Читать книгу Päästikpunktiteraapia käsiraamat - Clair Davies - Страница 10

Kummalisel kombel ei põhjustanud valukriisi mu elus otseselt klaveritega töötamine – kuigi see aitas kahtlemata kaasa. Mu hädad said alguses ühel jaanuarihommikul, kui mu õlg pärast sissesõiduteelt lume rookimist pisut tuikama hakkas. Sel ja järgmistel päevadel klavereid putitades hakkasin seda õlga üha rohkem hoidma. Kõik, mida ma tegin, muutis olukorra hullemaks – milles iganes probleem ka ei seisnenud. Peagi ei suutnud ma enam kätt tõstagi. Ma ei suutnud oma tütrepoega sülle võtta, turvavööd kinnitada ega klaveri alla ronida. Kõik tegi hirmsat valu. Asi läks nii hulluks, et iga äkiline liigutus tekitas valuaistingu, mis oli nagu elektrilöök ning sundis mind kõverasse tõmbuma, valugrimassi näole manama ja jättis mind mitmeks minutiks hingetuks. Ma ei saanud magada. Tõusin öösiti üles, püüdes valu leevendada jää ja kuuma dušiga, kuid miski ei aidanud. Jää tuimestas õlga nii kauaks, et suutsin uuesti magama jääda, kuid hommikul oli valu endiselt sama hull.

Mõned aastad varem olin käinud seljaspasmi pärast massööri juures. Olin selles näinud viimast võimalust, kuid ei lootnud saada erilist abi. Massöör tegi aga korda mu selja ning seejärel kaotas ka kroonilise valu käsivartest ja käelabadest. Olin väga rahul ja äärmiselt üllatunud. Ma olin poole kõrvaga kuulnud massaažiteraapiast, kuid ei uskunud, et see tõepoolest töötab. Arvasin, et valu mu käsivartes ja käelabades on paratamatult vanenemisega kaasnev nähtus. Massöör vabastas mu aga kõigest kolme seansiga probleemist, mis oli mind vaevanud nii kaua, kui mäletasin. Kahjuks olin oma uue õlaprobleemiga ummikus. See imeline naine oli mujale kolinud ning pidin otsima samasuguste suurepäraste kätega inimese. Otsingud ei kandnud vilja. Kuulsin pisut erinevas vormis pidevalt seda, et pean „trenni tegema ja venitama“, hoolimata mu väidetest, et venitamine tegi valu hoopis hullemaks, mitte paremaks. Ühel hetkel mõistsin, et mu õlga ravivat füsioterapeuti vaevas täpselt sama häda! Ta ei suutnud aidata ennast ega mind, kuid maksma pidin talle ikkagi.

Tundsin, et keegi ei mõista tegelikult õlgu. Käisin paljude massööride juures, lootes suurepärast tulemust, mida olin kord varem kogenud, kuid mu õlahäda ei suutnud lahendada keegi. Varasemate kogemuste tõttu ei lootnud ma suurt abi ka kiropraktikast. Ma ei uskunud ka arstidesse, kes pakkusid ainult valuvaigisteid või, mis veelgi hullem, operatsiooni. Olin kuulnud ka arstidest, kes väänavad jõuliselt haigeid õlgu. Unustagu ära, mõtlesin, ja aitäh mitte millegi eest.

Tõhusat ravi leidmata otsustasin minna iga-aastasele klaveritehnikute gildi kokkutulekule. Terve nädal toimuvad erinevaid klaveritöötlemistehnikaid käsitlevad seminarid ja nende käigus aset leidev elav ideedevahetus oli mulle alati hästi mõjunud. Otsustasin valust hoolimata minna ning lootsin, et väike vaheldus tuleb kasuks. Lootus aga ei täitunud – päev otsa kätt liikumatult kõrval hoides istumine tegi asja ainult hullemaks. Mudisin pidevalt õlga. Pigistasin seda, püüdsin lõdvestada ja pingutasin ettevaatlikult õlalihaseid. Ainus tulemus oli pidev valu, mis nädala edenedes üha tugevamaks muutus. Mõtlesin üha ainult valule.

Kokkutuleku viimasel päeval oli asi nii hull, et ka jää ei aidanud. Lamasin kell kaks öösel oma hotellitoas voodis ja nutsin nagu titt. Tundus, et ainus võimalus on püüda valu mingil moel üle elada. Olin kuulnud, et õlg paraneb umbes aastaga – kui paraneb.

Õnnetult voodis lebades tulid mulle meelde raamatud, mida olin näinud aastaid tagasi selle suurepärase massööri laual. Ta ütles mulle tookord, et uurib neid pidevalt, ning ta oli seni ainus mulle teada olev inimene, kes tundus tõesti teadvat, mida valuga ette võtta. Mõistsin, et pean probleemi kuidagi ise lahendama ning need meditsiinialased raamatud võivad mulle vähemalt näidata, millest peaksin alustama. Tundsin, kuidas minus taas hakkas pead tõstma lootus.