Читать книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk - Страница 4
Оглавление„Ei või, kala rekvireeritakse – läheb loomaaeda saarmastele, kui pole pahaks läinud.“
Vanamees: „Aga kui on?“
Nood: „Siis läheb biojäätmete hulka ja prügimäele. Muide, mis on teie nimi?“
Vanamees sai aru, et on vajumas sohu, aga teha pole midagi – ise astus mättast mööda! Veel mõtles, et kalakesel oli vist õigus lollide päästmise suhtes.
„Vanamees olen.“
„Nii, nii: Va-na-mees. Eesnimi ja isikukood?“
„Väino, numbreid ei mäleta, pass on kodus ja ID-kaarti pole. Pole vaja läind! Kui vaja, lähen hangin?“
„Esialgu pole vaja. Teate mis, härra Väino Vanamees. Olge seal, kus olete, ärge kusagile minge! Saadame inspektori sinna, see vaatab kohapeal asja lähemalt. Kus te täpsemalt olete?“
Aga Vanamees hakkas sellest jandist tüdinema. Ta oli küll seaduskuulekas, aga mitte lõputu kannatusega, ega ka mitte nii loll, nagu Kuldkalake oli kartnud.
Seetõttu viskas ta toru torisedes hargile, s.t pani mobla taskusse ja istus vaevatult ämbri kõrvale.
Kalake vaatas ämbrist kaastundlikult pealt – ta oli kogu seda lugu pealt kuulnud ja küsis: „Ehk saan aidata, kaks soovi ju alles?“
Vanamees, nüüd me teame, et ta on Väino, kaalus parajasti kalakese vette tagasiviskamist, mistõttu iga abi oli teretulnud.
Kuldkalake andis endast uuesti teada: „Soovi, et lollid probleemid laheneks ja tarkus pähe tuleks, teen odavalt – see oleks üks soov.“
Väino soovis.
