Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 23

Viale Niccolò Machiavellit on nimetatud Firenze avenüüdest kõige kaunimaks. Läbi hekkide ja lopsakate lehismetsade looklev laiade S-kujuliste kurvidega tänav on jalgratturite ja Ferrari-sõprade lemmiktee.

Sienna manööverdas Trike´i osavalt läbi iga kaarja kurvi, jättes selja taha omaenda viletsavõitu elurajooni ja sisenedes linna peene läänekalda puhtasse seedrilõhna. Nad möödusid kabelikellast, mis just lõi kaheksandat hommikutundi.

Langdon hoidis naisest kinni, peas keerlemas mõistatuslikud pildid Dante põrgust… ja kauni hõbejuukselise naise salapärane nägu, mida ta oli näinud äsja furgooni tagaistmel kahe sõduri vahel.

Kes ta ka ei ole, mõtles Langdon, ta on neil nüüd käes.

“See naine furgoonis,” karjus Sienna üle mootorimürina. “Kas sa oled kindel, et see on seesama naine, kes sinu nägemustes?”

“Täiesti kindel.”

“Siis oled sa teda millalgi viimase kahe päeva jooksul kohanud. Küsimus on selles, miks sa teda üha uuesti näed… ja miks ta sul otsida ja leida käsib.”

Langdon nõustus. “Ma ei tea… Ma ei mäleta temaga kohtumist, kuid iga kord, kui ma tema nägu näen, on mul kõikehaarav tunne, et pean teda aitama.”

Väga süüdi. Väga süüdi.

Äkki mõtles Langdon, kas tema kummaline vabandus võis olla suunatud sellele hõbejuukselisele naisele. Kas mavedasin teda kuidagi alt? See mõte ajas kõhus keerama.

Langdonil oli tunne, nagu oleks tema arsenalist võetud oluline relv. Mul ei ole mälu. Juba lapsepõlvest eideetilise mäluga, oli see Langdoni jaoks intellektuaalne vara, millele ta kõige rohkem toetus. Mehe jaoks, kes oli harjunud mäletama iga pisiasja sellest, mida enda ümber nägi, oli mälu toeta tegutsemine nagu katse maandada lennukit pimeduses ilma radarita.

“Tundub, et sinu ainus võimalus vastuseid leida on dešifreerida La Mappa,” sõnas Sienna. “Ükskõik mis saladust see ka ei varja, tundub see olevat põhjus, miks sind jahitakse.”

Langdon noogutas, mõeldes sõnale catrovacer Dante “Põrgu” väänlevate kehade taustal.

Äkki tekkis ta peas selge mõte.

Ma ärkasin Firenzes…

Ükski linn maailmas polnud Dantega tihedamini seotud kui Firenze. Dante Alighieri sündis Firenzes, kasvas üles Firenzes, armus Firenzes, legendi järgi Beatricesse, ja pagendati julmalt oma kodulinnast, määratuna aastaid mööda Itaaliat ringi uitama, igatsedes kogu südamest kodu järele.

Sa jätad kõik, mida armastad kõige enam, kirjutas Dante pagenduse kohta. See on nool, mille pagenduse vibu esimesena laseb.

Meenutades neid sõnu “Paradiisi” seitsmeteistkümnendast laulust, viis Langdon pilgu üle Arno jõe paremale Firenze vanalinna kaugete tornide suunas.

Langdon kujutles vanalinna plaani: labürinti täis turiste ja autosid kihamas kitsastel tänavatel Firenze kuulsa katedraali ümbruses, muuseume, kabeleid ja kaubanduspiirkondi. Mees mõtles, et kui nad Siennaga Trike´i maha jätaksid, võiksid nad rahvamassi kaduda.

“Me peame minema vanalinna,” otsustas mees. “Kui kusagil on olemas vastused, siis arvatavasti seal. Vana Firenze oli kogu Dante maailm.”

Sienna noogutas nõusolevalt ja hüüdis üle õla: “Ja seal on pealegi turvalisem: palju kohti, kuhu ennast peita. Ma sõidan Porta Romana poole ja sealt võime minna üle jõe.”

Jõgi, mõtles Langdon väikese hirmuärevusega. Dante kuulus teekond põrgusse oli samuti alanud jõe ületamisega.

Sienna andis gaasi ja samal ajal kui maastik neist mööda tuhises, meenutas Langdon mõttes pilte põrgust, surnutest ja surijatest, Malebolge kümnest Kurjataskust katkuarsti ja kummalise sõnaga – CATROVACER. Ta murdis pead La Mappa alumisse serva kritseldatud sõnade üle – Tõele saab pilku heita vaid läbi surma silmade – ja mõtles, kas see sünge ütlemine võib olla tsitaat Dantelt.

Ma ei tunne seda ära.

Langdon oli Dante töödega hästi tuttav ning tema kuulsus ikonograafiale spetsialiseerunud kunstiajaloolasena tähendas, et teda kutsuti vahel tõlgendama Dante loomingu tohutut hulka sümboleid. Juhuslikult, või ehk mitte nii väga juhuslikult, oli ta pidanud umbes kahe aasta eest loengu Dante “Põrgu” kohta.

“Jumalik Dante: Põrgu sümbolid.”

Dante Alighieri oli kujunenud tõeliseks kultusikooniks ning see oli kaasa toonud Dante ühingute loomise kõikjal maailmas. Ameerika vanima haru oli 1881. aastal Massachusettsi osariigis Cambridge´is asutanud Henry Wadsworth Longfellow. Uus-Inglismaa kuulus kodukoldepoeet tõlkis esimese ameeriklasena “Jumaliku komöödia”, tema tõlge oli tänapäevani jäänud üheks mainekamaks ja enim loetuks.

Dante loomingu tuntud uurijana kutsuti Langdon kord esinema suurele üritusele, mille korraldas üks maailma vanemaid Dante ühinguid – Viini Società Dante Alighieri. Üritus pidi toimuma Viini Teaduste Akadeemias. Selle peasponsoril, jõukal teadlasel ja Dante ühingu liikmel, oli õnnestunud saada luba korraldada loeng akadeemia kahe tuhande kohalises loengusaalis.

Kui Langdon üritusele saabus, võttis teda vastu konverentsi direktor, kes ta loengusaali juhatas. Fuajeest läbi minnes märkas Langdon tahtmatult hiiglaslike tähtedega ruumi tagaseinale maalitud sõnu: AGA MIS SIIS, KUI JUMAL EKSIS?

“See on Lukas Troberg,” sosistas direktor. “Meie uusim installatsioon. Mis teie sellest arvate?”

Langdon silmitses hiigelteksti, teadmata, mida öelda. “Ee… tema pintslitõmbed on pillavad, kuid subjunktiivi valitsemine tundub napp.”

Direktor silmitses teda segaduses. Langdon lootis, et tema kontakt publikuga kujuneb paremaks.

Kui Langdon viimaks lavale astus, sai talle osaks publiku maruline aplaus. Loengusaal oli rahvast täis, kohti oli vaid seisjatele.

“Meine Damen und Herren,” alustas Langdon hääle kõmisedes kõlarites. “Willkommen, bienvenue, tere tulemast.”

Need kuulsad read “Kabareest” kutsusid esile publiku tunnustava naeru.

“Mulle öeldi, et meie tänaõhtuse publiku seas ei ole üksnes Dante ühingu liikmed, vaid siin on ka palju külalisi, teadlasi ja tudengeid, kellele see võib olla esimene kokkupuude Dantega. Seepärast mõtlesin alata nende jaoks, kellel on olnud liiga palju tegemist, et Itaalia keskaja suurteost läbi lugeda, kiire ülevaatega Dantest: tema elust, loomingust ja sellest, miks teda peetakse kogu ajaloo üheks mõjukamaks isikuks.”

Taas puhkes aplaus.

Tillukese puldi abil manas Langdon ekraanile rea pilte Dantest, mille seas esimene oli Andrea del Castagno täispikkuses portree luuletajast ukselävel, käes filosoofiline teos.

“Dante Alighieri,” alustas Langdon. “See Firenze kirjanik ja filosoof elas aastatel 1265 kuni 1321. Sellel portreel, nagu peaaegu kõigil teistelgi, kannab ta peas punast cappuccio´t – liibuvat kõrvaklappidega kurrutatud kottmütsi –, mis on koos karmiinpunase rüüga saanud Dante levinuimaks kujutamisviisiks.”

Langdon liikus slaididega edasi Botticelli Dante portreeni Uffizi galeriist, mis rõhutas Dante kõige iseloomulikumaid jooni, tugevat lõuga ja kongus nina. “Ka siin raamib Dante ainulaadset nägu taas tema punane cappuccio, kuid Botticelli on lisanud tema mütsile loorberipärja meisterlikkuse sümbolina – antud juhul luulekunsti alal. Tegemist on traditsioonilise sümboliga, mis on laenatud Vana-Kreekast ning mida kasutatakse ka tänapäeval tseremooniatel poeta laureatus´te ja Nobeli preemia laureaatide austamiseks.”

Langdon keris kiiresti edasi veel mitu pilti, mis kõik kujutasid Dantet punases mütsis, punases tuunikas, loorberipärja ja silmatorkava ninaga. “Ja et teie ettekujutusele Dantest viimane lihv anda, on siin kuju Piazza Santa Crocelt… ja muidugi kuulus fresko Bargello kabelis, mida omistatakse Giottole.”

Langdon jättis Giotto fresko ekraanile ja astus lava keskele.

“Nagu te kahtlemata teate, võlgneb Dante suurima kuulsuse oma monumentaalsele meistriteosele “Jumalik komöödia”, mis kujutab värvikates ja jubedates detailides kirjaniku laskumist põrgusse, purgatooriumi läbimist ja lõpuks paradiisi jõudmist, et saada osa Jumala armust. Tänapäevases mõistes ei ole “Jumalikus komöödias” midagi komöödialikku. Seda nimetatakse komöödiaks hoopis teisel põhjusel. Neljateistkümnenda sajandi Itaalias oli kirjandus jagatud kahte žanri: tragöödiaid, mis esindasid ülevat stiili, kirjutati formaalses keeles; komöödiaid, mis esindasid madalat kirjandust, aga rahvakeeles, ja need olid mõeldud elanikkonna suurtele massidele.”

Langdon liikus edasi Michelino ikoonilise fresko juurde, mis kujutas Dantet väljaspool Firenze müüre, käes “Jumalik komöödia”. Taustal kerkis põrguväravate kohal astmeline Purgatooriumimägi. Praegu rippus maal Firenze Santa Maria del Fiore katedraalis, mida rohkem tuntakse Il Duomo´na.

“Nagu võite pealkirja järgi oletada,” jätkas Langdon, “kirjutati “Jumalik komöödia” rahvakeeles. See sulatas religiooni, ajalugu, poliitikat, filosoofiat ja ühiskonda käsitlevad kommentaarid vaimustavasse ilukirjanduslikku koetisesse, mis oli küll äärmiselt õpetatud, kuid samal ajal massidele täiesti ligipääsetav. “Jumalikust komöödiast” sai sellisel määral Itaalia kultuuri tugisammas, et Dante kirjutamisviisile on omistatud ei midagi vähemat kui tänapäeva itaalia keele korrastamine.”

Langdon peatus hetkeks efekti mõttes ja sosistas siis: “Mu sõbrad, Dante Alighieri teose mõju on võimatu üle hinnata. Kogu ajaloo vältel pole ükski kirjutis, ükski kunsti-, muusika- või kirjandusteos – ainsaks erandiks ehk piibel – inspireerinud nii palju austusavaldusi, jäljendusi, variatsioone ja kokkuvõtteid kui “Jumalik komöödia”.”

Nimetanud tohutu hulga kuulsaid heliloojaid, kunstnikke ja kirjanikke, kes on loonud teoseid Dante eepilise poeemi põhjal, libistas Langdon pilgu üle publiku. “Kas meil on siin täna õhtul kirjanikke?”

Ligi kolmandik kätest tõusis. Langdon silmitses publikut rabatult. Üks kahest, see on kas maailma kõige meisterlikum kuulajaskond või on e-kirjastamine tõesti jalad alla saanud.

“Noh, nagu kõik kirjanikud teavad, ei hinda kirjanik midagi rohkem kui reklaamarvustust – üherealist kiiduavaldust mõnelt mõjukalt isikult, mille eesmärk on tekitada teistes soovi sinu teost osta. See nähtus eksisteeris ka keskajal. Ja Dante sai neid nii mõnegi.”

Langdon vahetas slaide. “Kuidas meeldiks teile oma raamatu ümbrisel see?”

Maa peal pole kunagi kõndinud temast suuremat.

– Michelangelo

Publik kahises üllatusest.

“Jah,” kinnitas Langdon, “seesama Michelangelo, keda te kõik tunnete Sixtuse kabeli ja Taaveti järgi. Lisaks sellele, et Michelangelo oli meisterlik maalikunstnik ja kujur, oli ta ka suurepärane luuletaja, kes avaldas ligi kolmsada luuletust. Teiste seas ühe pealkirjaga “Dante”, mis oli pühendatud mehele, kelle üliselged põrgunägemused inspireerisid Michelangelo “Viimset kohtupäeva”. Ja kui te mind ei usu, siis lugege Dante “Põrgu” kolmandat laulu ning külastage seejärel Sixtuse kabelit. Kohe altari kohal näete tuttavat pilti.”

Ekraanile ilmus detailne slaid lihaselisest elajast, kes vibutab end varjata püüdvate inimeste poole hiigelsuurt aeru. “See on Dante põrgulik paadimees Charon, kes peksab aeruga oma reisijaid.”

Langdon liikus järgmise slaidi juurde. Ka see oli detail Michelangelo “Viimsest kohtupäevast” – mees, keda lüüakse risti. “See on agaglane Haaman, kes pühakirja järgi üles poodi. Kuid Dante poeemis löödi ta hoopis risti. Nagu näete, eelistas Michelangelo Sixtuse kabelis Dante versiooni piibli omale.” Langdon muigas ja alandas hääle sosinaks. “Ärge seda paavstile öelge.”

Publik naeris.

“Dante “Põrgu” lõi valu ja kannatuste maailma, mis ületas kogu varasema inimliku kujutlusvõime, ning tema teos pani sõna otseses mõttes aluse meie tänapäevasele ettekujutusele põrgust.” Langdon peatus. “Ja uskuge mind, katoliku kirikul on palju, mille eest Dantet tänada. Tema “Põrgu” tekitas usklikes sajandeid õudust ning pole kahtlust, et kolmekordistas hirmunute seas kirikuskäimist.”

Langdon vahetas slaidi. “Ja see viib meid põhjuse juurde, miks me kõik täna siin oleme.”

Nüüd oli ekraanil loengu pealkiri “JUMALIK DANTE: PÕRGUSÜMBOLID”.

“Dante “Põrgu” on sümbolismist ja ikonograafiast nii rikas, et pühendan sellele sageli terve semestri pikkuse kursuse. Ja täna õhtul mõtlesin, et poleks paremat viisi Dante “Põrgu” sümbolite avamiseks kui kõndida koos temaga… läbi põrguväravate.”

Langdon astus lava servale ja silmitses publikut. “Kui plaanime jalutuskäiku läbi põrgu, siis soovitan soojalt kasutada kaarti. Ning Dante põrgu kohta pole täielikumat ja täpsemat kaarti kui see, mille maalis Sandro Botticelli.”

Ta puudutas pulti ja publiku ette ilmus Botticelli heidutav “Mappa dell´Inferno”. Langdon kuulis paari oiatust. Inimesed tuiutasid jubedusega allilma lehtrikujulises koopas aset leidvaid õudusi.

“Erinevalt nii mõnestki teisest kunstnikust oli Botticelli Dante teksti tõlgendamisel äärmiselt allikatruu. Ta veetis nii palju aega Dantet lugedes, et suure kunstiajaloolase Giorgio Vasari sõnul viis Botticelli painatus Dantest “tõsiste häireteni tema elus”. Botticelli lõi veel üle kahe tosina Dantega seotud töö, kuid see kaart on kõige kuulsam.”

Langdon pöördus ja osutas maali ülemisse vasakusse nurka. “Meie teekond algab siin üleval, maa peal, kus näete punases rüüs Dantet koos oma teejuhi Vergiliusega seismas põrguväravate ees. Sealt liigume allapoole, läbi Dante põrgu üheksa ringi ning jõuame viimaks vastamisi…”

Langdon klõpsas kiiresti ette uue slaidi: hiiglasliku suurenduse Saatanast, nagu teda kujutas Botticelli sellelsamal maalil – jubeda kolmepäise Lutsiferi, kes õgib korraga kolme inimest.

Publik ahhetas kuuldavalt.

“Kiire pilguheit eesootavatele atraktsioonidele,” kuulutas Langdon. “Selle õudse tegelase juures meie tänaõhtune reis ka lõpeb. See on põrgu üheksas ring, kus elab Saatan ise. Kuid…” Langdon peatus. “Sinna jõudmine on pool lõbust, nii et liigume nüüd pisut tagasi… üles põrguväravate juurde, kust meie teekond algab.”

Langdon liikus järgmise slaidi juurde. See oli Gustav Doré litograafia, mis kujutas karmi kaljuseina raiutud pimedat sissekäiku. Raidkiri ukse kohal kuulutas: KÕIK LOOTUS JÄTKE, ASTUDES SIIT SISSE.

“Niisiis…” sõnas Langdon naeratades. “Kas lähme?”

Kusagil kriiksatasid valjult autokummid ja publik Langdoni silme ees hajus. Mees tundis end ettepoole paiskuvat ning põrkas vastu Sienna selga, kui Trike keset Viale Machiavellit järsku peatus.

Langdon lõi tuikuma, mõeldes ikka veel enda ees kõrguvatele põrguväravatele. Tasakaalu tagasi saades mõistis mees lõpuks, kus ta on.

“Mis lahti?” nõudis Langdon.

Sienna osutas kolmesaja meetri kaugusel asuva Porta Romana – iidse kivivärava poole, mis oli sissekäik Firenze vanalinna. “Robert, meil on probleem.”