Читать книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk - Страница 20

Raske on olla sõbralik kui ilm vilets ja ämber tühi.

Vennike istus Sõrve rannas mereäärsel kivil ja õngitses. Oli istunud kaua.

Kala ei näkanud.

Vennike oli tujust ära, pahur, morn ja kõik need muud sõnad.

Ilm oli samasugune.

Aga järsku vajus kork vette. Sügavalt.

Vennike ehmus ja rapsas. Otsa jäi.

Vedas kaldale.

Säras, sädeles, sätendas, kiirgas ja muud sellekohased efektid.

Värisevate kätega haakis Vennike kala õnge otsast lahti ja viskas ämbrisse.

Oli Kuldkala!

Kuldkalake nagu muinasjutust.

Hakkas paluma, et kolm soovi ja kõik see muu jutt. Vennike: „Ah, et kui ma nüüd tahaksin teada, et võin mõelda, mida tahan, et kas see oleks siis esimene soov?“

„Jah võid küll ja oli küll, kaks soovi järel!“

„Raisk, peesse!“ vandus vennike hingepõhjast, südamest, raevukalt ja veel igati.

Kuldkalake kadus ja Vennike tundis kuidas kere lõi täis, umbe, punni ja teised sellekohased sõnad.

„Lõpeta otsekohe, sa igavene…“ ja Vennike tundis, et kere kohemaid kergenes, tühjenes, vabanes liigsest ning