Читать книгу Päästikpunktiteraapia käsiraamat - Clair Davies - Страница 12

Travell ja Simons olid meditsiiniringkondadele müofastsiaalset valu tutvustades hakkama saanud millegi suurepärasega. Barbara Cummingsi illustratsioonid selgitasid kenasti kõiki aspekte. Nende pühendunud inimesteta oleks päästikpunktide ja ülekantud valu teadus endiselt võimatult keeruline segadus, põhimõtteliselt tundmatu ja arusaamatu.

Kahjuks polnud Travelli ja Simonsi kaks peamist päästikpunktide deaktiveerimise meetodit mõeldud iseenda ravimiseks. Need olid loodud arstide või füsioterapeutide tarbeks: arst süstib päästikpunkti prokaiini, tuimestavat ainet, ning füsioterapeut elimineerib päästikpunktid. Mind häiris see, et füsioteraapia meetod, mida Travell ja Simons nimetasid „tööhobuse“ meetodiks, hõlmas lihaste venitamist. Minu kogemused olid näidanud, et see ei tööta ning võib olla koguni ohtlik, kuna see oli mu õlavalu tunduvalt hullemaks teinud. Travell ja Simons olid venitamise kahtlemata pisut ohutumaks teinud, pihustades nahale külmutavat vedelikku. Närvisüsteemi „tähelepanu kõrvale juhtimine“ spreiga tähendas, et lihased ei tõmbu end kaitsta püüdes nii aktiivselt pingule. Sellegipoolest, ohutu või mitte, minu meelest oli pihustamise ja venitamise meetod liiga keeruline ja eneseravi puhul mitte kuigi praktiline ning seda ei saa kasutada kohtades, kuhu inimene ise ei ulatu.

Terve tõrksa lihasgrupi venitamine, püüdes pääseda ligi suhteliselt väikestele päästikpunktidele, tundus pealegi liiga kaudne ja ebaefektiivne. Probleeme ei tekita üldine lihaspinge, vaid päästikpunkt, väga konkreetne koht lihases. Päästikpunkti pingul lihaskiude peab ilmselgelt kuidagi lõõgastama ja neist vabanema, kuid miks mitte tegelda ainult probleemse punktiga? Massaaž tundus loomulik abivahend ja oli selge, et see toimib päästikpunktide puhul – mu hea massöör oli seda tõestanud.

Tahtsin leida lihtsaid massaažimeetodeid, mille abil saaks end ravida ise. Tahtsin luua põhjaliku meetodi, mille abil deaktiveerida päästikpunkte ükskõik millises kehaosas. Tahtsin midagi, mida tavaline inimene nagu mina mõistaks ja oskaks kasutada. Olin kindel, et kõik see on teostatav.

Steinway klaverimeeste hulgas on suurim kompliment „hea mehaaniku“ tiitel. Hea mehaanik pöörab tähelepanu pisidetailidele ja nokitseb seni, kuni kõik on täpselt õige; ta leiab probleemile lahenduse ka siis, kui seda üheski raamatus pole. Olin kogu elu püüdnud olla hea mehaanik ja leidnud keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi. Just seda pidin tegema ka päästikpunktide ravimeetodeid luues. Leidsin, et päästikpunktide ravimisel on kõige parem mõelda kehast kui masinast, mehaanilisest hoobade, võllide ja jõudude süsteemist, eriti kui tegu on luude ja lihastega. Sain sellisest süsteemist aru. Eluaegne töö kätega tasus end ära uuel ja ootamatul moel.

Mu esimene ülesanne oli ära õppida iga lihase täpne asukoht, kujutleda, kuidas see kinnitub luude külge ja mõista, milliseid ülesandeid lihas täidab. Töö läks loomingulisemaks siis, kui pidin leidma täpse massaažitehnika, millele konkreetne päästikpunkt reageeriks. Probleem seisnes selles, kuidas ulatuda raskesti ligipääsetavate piirkondadeni ja rakendada piisavalt jõudu kohmakates asendites, seejuures kahjustamata käsi ja sõrmi, mis said igapäevase töö käigus juba niigi vatti.

Projektist sai mu kinnisidee. Uurisin Travelli ja Simonsi töid hommikul esimese ja õhtul viimase asjana. Lugesin McDonalds’i parkimisplatsil. Oma kehal katsetades avastasin iga päev midagi uut. Leidsin kõikjalt päästikpunkte ja avastasin valu, millest ma seni teadlik polnud. Tahtsin rääkida ainult päästikpunktidest ning tervitasin pereliikmeid sageli erutunult hüüatusega: „Ma leidsin veel ühe! Ma leidsin veel ühe!“ Õppisin kolme aasta jooksul leidma ja deaktiveerima päästikpunkte 120 lihases, mis tähendas, et oskasin töödelda kõiki päästikpunkte, mida Travell ja Simons oma raamatutes mainisid (välja arvatud vaagnasisesed päästikpunktid).