Читать книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk - Страница 22

Poissmeestel tasub meeles pidada, et ka Taaramaal kasvab ilusaid roose, kelledel võib olla ka mitmeid muid häid omadusi.

Vanamees läks kalale.

Ilm oli sombune, aga mitte lootusetu. Vanamees lootis.

Jõudis mere äärde, sättis ussi konksu otsa ja viskas nii kaugele kui jaksas.

Ise langes uitmõtete sogasesse mutta.

Sealt tiriti ta välja õngekorgi poolt, mis vajus vette. Vanamees tõmbas.

Raske oli, aga võitjaks ta jäi.

Õnge otsas siples kuldne kalake, kes hiilgas vaatamata sombusele ilmale.

Kuldkalake, uskuge või mitte! Vanamees keerutas Kuldkalakest käes.

Too hakkas paluma, et lase mind lahti, täidan kolm sinu soovi!

Vanamees jäi mõttesse. Ta oli kogu elu elanud linnas, olnud riigiametnik ja lisaks, peamiselt puhkepäevadel, sõitnud vahelduseks taksot. Linnasagimine oli teda jubedalt ära tüüdanud. Hinges oli igatsus looduse, vaikuse ja rahu järele.

Sellele mõeldes õhkas ta: „Üksikule saarele tahaks!“ Kuldkala imestas: „Aga õlu?“

„Ei joo.“ teatas Vanamees.

„Telekas?“

„Ähh!“, see pidi vist „pähh“ olema.

„Aga kui saarel naisi pole?“

„Taevas tänatud!“