Читать книгу Päästikpunktiteraapia käsiraamat - Clair Davies - Страница 9

Olin kuuekümneaastane ja karjääriredeli tipus, ametis, millega olin tegelnud peaaegu nelikümmend aastat, kui otsustasin kõik sinnapaika jätta ja alustada nullist täiesti uuel alal.

Mu erialaks oli klaverite häälestamine, milles olin väga edukas. Mu sissetulek oli mõnel aastal kõrgem kui sada tuhat dollarit; massöörina töötades pidi see heal juhul olema kakskümmend tuhat. Mu elus oli palju head, sealhulgas suur rahulolu tööga, prestiiž kogukonnas ja kõrge staatus ametivendade seas. Uus elu tähendas ebakindlust ja ärevust ning tõenäosus, et saavutan uuel elualal kunagi sama suurt edu, kui olin nautinud vanas ametis, oli väike. Mis sundis mind elus niivõrd põhjalikku kannapööret tegema?

Lühidalt öeldes – mind motiveeris valu. Tundsin, et pean raske isikliku valuga võitlemise kogemusest õpitut maailmaga jagama. Olin veendunud, et avastasin valu leevendamise vallas midagi uut. See oli muutnud minu elu ning teeks sama teistegagi. Ma ei tahtnud seda ainult enda teada jätta.

Ilmselt loed seda raamatut, kuna maadled isegi parajasti kangekaelse valuga või otsid tõhusamaid meetodeid kellegi teise valu leevendamiseks. Loodan, et minu lugu näitab, mida teha, kui tundub, et abi pole kusagilt loota.

Vladimir Horowitzi klaverihäälestaja õpetas mind klavereid häälestama. Aasta oli 1960 ning ma olin õpipoiss New Yorgis, firmas Steinway & Sons. Algus oli suurepärane. Steinwayst lahkudes oli mul mitu aastat New Yorgis oma äri. Häälestasin klavereid kodudes, kirikutes, kontserdisaalides, stuudiotes ja teatrites üle kogu linna. New York oli odav, paljud kuulsad inimesed teadsid mu nime, sõitsin mootorrattaga, mul oli tüdruksõpru – elu oli ilus.

Kuuekümnendate lõpus kolisin Kentuckysse, otsides puhtamat õhku ja vaba parkimiskohta oma uuele autole. Jäin paikseks, abiellusin ja kasvatasin kahte elavaloomulist tütrekest. Järgnevatel aastatel remontisin ja ehitasin ümber sadu tiibklavereid ja häälestasin tuhandeid igat sorti klavereid. Töö pakkus suurt rahuldust rahutule, loomingulisele inimesele: leiutasin klaveritega töötamiseks kümneid uusi tööriistu ning tänu paljudele artiklitele, mida avaldasin ajakirjas Piano Technicians Journal, tutvusid klaverihäälestajad üle kogu maailma mu tööriistade, meetodite ja nimega. Mind tunti kui osavat meistrit, kes oskab leida keerukatele probleemidele lihtsaid lahendusi.

Klaveritega töötades piinas mind aga sageli valu – kaelavalu, seljavalu, igasugune valu, mis kaasneb raske füüsilise tööga. Ajapikku hakkas mulle üha enam muret tegema tunne, et ma ei pea niimoodi kaua vastu. Olin järk-järgult aru saanud, et praktiliselt iga mu tuttava klaveritehniku heaolu ja elatis oli mingil hetkel olnud ohus tööst tingitud valu tõttu. Üks mu õpetajatest Steinways oli valutava õla pärast olnud pikka aega peaaegu töövõimetu.

Kui õlg lõpuks mulle endale muret tegema hakkas, pidin nentima tõsiasja, et häid valu ravimise meetodeid polnud. Põhimõtteliselt tuli võtta valuvaigisteid ja katsuda kuidagi hakkama saada. Avastasin, et kõige hullem oli asja juures see, et arstid ja teised spetsialistid, kes oleksid pidanud aitama, ei teinud seda. Tundus, et paljud lausa teesklesid, et mõistavad mu probleemi. Loomulikult nõudsid kõik palju raha, olenemata sellest, kas nad sind tegelikult aitasid või ei. Olukord vihastas mind kohutavalt ja ma olin piisavalt meeleheitel, võtmaks vastu otsust teha oma õlg korda ise, juhul kui maailmas selleks vähimaidki võimalusi leidub.

Kokkuvõttes vabanesin õlavalust, jätsin klaverid sinnapaika ja lõpetasin massaažikooli. Klaverite asemel häälestasin nüüd inimesi. Olin leidnud oma elu tähtsaima töö.