Читать книгу Jooga puu - B. K. S. Iyengar - Страница 8

Kui kasvatate taime, kaevate kõigepealt maad, eemaldate kivid ja umbrohu ning kobestate mulda. Seejärel asetate seemne maa sisse ja ümbritsete selle ettevaatlikult pehme pinnasega, nii et kui seeme avaneb, ei kahjusta teda mulla raskus. Lõpuks kastate seemet pisut ja ootate, kuni see idaneb ja kasvab. Päeva või paari pärast hakkab seeme idanema ja sellest kasvab välja võrse. Seejärel haruneb võrse kaheks ja tekivad lehed. Vars kasvab järjekindlalt tüveks ja sellest hargnevad igas suunas paljude lehtedega kaetud oksad.

Samamoodi tuleb kanda hoolt ka Mina puu eest. Vanaaja targad, kes kogesid hinge nägemist, avastasid selle seemne joogas. Sellel seemnel on kaheksa osa, millest puu kasvades arenevad välja jooga kaheksa oksa.

Puu juur on yama, mis koosneb viiest printsiibist, milleks on ahiṁsā (vägivallatus), satya (ausus), asteya (ahnuse puudumine), brahmacarya (meelenaudingu kontroll) ja aparigraha (saamahimu puudumine ja tarbetute asjade mitteomamine). Yama järgimine distsiplineerib viit tegutsemisorganit, milleks on käed, jalad, suu ning sigimis- ja eritusorganid. Mõistagi kontrollivad tegutsemisorganid tajuorganeid ja meelt – kui keegi tahab tekitada kahju, ent tegutsemisorganid keelduvad seda tegemast, jääb kahju tekitamata. Seepärast alustavad joogid tegutsemisorganite kontrollist; yama on niisiis jooga puu juur.

Seejärel tuleb tüvi, mida võrreldakse niyama printsiipidega. Need on śauca (puhtus), santoṣa (rahulolu), tapas (vaimustus), svādhyāya (eneseanalüüs) ja Īśvara-praṇidhana (enesest loobumine). Need viis niyama printsiipi kontrollivad tajuorganeid: silmi, kõrvu, nina, keelt ja nahka.

Puutüvest kasvavad välja mitmesugused oksad. Üks kasvab kõrgusse, teine külgsuunas, kolmas siksakiliselt, neljas sirgelt ja nii edasi. Need oksad on āsana’d, erinevad asendid, mis viivad keha füüsilised ja füsioloogilised funktsioonid harmooniasse jooga distsipliini psühholoogilise mustriga.

Okstest kasvavad välja lehed, mis õhuga koostoimes varustavad kogu puud energiaga. Lehed imavad välist õhku ja ühendavad selle puu sisemiste osadega. Need vastavad prāṇāyāma’le, hingamise teadusele, mis ühendab makrokosmost mikrokosmosega ja vastupidi. Pange tähele, kuidas meie kopsud, kui need pahupidi pöörata, sarnanevad puu kujuga. Prāṇāyāma abil viiakse hingamis- ja vereringesüsteem harmoonilisse seisundisse.

Āsana’te ja prāṇāyāma valdamine aitab harjutajal lahutada meel keha kontaktist ja see viib automaatselt keskendumise ja meditatsioonini. Puuoksad on kõik kaetud koorega. Ilma koore kaitsva kihita sööksid ussid puu ära. See kattekiht kaitseb energiat, mis voolab puu sees lehtede ja juurte vahel. Koor vastab seega pratyāhāra’le, mis on aistingute sisemine teekond nahast kuni olemise tuumani.

Puumahl ehk vedelik, mis sel sisemisel teekonnal energiat edasi kannab, on dhāraṇā. Dhāraṇā on keskendumine – tähelepanu keskendamine olemise tuumale.

Puu vedelik või mahl ühendab lehetippu juuretipuga. Selline perifeeria ja tuuma ühtsuse kogemus, kus jälgija ja jälgitav on üks, saavutatakse meditatsioonis. Kui puu on terve ja energiavarustus suurepärane, ilmuvad puule õied. Seega on dhyāna ehk meditatsioon jooga puu õis.

Lõpuks, kui õis muutub viljaks, tuntakse seda samādhi’na. Nagu puu olemus on viljas, nii on joogapraktika olemus samādhi vabaduses, tasakaalukuses, rahus ja õndsuses, milles keha, meel ja hing on ühendatud ja kokku liidetud Universaalse Vaimuga.