Читать книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk - Страница 11

Õnnelik olemiseks pole palju vaja!

Vanamees läks mere äärde kalale.

Meri lainetas ja päikesekiired purunesid laineharjadel silmipimestavaks silmapiirini ulatuvaks hõbedaseks rajaks.

Kajakad ei kaevelnud, vaid laulsid täiest kõrist.

Vaikne briis puhus Abruka poolt, tehes meeled erguks ja ihu reipaks.

Mõnus oli!

Vanamees viskas õnge vette.

Kala hakkas võtma.

Samal ajal oli Vanaeit kodus võtnud ette hüti kraamimise ja oli jõudnud pööningule.

Leidis sealt raamatu Kuldkalakesest.

Luges läbi.

Jäi mõttesse.

Vanamees tuli koju.

Oli püüdnud ämbritäie säinaid.

Imestas – majake säras puhtusest. Pliidil podises kirvesupp.

Eit andis musi ja rääkis Kuldkalakese raamatust.

Teatas: „Minu Vanamees poleks küll kalakeselt nii rumalaid soove soovinud!“ ja hakkas kalu rookima.

Vanamees imestas väheke ja sõnas vastu: „Minu eit poleks nii loll, et Kuldkalakesse uskuda!“

Sõnas, võttis ja parandas küna ning hakkas kohta uue hüti ehitamiseks vaatama.

Puu otsast kuuldus kuldnoka kirglikku sädinat.