Читать книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk - Страница 17

Kaastunne on üks suurimaid voorusi ja müts maha meie Vanamehe ees, kes julgeb selle nimel sekkuda Jumalate mängu. Jään ärevusega ootama tema tagasitulekut.

Suure ilmamere väikesel kaljusaarel seisis majakas. Majaka kõrval oli ruumi ka punase katusega hoonele. Mõlemad olid valged ning paistsid isegi hämaral ajal silmapiirini ka ilma majakatuleta. Kui ilm seda lubas.

Aegade jooksul olid meretaimed ja linnud pannud aluse õhukesele mullakihile, millel paistis pisike põllulapp. Kivide vahel nosisid hõredat rohtu mõned kitsed.

Majaka juurest lookles teerada tuulte eest kaljudega kaitstud rannale, mille kaldal oli sildumiskoht väikese kummist paadiga.

Iga kahe kuu tagant saabus saarele kaater kütuse ja eluks vajalikku kraamiga, mida Vanamees oli teatanud end vajavat.

Vanamehel oli kunagi olnud koer, kuid too läks tormi ajal kaduma ning esialgu oli Vanamehel raske oma lemmiku asemel kedagi teist seal ringi jooksmas ja kitsi põllulapilt eemal hoidmas näha. Selle asja ajas nüüd ära värviline nöör.

Oli vaikne päikseline suveõhtu. Vanamees oli meres ujunud, einestanud ning kõndis nüüd oma lemmikkohale mereäärsel kaljunukal, kus armastas kaugusse vaadates istuda, mõtiskleda ja flööti mängida.

Flöödimäng oli ta armastus. Elu jooksul oli ta mänginud paljude maade kontserdi- ja ooperimajades, ent ikka veel ei olnud ta mängulust kadunud. Pigem oli see saarel, loodusega silmitsi, süvenenud ning tal oli tekkinud uus suhe muusikasse, milles ei puudunud ka teatav igatsus läinud aastate järele.

Nagu igal õhtul, kui just vihm või torm ei takistanud, võttis Vanamees kaljunukal istet, et nautida merd ja loojuvat päikest ning läbi flöödimängu avada oma meeled ümbritsevale avarusele.

Ta võttis pilli ja flöödi vaikne meloodia kandus suveõhtusse, laotus merele, kustudes viimaks tuulte ja lainete mühas.

Tasapisi kogunes ka kuulajaid. Kaljunukkadele laskusid kajakad ja kaks kaljukotkast. Meresügavusest ilmusid nähtavale veteelanikud. Nende seas säras loojuva päikese kiirtes ka Kuldkalake, kellega Vanamehel oli tekkinud lähedane suhe, sest too oskas temaga inimkeeles vestelda.

Ükskord oli Kuldkalake Vanamehelt küsinud, kas tal pole mingeid soove, mida tema, Kuldkalake, võiks täita. Ent Vanamees ütles, et pole, tema on oma eluga rahul. Lisas, et muidugi on maailmas asju, mis võiksid teisiti olla ja mida võiks soovida, aga nende peale Kuldkalakese jõud ei hakka.

Siis oli aga Vanamees temalt endalt küsinud: „Aga sina, millest sina ise unistad?“

Keegi polnud Kuldkalakeselt varem niisugust asja küsinud ning Kuldkalake oli vajunud mõtteisse.

Kuldkalake oli Poseidoni ja Messina printsessi tütar, kelle Poseidon oli muutnud Kuldkalaks, et teda päästa oma kaasa, merenümf nereiidi Amphitrite viha eest, kui