Читать книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk - Страница 23
Оглавление„Tööriistad, labidas, kirves, tulekivid ja muu sihuke värk?“
„Kui saaks, oleks kena.“
„ Kalašnikov?“
„Jah ja pane kõvasti padruneid! Telk võiks ka olla!“ Vanamees oli käinud vene armees ning laskmine ja telgis ööbimine olid talle meeldinud.
„Kas padi peab olema sulgede või tatrakestadega?“ Vanamees taipas, et teda tögatakse.
Tuletamaks teisele meelde, kuidas lood on, küsis riivatuks läinud tegelaselt vastu: „Ega tea, mis maitse võiks olla kuldkalakese uhhaal?“
„Olgu, olgu! Teeme ära!“ rahustas Kuldkalake teda ja Vanamees tundis vuhinat kõrvades ja hopsti! seisiski päikselisel saarel. Palmid ja puha. Mägede vahelt vulises oja, linnud laulsid kauneid lõunamaiseid serenaade. Rannal seisis kast soovitud varustusega, Vanamehe ühes käes oli ikka veel õngekepp ja teises Kuldkalake.
„Nii!“ sõnas show korraldaja ehk siis Kuldkalake. „Post käib korra kuus. Mõned lõvid pesitsevad mägedes, skorpioneid ja madusid otsi ise, kui gurmeetoitu tahad. Muu kasvab puu otsas või elab metsas ja meres. Ja vaata kaljukoopasse! Kaitsepoogitud ikka oled?“
„Kuradile!“ vastas Vanamees.
„Selge!“ vastas kalake. „Järelikult on kõik olemas. Sul on kaks soovi veel. Kui midagi vajad helista! Pese hambaid ja ära merre kuse! Viska mind nüüd vette!“
„Kõtt!“ ütles Vanamees, viskas kalakese merre, õnge liivale, hingas sügavalt merelõhnalist õhku ja heitis pikali.
Sulges silmad. Nautis täiega.
