjaministeeriumis. Olles Toompeal, tahtsin läbi Patkuli väravate Balti jaama minna, nägin treppide peal palju uudishimulikke mere poole vaatavat. Küsisin milles asi seisab? Teatati, et mere peal käia lahing. Ja tõesti – merel oli isemoodi laevade liikumist märgata. Teatati, et enamlased tahtnud tulla Tallinna peale, kuid peksetud puruks. Lõunaks olime Vinnalite perekonnas. Kui kahju, et nii närus riides olen.

Leidsin Vinnalite lähedale ühe mööbliga toa, kuhu ka ümber kolisime, Vinnali perekonda südamest külalislahkuse eest tänades. Lubasivad minu naise oma hoole alla võtta. Kenad inimesed!

Reede,27. XII 18. a.

Hommikul kella6 ajal jätsin Schuraga jumalaga. Raskel sammul liikusin Balti jaama poole, et sõita oma polku tagasi. Reisirong viis mind kuni Aegviidu jaamani. Seal kohtasin oberst Reeki ja kap. Liiv’i. Tegin esimesele lühikese suusõnalise ettekande. Määras mind kuulipildujakomandosse, nooremaks ohvitseriks.

Läksin sealviibiva soomusrongi peale, kus kohtasin lip. Puusepa. Sõitsin soomusrongiga kuni Läpi 79 külani; seal hüppasin rongilt maha ning läksin5 polgu staapi, kus mina Vaskaga, Stahlbergiga ja Nicolaiga koos olin. Staabist läksin kuulipilduja komandosse.

*

Taganemine Viru rindel jätkub. Jõululaupäeval on enamlased vallutanud Tapa raudteesõlme.

29. detsembril taganeb Laast-Laasi komando Läpi külast mere suunas Leppsilla külla. Selles väikeses, praeguseks välja surnud Põhja-Kõrvemaa külas jääb Laast-Laas koos 15 mehega ööbima Aabrami tallu, ülejäänud sõdurid aga paigutatakse kõrvaltalusse.

„Aabrami talus lasksin kuulipilduja hobuse tõmmata rehe alla. Kelgu peal oleva laetud Maksimi lasksin hoovi peale akna alla tõmmata ja present peale visata. Ühtlasi üks mees vahiks juure. Lehtse poole tee peale saatsin 2 meest vahiks välja,” kirjeldab Laast-Laas seda õhtut.

Tattninalambist valgustatud tuppa astudes näeb leitnant, et põrand on meeste poolt juba hõivatud. Toanurgas voodis lamab noor naisterahvas. Leitnant küsib naljatades, kas võib voodisse tema kõrvale heita. Neiu vastab, et põeb hispaania haigust – toona möllanud ränka grippi – ent kui leitnant nakkust ei pelga, siis võib küll. Laast-Laas heidab sinelit seljast võtmata voodiservale pikali ja uinub otsekohe.

Ta ärkab selle peale, et neiu teda ärevalt õlast raputab.

„Punased,” teatab neiu. Leitnant kargab voodist välja: tuba on tühi, kõik mehed kuhugi kadunud. Eeskojast leiab ta kaks sõdurit, kes ukseprao vahelt õue piiluvad: õuel seisab kümmekond punakaartlast. Laast-Laas ja sõdurid võtavad oma püssid, lükkavad ukse vaikselt praokile ning avavad punaste pihta tule. Need kaovad hoovilt ning Laast-Laas saab joosta kuulipilduja juurde. Talust eemal hakkavad tulistama kaks enamlaste kuulipildujat, kuid mitte Laast-Laasi ja ta kaaslaste, vaid kõrvaltalu pihta, kus ööbivad ülejäänud sõdurid. Leitnant veab kuulipildujakelgu sobivale laskepositsioonile ning avab vaenlase kuulipildujate pihta tule. Viimaks need vaikivad ja vaenlane taandub.

„Korraga märkan: teise talu poolt jooksevad kaks meest: nooremleitnant Jüri Tamm ja üks noor sõdur, pastlad jalas ja läki-läki peas. Oleks viimasel olnud vintpüssi asemel kaigas käes või mõek vööl, siis oleks tema tingimata Lembitu aegse sõdurina välja näinud,” kirjutab Laast-Laas.

Sõdurid külaelanike keskel.

9. jaanuaril liiguvad vahepeal Soome abijõududega kohtunud Eesti sõdurid tagasi Leppsillale ja hõivavad selle uuesti. Aabrami talu rahvalt kuuleb Laast-Laas nüüd, mis äreval ööl vastu 30. detsembrit edasi oli juhtunud. Need olid olnud eestlased, kes talu ründasid. Kui punased ööpimeduses lähenesid Eesti vägede valvepostile, oli viimane hõiganud „Kes on?”, punased aga vastanud selges eesti keeles: „Omad!”. Valvepostis olnud sõdurid langesidki nende kätte vangi. Seejärel oli üks punane tulnud Aabrami talu õue, vaadanud selle aknast sisse ja näinud tattninalambi valgel, et maja on täis magavaid sõdureid. Ta läks omade juurde tagasi ning need avasid talu pihta tule. Läbi majaseina jooksnud kuulid tabasid seinal rippunud simblit, see kukkus kolinaga maha ja äratas mehed, kuid mitte voodis magava leitnandi. Ka sõduritele ei tulnud taluneiu kõrval uinunud leitnant enam meelde, nad tormasid ummisjalu toast välja ja püüdsid põgeneda.

Kui Laast-Laas ja sõdurid talust lahkusid, tulid sinna punased. „Teisel päeval märganud punased, et laest sajab mingeid ebemeid alla. Mindud lakka vaatama ja toodud sealt 4 meie meest alla, kes end olid seal ära peitnud,” kirjutab Laast-Laas. „Üks punastest oli allatoodute seas oma venna ära tunnud. Oli väga vihaseks saanud ning oma venna seina äärde seadnud. Ise võtnud vintpüssi, laadinud selle ning sihtinud venna peale. Oodatud pauku, kuid see jäänud tulemata. Siis jooksnud venna sihis, teinud liigutuse nagu tahaks teda täägiga läbi lüüa, kuid ei ole löönud. Aegamööda oli rahunenud ning vennaga ära leppinud. Joodud koos teed. Ka teistele antud armu. Jaapani püssid võetud ära ning antud vene püssid kätte, et nendega ühiselt sõdida.”

Samal 9. jaanuari õhtul saab Laast-Laas teada, et Eesti soomusrongid on vallutanud Tapa. „Ura!” lõpetab ta oma päevikusissekande. „Võit hakkab nagu meie poole kaaluma. Annas Jumal! Meie lapselapsed saavad meid mäletama.”