Читать книгу Jooga puu - B. K. S. Iyengar - Страница 7

Jooga tähendab ühendust. Jooga on individuaalse hinge ühendus Universaalse Vaimuga. Kuid see on liiga abstraktne mõiste, et sellest kergesti aru saada, seepärast ütlen meie arusaamise tasandil nii, et jooga on keha ühendus meelega ja meele ühendus kehaga.

Üheksakümmend protsenti meie seast kannatab mingil viisil, kas siis füüsiliselt, mentaalselt või spirituaalselt. Jooga teadus aitab meil hoida keha nagu templit, nii et see muutub sama puhtaks kui hing. Keha on laisk, meel on elav ja hing on helendav. Jooga praktikad arendavad keha elava meele tasandile, nii et keha ja meelt, mis on mõlemad muutunud elavaks, tõmbab hinge valguse poole.

Filosoofid, pühakud ja targad ütlevad, et on olemas mitu teed, mida mööda võime jõuda lõpliku eesmärgini, hinge nägemiseni. Meele teadust kutsutakse rāja-joogaks, mõistuse teadus on jñāna-jooga, kohustuse teadus on karma jooga ja tahte teadus on haṭha-jooga. Iidsete tekstide autoritele olid need nimed nagu klahvid klahvistikul. Klahvistikul on palju klahve, kuid muusika on üks. Samamoodi on palju sõnu, mille abil indiviidid väljendavad oma erilisi joogale lähenemise viise ja erilisi teid, mille kaudu nad saavutavad oma kunstis haripunkti, kuid jooga on üks, samamoodi nagu Jumal on üks, ehkki erinevatel maadel kutsuvad inimesed Teda erinevate nimedega.

Need, kes lähenevad joogale intellektuaalselt, ütlevad, et rāja-jooga on vaimne ja haṭha-jooga pelgalt füüsiline. See on tohutu eksiarvamus. Kõik teed juhivad allika juurde, ka haṭha-jooga viib hinge nägemiseni. Kui paljud nende seast, kes haṭha-joogat ja rāja-joogat niimoodi eristavad, on uurinud põhjalikult „Haṭha-yoga-pradīpikāt“ või teisi haṭha-joogat käsitlevaid iidseid tekste? Ja kui paljud on lugenud põhjalikult Patañjali „Yoga-sūtrat“, mis on rāja-jooga peamine allikas? Kas nad teavad, et „Haṭha-yoga-pradīpikā“ viimase peatüki pealkiri on „Samādhi-pada“ ja et see räägib samādhi seisundist ehk liidust Kõrgeima Vaimuga? Ja mis on rāja-jooga haripunkt? See on samuti samādhi. Niisiis, mis on nende kahe erinevus?

Kui mõtlete sõnale ‘haṭha’ pigem psühholoogiliselt kui füsioloogiliselt, saate rohkem teada selle kohta, kas haṭha-jooga on füüsiline või vaimne. ‘Ha’ tähendab päikest, mis on teie keha päike, teisiti öeldes teie hing, ja ‘ṭha’ tähendab kuud, mis on teie teadvus. Päikese energia ei kahane kunagi, samas kui kuu kahaneb igal kuul ja kasvab pärast kahanemist uuesti täis. Seega, päike meis kõigis, mis on meie hing, ei kahane kunagi, samas kui meel ehk teadvus, mis saab oma energia hingelt, on ebastabiilne, muutlik, tujukas, see käib üles-alla nagu kuufaasid; see on nagu elavhõbe, ja nii nagu elavhõbedat ei ole võimalik kätte haarata, ei suuda me ka meelt kuigi hõlpsasti kinni püüda. Siiski, kui teadvus ja keha teineteisega liidetakse, muutub teadvuse energia rahulikuks, ja kui teadvuse energia on rahulik, on ka teadvus rahulik ning hing täidab kogu keha.

„Haṭha-yoga-pradīpikā“ ütleb, et jooga on ‘prāṇa-vṛttinirodha’ – hingetõmbe kõikumiste vaigistamine. Patañjali „Yoga-sūtra“ ütleb, et jooga on ‘citta-vṛtti-nirodha’ – meele kõikumiste vaigistamine. Meel võib sekundi murdosa jooksul mitmesse kohta rännata. Meel liigub väga kiiresti ja vaheldusrikkalt. Kuid hingetõmme ei saa ühekorraga mitmesse suunda minna. Sel on ainult üks tee: sissehingamine ja väljahingamine. See võib hingamise kinnihoidmise seisundis hetkeks peatuda, kuid ei suuda meele kombel mitmes kohas korraga olla. „Haṭha-yoga-pradīpikā“ järgi viib hingetõmbe kontrollimine ja selle rütmi jälgimine teadvuse rahunemiseni. Seega, kuigi „Haṭha-yoga-pradīpikā“ algab prāṇa, hingetõmbe või energia kontrollimisest ning Patañjali „Yoga-sūtra“ algab teadvuse kontrollimisest, saavad need kaks ühel hetkel siiski kokku ja lõpuks ei ole võimalik neid enam eristada. Kontrollides hingamist, kontrollite teadvust, ja kontrollides teadvust, toote hingamisse rütmi.

Nagu kamper saab leegiga üheks, neeldub meel hinge tuleleeki. See on haṭha-jooga haripunkt. Tekst ütleb meile, et meele liitumine hingega on haṭha-jooga. Ka rāja-jooga on meele liitumine hingega, järelikult ei ole nende kahe vahel mingit erinevust. Jooga on üks.

Jooga harjutamine tähendab seega keha ühendamist meelega. Vaimult virge inimese jaoks tähendab see ka meele ühendamist mõistusega ja veelgi virgema inimese jaoks tähendab see keha, meele ja mõistuse ühendamist hinge sügavusega.

Jooga jaotatakse traditsioonipäraselt kaheksaks liikmeks ehk aspektiks, mille nimed on yama, niyama, āsana, prāṇāyāma, pratyāhāra, dhāraṇā, dhyāna ja samādhi. Kui te ei ole nende terminitega tuttav, võib see loend tunduda esmapilgul üsna heidutav. Selle raamatu lugemise käigus saate nende mõistetega järk-järgult tuttavaks ning sanskritikeelsed sõnad ei muutu teile mõistmisel enam takistuseks.

Jooga kohta võib ka öelda, et sel on kolm kihti: väline, sisemine ja sisim või siis füüsiline, mentaalne ja spirituaalne. Seega saab jooga kaheksa astet jagada kolme rühma. Yama ja niyama on sotsiaalsed ja individuaalsed eetilised distsipliinid; āsana, prāṇāyāma ja pratyāhāra toovad kaasa indiviidi arengu, Mina mõistmise; dhāraṇā, dhyāna ja samādhi on jooga tagajärjed, millega kaasneb hinge nägemise kogemus, kuid nad ei ole iseenesest harjutamise osad.

Ehkki läänes peetakse joogat sageli ainult füüsiliseks, on jooga ka füsiopsühholoogiline ja psühhospirituaalne. See on teadus, mis vabastab meele keha köidikuist ja juhib selle hinge juurde. Kui meel jõuab hinge juurde ja ühineb sellega, siis hing vabaneb ja jääb pärast seda püsima rahusse ja õndsusse. Kui lindu hoitakse puuris, ei ole tal mingit võimalust liikuda. Sel hetkel, kui puur avatakse, lendab lind välja ja ta tunneb oma vabadust. Inimene saavutab samasuguse vabaduse, kui meel saab vabaks keha köidikuist ja jääb peatuma hinge süles.

Jooga esimene tasand koosneb sellest, mida võiks nimetada käskudeks ja keeldudeks. Niyama ütleb meile, mida peaksime tegema indiviidi ja ühiskonna heaks, ning yama ütleb, mille tegemist vältida, kuna see võib indiviidile ja ühiskonnale kahjulikuks osutuda. Need on eetilised distsipliinid, mis on igiammustest aegadest alates igal pool inimkonnas eksisteerinud. Yama ja niyama on traditsioonilised nii ida kui ka lääne, nii põhja kui ka lõuna tsivilisatsioonides.

Olles järginud neid traditsioonilisi käitumisjuhiseid ehk käske ja keelde, asume individuaalse arengu nimel tööle keha ja meele ning meele ja hinge läbipõimimisega. See jooga teine tasand on sādhana ehk praktika ja see sisaldab endas āsana’t, prāṇāyāma’t ja pratyāhāra’t. Āsana on erinevate kehaasendite harjutamine. Prāṇāyāma on hingamise teadus. Pratyāhāra on kas meelte vaigistamine ja nende passiivsena hoidmine või meelte sissepoole juhtimine, nii et need võiksid eluneda olemise tuumas.

Jooga kolmandat kihti kirjeldab Patañjali „Yoga-sūtras“ jooga rikkusena. See on sādhana tulemus ehk vili ning koosneb dhāraṇā’st, dhyāna’st ja samādhi’st. Dhāraṇā on keskendumine või täielik tähelepanu. Dhyāna on meditatsioon. Samādhi on jooga haripunkt; see on õndsuse seisund ja ühendus Universaalse Vaimuga. Kui hoolitsete puu kasvamise eest, siis puhkeb see õige aja saabudes õide ja jõuab seejärel loomuliku haripunktini, milleks on vili. Samamoodi peab ka jooga harjutamine varem või hiljem kulmineeruma vabaduse ja õndsuse vaimses hinguses. Nagu puu olemus sisaldub viljas, nii sisaldub ka teie praktika olemus selle vabaduse, tasakaalukuse, rahu ja õndsuse viljas.