Читать книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk - Страница 25

Kuldkalake oli justkui lubanud, et naisi pole! Aga mis see siis on? Lummatult vaatas ta maalilist pilti. Ja oli mida vaadata! Liigutuste graatsia ja juuste voogamine kristallselges vees nümfi pea ümber, rääkimata neiu kehakumeruste muusikast ja liigutuste harmooniast tegid vaataja keha kuumaks. Vanamees oli kogu elu olnud kasinate eluviisidega karske poissmees, mistõttu hoidunud eemale sedalaadi ahvatlustest. Ehk mõjus lõunamaa päike ja looduse romantika, aga Vanamees tundis, et ta on millestki ilma jäetud ning soovis, et oleks mõnikümmend aastat noorem ja otsustas Kuldkalakesele andeks anda.

Siis lahvatas talle pähe, et tal on ju kaks soovi varuks.

„Ehh, kuniks elu!“ ja pikemalt mõtlemata haaras mobla ning valis Kuldkalakese. Too vastas kohe ning Vanamehe küsimusele, kas saab? vastas, et miks ei saa – saab küll ja küsis, kui palju? Vanamees kostis, et kõvasti ning tundis kohe, et riided jäid kitsaks, selg sirgenes, silmad selginesid, mõtted muutusid reipaks ja musklid hakkasid mänglema – eriti kui suplevat nümfi silmitses. Ta viskas püssi käest, riided seljast ja sukeldus uhke kaarega rannakaljult vette. Nümf kiljatas, ent siis, nähes et ehmataja on esmapilgul huvitav ja justkui ohutu, rahunes ja hakkas tema ümber ringe tegema. Vanamees, näh, nüüd siis Noormees, oli õnneks basseiniga sõber olnud, mistõttu kõrvaltvaataja oleks võinud näha, kuidas kaks vallatut ja graatsilist kalakest vees vallatlesid ilma, et tühjale lorile kallist aega, kaunist loodust ja üürikest elu oleksid kulutanud.