Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 27

Hõbejuukseline naine furgoonis toetas pea vastu kuulikindlat akent ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas maailm tema all ringi keerleb. Uimastid, mida nad talle olid andnud, ajasid iiveldama.

Ma vajan arstiabi, mõtles naine.

Kuid relvastatud turvameestele tema kõrval oli antud range korraldus: naise vajadustele ei tohi enne tähelepanu pöörata, kui ülesanne on edukalt täidetud. Neid ümbritseva kaose järgi otsustades oli selge, et seda aega ei tule veel niipea.

Peapööritus muutus hullemaks ja naisel oli raske hingata. Uue iivelduslainega võideldes mõtles naine, kuidas oli elul õnnestunud ta sellele pentsikule ristteele tuua. Vastus oli liiga keeruline, et seda praeguses uimastatud seisundis dešifreerida, kuid naisel polnud kahtlust, kust see kõik alguse sai.

New York.

Kaks aastat tagasi.

Ta oli lennanud Manhattanile Genfist, kus töötas juba ligi kümme aastat Maailma Terviseorganisatsiooni direktori ihaldatud ja prestiižikal ametikohal. Nakkushaiguste ja epideemiate spetsialistina oli ta kutsutud ÜRO-sse pidama loengut, mis hindaks pandeemiaohtu kolmanda maailma riikides. Tema sõnavõtt oli olnud optimistlik ja rahustav, ta oli visandanud mitu uut varase avastamise süsteemi ja raviplaani, mille olid välja töötanud Maailma Terviseorganisatsioon ja teised institutsioonid. Kõne lõpus sai talle osaks tormiline ovatsioon.

Pärast loengut, kui naine saalis paari teadlasega vestles, astus nende juurde kõrgetasemelise diplomaadi rinnasildiga ÜRO töötaja ja katkestas jutuajamise.

“Doktor Sinskey, meiega võttis äsja ühendust Välissuhete Nõukogu. Keegi sooviks teiega vestelda. Auto ootab.”

Jahmunud ja pisut ärevil, vabandas doktor Elizabeth Sinskey vestluskaaslaste ees ja võttis oma koti. Kui limusiin mööda Esimest avenüüd kihutas, hakkas naine kummaliselt närvi minema.

Välissuhete Nõukogu?

Nagu enamik teisi inimesi, oli ka Elizabeth Sinskey kuulnud igasuguseid jutte.

1920. aastal eraalgatusliku mõttekojana asutatud CFR-i kunagiste liikmete seas olid peaaegu kõik USA välisministrid, üle poole tosina presidendi, enamik Luure Keskagentuuri juhte, senaatoreid ja kohtunikke ning sääraste legendaarsete dünastiate nagu Morgan, Rothschild ja Rockefeller esindajad. Liikmeskonna erakordne ajupotentsiaal koos poliitilise mõju ja rikkusega oli toonud Välissuhete Nõukogule “maailma mõjukaima eraklubi” maine.

Maailma Terviseorganisatsiooni direktorina ei olnud tähtsate isikutega kokkupuutumises Elizabethile midagi uut. Pikk ametiaeg WHO-s koos otsekohese iseloomuga oli toonud talle hiljuti tunnustuse tuntud uudisteajakirjalt, mis kandis ta maailma kahekümne mõjukaima inimese hulka. Maailma tervise nägu, oli tema foto allkiri, mida Elizabeth pidas irooniliseks, arvestada seda, kui haige oli ta lapsena olnud.

Kuueaastaselt rängalt astmasse jäänud, oli Elizabethi ravitud suure doosi uue paljutõotava ravimiga – esimesega glukokortikoidide ehk steroidhormoonide seas, mis oli ta astmasümptomitest nagu imeväel terveks ravinud. Paraku ilmnesid ravimi ootamatud kõrvalmõjud alles aastaid hiljem, kui Sinskey oli jõudnud puberteediikka… ning tal polnud ikka veel menstruatsiooni. Elizabeth ei unustanud eales kohutavat hetke arstikabinetis, kui talle üheksateistaastaselt teatati, et tema sugusüsteem on pöördumatult kahjustatud.

Elizabeth Sinskey ei saanud lapsi.

Aeg parandab tühjuse, oli arst kinnitanud, kuid kurbus ja viha ainult kasvasid. Ravimid, mis olid röövinud võime last saada, ei suutnud võtta ürgset iha selleks. Elizabeth oli aastakümneid võidelnud igatsusega oma võimatut soovi täita. Praegugi, kuuekümne ühe aastaselt, tundis ta ema ja väikest last nähes ikka veel kriipivat valu.

“Kohe oleme kohal, doktor Sinskey,” teatas limusiini juht.

Elizabeth tõmbas kiiresti sõrmedega läbi pikkade hõbedaste kiharate ja kontrollis peeglis oma nägu. Enne kui ta arugi sai, oli auto peatunud ning juht aitas ta Manhattani jõukas piirkonnas välja kõnniteele.

“Jään teid ootama,” ütles juht. “Kui olete valmis, võime sõita otse lennujaama.”

Välissuhete Nõukogu New Yorgi peakorter oli silmatorkamatu uusklassitsistlik hoone Park Avenue ja Kuuekümne kaheksanda tänava nurgal, mis oli kunagi olnud ühe Standard Oili magnaadi kodu. Hoone fassaad sulas sujuvalt elegantsesse ümbrusesse, vihjamata millegagi oma ainulaadsele eesmärgile.

“Doktor Sinskey,” tervitas priske naissekretär. “Siitkaudu, palun. Ta juba ootab teid.”

Aga kes on see tema? Elizabeth järgnes sekretärile mööda luksuslikku koridori suletud ukseni, millele naine kiiresti koputas, ukse avas ja andis Elizabethile märku sisse astuda.

Elizabeth sisenes ja uks tema selja taga sulgus.

Väikest hämarat nõupidamisruumi valgustas vaid videoekraani kuma. Ekraani ees vaatas naise poole väga pikakasvuline ja kiitsakas kogu. Kuigi Elizabeth ei näinud ta nägu, tajus ta võimukust.

“Doktor Sinskey,” ütles mehe terav hääl. “Tänan, et tulite.” Mehe hääldus, see, kuidas ta kõik sõnad äärmiselt selgelt välja ütles, viitas Elizabethi kodumaale Šveitsile või ehk Saksamaale.

“Palun võtke istet.” Mees osutas toolile ruumi eesosas.

Ei mingit tutvustamist? Elizabeth istus. Videoekraanile ilmuv kummaline pilt ei aidanud rahunemisele millegagi kaasa. Mida imet see veel peaks tähendama?

“Viibisin hommikul teie esitlusel,” teatas kogu. “Tulin väga kaugelt, et teie kõnet kuulata. See avaldas muljet.”

“Tänan teid,” vastas naine.

“Võiksin ka lisada, et te olete palju ilusam, kui oskasin arvata… hoolimata oma vanusest ja lühinägelikust suhtumisest maailma tervishoidu.”

Elizabeth tundis, kuidas ta suu lahti vajus. See märkus oli igal mõeldaval moel solvav. “Kuidas palun?” nõudis naine pimedust puurides. “Kes te olete? Ja miks te mind siia kutsusite?”

“Vabandage mu ebaõnnestunud katset nalja visata,” vastas vilajas kogu. “Pilt ekraanil selgitab, miks te siin olete.”

Sinskey silmitses ekraanile ilmunud õõvastavat maali, mis kujutas hiigelsuurt inimmerd, piinatute ja haigete masse alasti kehade kaoses üksteise otsas ringi ronimas.

“Suur kunstnik Doré,” teatas mees. “Tema iseäranis sünge tõlgendus Dante Alighieri põrgunägemusest. Loodan, et see vaatepilt sobib teile… sest just sinna oleme me teel.” Mees vaikis, astudes aeglaselt naise poole. “Ja lubage ma räägin teile, miks.”

Mees lähenes veelgi ja tundus, nagu muutuks ta iga sammuga pikemaks. “Kui ma võtan selle paberilehe ja rebin pooleks…” Mees seisatas laua juures, võttis paberilehe ja rebis selle valju kärinaga kaheks. “Ja kui ma panen kaks poolt teineteise peale…” Ta tegi seda. “Ja kui ma seda siis kordan…” Ta rebis paberid uuesti pooleks ja pani üksteise peale. “Tulemuseks on paberikuhi, mis on algsest neli korda paksem, on ju nii?” Mehe silmad paistsid toa hämaruses hõõguvat.

Elizabethile ei meeldinud mehe üleolev hääletoon ja agressiivne poos. Ta ei lausunud sõnagi.

“Hüpoteetiliselt rääkides,” jätkas mees veelgi lähemale astudes, “kui algne paberileht on vaid kümnendiku millimeetri paksune ja ma kordaksin seda protsessi… ütleme, et viiskümmend korda… kas te teate, kui kõrge oleks virn?”

Elizabeth tõmbus turri. “Tean küll,” vastas ta vaenulikumalt, kui oli kavatsenud. “See oleks kümnendik millimeetrit korrutatud kahega viiekümnendas astmes. Seda nimetatakse geomeetriliseks jadaks. Kas ma tohin küsida, mida ma siin teen?”

Mees muigas ja noogutas, nagu oleks vastus talle muljet avaldanud. “Jah, ja kas te oskate pakkuda, mis võiks olla tegelik tulemus? Kümnendik millimeetrit korrutatud kahega viiekümnendas astmes? Kas te teate, kui kõrgeks on meie paberihunnik kasvanud?” Ta vaikis vaid hetkeks. “Meie paberivirn ulatub pärast vaid viitkümmet kahega korrutamist… peaaegu päikeseni.”

See ei üllatanud Elizabethi. Geomeetrilise progressiooni jahmatava väega puutus ta oma töös pidevalt kokku. Nakatumisringid… nakatunud rakkude reprodutseerimine… ohvrite arvu prognoosid. “Vabandust, kui ma paistan naiivne,” ütles ta, püüdmatagi ärritust varjata. “Kuid ma ei saa aru, kuhu te sihite.”

“Kuhu ma sihin?” Mees kõhistas vaikselt naerda. “Ma sihin sinna, et meie planeedi rahvastiku juurdekasv on olnud veelgi dramaatilisem. Maakera rahvaarvul oli nagu meie paberivirnal väga kasin algus… kuid murettekitav potentsiaal.”

Mees sammus jälle toas ringi. “Mõelge selle peale. Maakera rahvastikul kulus tuhandeid aastaid – inimkonna koidikust üheksateistkümnenda sajandi alguseni –, et kasvada ühe miljardi inimeseni. Ja siis kulus vaid sadakond aastat, et rahvaarv kahekordistuks 1920. aastatel kahe miljardini. Pärast seda kulus vaid viiskümmend aastat, et rahvaarv 1970. aastatel taas kahekordistuks nelja miljardini. Nagu võite ette kujutada, oleme me teel selle poole, et rahvaarv ulatub õige pea kaheksa miljardini. Ainuüksi täna lisas inimkond maailma veel veerand miljonit inimest. Veerand miljonit. Ja see sünnib iga päev – sadagu vihma või paistku päike. Praegu lisandub igal aastal maailma niisama palju inimesi, kui elab tervel Saksamaal.”

Pikakasvuline mees peatus Elizabethi kohal kõrgudes. “Kui vana te olete?”

Veel üks solvav küsimus, kuigi WHO juhina oli Elizabeth harjunud suhtuma vaenulikkusse diplomaatiliselt. “Kuuskümmend üks.”

“Kas te teadsite, et kui te elate veel üheksateist aastat, kaheksakümneseks, siis olete tunnistajaks sellele, et maakera rahvaarv kolmekordistub teie eluajal. Ühe eluea jooksul – kolmekordistumine. Mõelge selle tagajärgedele. Nagu te teate, on teie Maailma Terviseorganisatsioon taas prognoose suurendanud, ennustades, et enne selle sajandi keskpaika elab maakeral umbes üheksa miljardit inimest. Loomaliigid surevad järsult kiirenevas tempos välja. Nõudlus kahanevate loodusvarade järel on taevasse tõusnud. Puhas vesi on muutunud aina raskemini kättesaadavaks. Igasuguse bioloogilise standardi järgi on meie liik ületanud kestliku arvukuse. Ja selle katastroofiga silmitsi seistes tegeleb Maailma Terviseorganisatsioon – planeedi tervise valvur – sääraste küsimustega nagu diabeediravi, verepankade täitmine, võitlus vähiga.” Mees vaikis, vaadates Elizabethile otse silma. “Seepärast tõingi teid siia, et küsida otse, miks kuradi pärast ei ole Maailma Terviseorganisatsioonil söakust tegelda selle probleemiga otseselt?”

Elizabeth pulbitses raevust. “Kes te ka ei ole, te teate suurepäraselt, et WHO suhtub ülerahvastatusse vägagi tõsiselt. Hiljuti kulutasime miljoneid dollareid, et saata arste Aafrikasse jagama tasuta kondoome ja harima inimesi rasestumisvastaste vahendite osas.”

“Ah jaa!” pahvatas kiitsakas mees mõnitavalt. “Ja veelgi suurem armee katoliku misjonäre marssis teie kannul ja rääkis aafriklastele, et kui nad kasutavad kondoomi, lähevad nad kõik põrgusse. Aafrikas on nüüd uus keskkonnaprobleem: täitepinnas, mis ajab üle kasutamata kondoomidest.”

Elizabeth pingutas, et keelt hammaste taga hoida. Selles punktis oli mehel õigus, kuid siiski olid tänapäevasemate vaadetega katoliiklased hakanud vastu Vatikani sekkumisele sünnikontrolli küsimustesse. Kõige tuntum neist oli Melinda Gates, ise veendunud katoliiklane, kes riskis vapralt kiriku raevuga ning lubas viiesaja kuuekümne miljoni dollariga parandada kogu maailmas juurdepääsu sünnikontrollile. Elizabeth Sinskey oli korduvalt öelnud, et Bill ja Melinda Gates väärivad kõige selle eest, mis nad on oma sihtasutuse kaudu maailma tervishoiu parandamiseks teinud, pühakuks kuulutamist. Paraku ei suutnud ainus selleks volitatud institutsioon nende pingutuste kristlikku iseloomu miskipärast mõista.

“Doktor Sinskey,” jätkas vari. “Maailma Terviseorganisatsioon ei mõista, et olemas on vaid üks üleilmne tervishoiuprobleem.” Ta osutas taas süngele kujutisele ekraanil – visklevale inimmerele. “Ja see on see.” Mees peatus. “Ma tean, et te olete arstiteadlane ning seetõttu klassikalistes või kaunites kunstides ehk mitte kuigi kodus, seepärast lubage mul teile näidata veel üht pilti, mis räägib keeles, mida te võib-olla paremini mõistate.”

Ruum muutus hetkeks pimedaks ja ekraanile ilmus uus kujutis.

Seda oli Elizabeth näinud palju kordi – ja see tekitas temas alati kõheda möödapääsmatuse tunde.

Ruumis võttis maad raske vaikus.

“Jah,” sõnas vilajas mees viimaks. “Vaikiv õud on sellele diagrammile kohane vastus. Selle nägemine on nagu vastutuleva veduri esituledesse vaatamine.” Mees pöördus aeglaselt Elizabethi poole ning saatis talle üleoleva naeratuse. “On teil küsimusi, doktor Sinskey?”

“Ainult üks,” andis naine vastu. “Kas te tõite mind siia, et mulle loengut pidada või mind solvata?”

“Mitte kumbagi.” Mehe hääl muutus võõrikult meelitavaks. “Tõin teid siia, et teiega koos töötada. Ma ei kahtle, et te mõistate: ülerahvastatus on tervishoiuprobleem. Kuid ma kardan, et te ei mõista, et see mõjutab ka inimese hinge. Ülerahvastatuse stressi tõttu muutuvad inimesed, kes pole eales mõelnudki vargusele, varasteks, et oma peret toita. Need, kes pole kunagi mõelnud mõrvadele, hakkavad tapma, et oma lastel hinge sees hoida. Kõik Dante surmapatud – ahnus, aplus, reetlikkus, alpus ja ülejäänud – hakkavad kerkima inimkonna pinnale, meie kahaneva heaolu tõttu veelgi võimendudes. Me oleme silmitsi lahinguga inimese hinge pärast.”

“Mina olen bioloog. Mina päästan elusid… mitte hingi.”

“Võin teile kinnitada, et elude päästmine muutub järgnevatel aastatel üha raskemaks. Ülerahvastatus sigitab hoopis enamat kui vaid vaimset rahulolematust. Machiavellil on üks lõik…”

“Jah,” katkestas Elizabeth teda, tsiteerides kuulsat ütlemist peast. “Kui kõik maailma provintsid hakkavad asukatest sedavõrd kihama, et nad ei saa enam oma elupaigas elada ega ka mujale ümber asuda… siis puhastab maailm ennast.” Elizabeth vaatas mehe poole. “See tsitaat on WHO-s kõigile tuttav.”

“Tore, siis teate ka, et edasi rääkis Machiavelli taudidest kui maailma loomulikust isepuhastumisviisist.”

“Jah, ja nagu ma oma sõnavõtus mainisin, oleme me suurepäraselt teadlikud otsesest seosest rahvastiku asustustiheduse ja ulatuslike epideemiate vahel, kuid me töötame pidevalt välja uusi avastamis- ja ravimeetodeid. WHO on veendunud, et me suudame tulevasi pandeemiaid ära hoida.”

“Kahju küll.”

Elizabeth põrnitses meest uskumatult. “Kuidas palun?”

“Doktor Sinskey,” sõnas mees pentsiku naeru saatel, “te räägite epideemiate kontrollimisest, nagu oleks see midagi head.”

Elizabeth tuiutas meest tummas uskumatuses.

“Palun väga,” jätkas mees, rääkides nagu kokkuvõttega esinev süüdistaja. “Olen siin koos Maailma Terviseorganisatsiooni juhiga – parimaga, keda WHO-l on pakkuda. Hirmutav mõte, kui järele mõelda. Olen näidanud teile pilti eesootavast viletsusest.” Mees klõpsas pulti ja ekraanile ilmusid taas väänlevad inimkehad. “Meenutasin teile rahvastiku kontrollimatu juurdekasvu kohutavat väge.” Ta osutas väikesele paberihunnikule. “Valgustasin teid fakti suhtes, et me oleme vaimse kokkuvarisemise veerel.” Mees vaikis ja pöördus Elizabethi poole. “Ja teie vastus? Tasuta kondoomid Aafrikas.” Mees irvitas põlastavalt. “See on nagu kärbsepiitsa vibutamine lähenevale asteroidile. Viitsütikuga pomm enam ei tiksu. See on juba plahvatanud ning ilma drastilisi meetmeid rakendamata saab teie uueks jumalaks eksponentvõrrand. Ja temast saab kättemaksuhimuline jumal. Ta toob Dante põrgunägemuse teile otse Park Avenuele… inimmassid püherdamas omaenda roojas. Üleilmsed tapatalgud, mille korraldab loodus ise.”

“Kas tõesti?” nähvas Elizabeth. “Öelge siis, milline on teie nägemus kestlikust tulevikust, kui suur peaks olema maakera ideaalne rahvaarv? Milline on maagiline arv, mille juures inimkond võib loota ennast lõpmatuseni ära elatada… seejuures suhteliselt mugavalt?”

Pikakasvuline mees naeratas, tundus, et küsimus valmistas talle heameelt. “Iga keskkonnabioloog või statistik ütleb teile, et inimkonna parim võimalus pikaajaliseks kestmajäämiseks on maakera rahvaarvu puhul umbes neli miljardit.”

“Neli miljardit?” andis Elizabeth vastu. “Praegu on meid seitse miljardit, nii et selleks on juba pisut hiljavõitu.”

Pikakasvulise mehe rohelistes silmades süttis tuluke. “Kas tõesti?”