Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 21

“Kähku, Robert!” nõudis Sienna. “Minu järel!”

Langdoni mõtted olid uksest välja kortermaja koridori sööstes ikka veel Dante allilma süngetel piltidel. Kuni selle hetkeni oli Sienna Brooks tulnud hommikuse pöörase stressiga toime teatud kõrvalseisja rahulikkusega, kuid nüüd oli naise rahu asendunud pingega, mida Langdon ei olnud temas veel näinud – tõelise hirmuga.

Koridoris tormas Sienna mehest ette, möödus liftist, mis juba laskus ning mille olid kahtlemata kutsunud välja fuajeesse sisenenud mehed. Ta jooksis koridori lõppu ning kadus tagasi vaatamata trepikotta.

Langdon püsis naisel tihedalt kannul, libisedes laenatud mokassiinide siledatel taldadel. Tilluke projektor Brioni ülikonna rinnataskus rappus joostes ta rinna vastas. Langdoni silme ees püsisid endiselt põrgu kaheksandale ringile lisatud kummalised tähed CATROVACER. Ta vaimusilma ette kerkisid katkumask ja veider kiri: Tõele saab pilku heita vaid läbi surma silmade.

Langdon pingutas, et neid sobitamatuid elemente ühendada, kuid hetkel ei tundunud selles mingit mõtet. Kui ta viimaks trepimademel peatus, seisis Sienna pingsalt kuulatades paigal. Langdon kuulis all trepil samme.

“Kas siin on ka mõni teine väljapääs?” sosistas mees.

“Tule minu järel,” sõnas naine, viimseni pingul.

Sienna oli täna juba kord Langdoni elu päästnud ning kuna mehel polnud teist valikut kui naist usaldada, hingas ta sügavalt sisse ja tormas Sienna kannul trepist alla.

Nad laskusid ühe korruse ning nüüd tundus alt liginevate saabaste müdin väga lähedal, vaid korrus või kaks allpool.

Miks ta neile otse sülle jookseb?

Enne kui Langdon jõudis protestida, haaras Sienna mehel käest ja tõmbas ta trepikojast kõrvale tühja koridori, mida ääristasid lukustatud uksed.

Siin pole end kusagile peita!

Sienna vajutas lülitit ja paar pirni kustus, kuid hämaras koridoris polnud end kusagile peita. Sienna ja Langdon paistsid siin selgelt välja. Kõmisevad sammud olid neil nüüd peaaegu kannul ja Langdon teadis, et ründajad ilmuvad iga hetk trepile, kust avaneb koridori takistamatu vaade.

“Mul on su kuube vaja,” sosistas Sienna ja sikutas Langdoni ülikonnakuue seljast. Seejärel sundis ta mehe ukseavas oma selja taha kükitama. “Ära liiguta.”

Mida ta ometi teeb? Ta paistab ju välja!

“Per l´amore di Dio!” hüüdis Sienna meestele lõikavalt. “Cos´è questa confusione?”

Kaks meest kõõritasid, olemata nähtavasti kindlad, mida nad näevad.

Sienna karjus edasi. “Tanto chiasse a quest´ora!” Nii palju lärmi säärasel kellaajal!

Nüüd nägi Langdon, et Sienna oli tõmmanud tema musta kuue üle pea ja õlgade, nii et see meenutas vanade naiste salli. Naine oli küüru tõmbunud, varjas meeste pilgu eest varjus kössitavat Langdonit ning astus täielikult muundununa vaaruval sammul lähemale, karjudes nagu seniilne vanaeit.

Üks sõduritest tõstis käe, andes märku, et naine oma korterisse tagasi läheks. “Signora! Rientri subito in casa!”

Sienna astus veel ühe ebakindla sammu ja raputas vihaselt rusikat. “Avete svegliato mio marito, che è malato!”

Langdon kuulas jahmunult. Nad äratasid sinu haige abikaasa?

Nüüd tõstis teine sõdur automaadi ja sihtis sellega naist. “Ferma o sparo!”

Sienna peatus, kuid jätkas tagasi keerates meeste halastamatut sõimamist.

Mitte päris Shakespeare, mõtles Langdon, kuid siiski muljetavaldav. Nähtavasti võisid näitlejakogemused olla mitmekülgne relv.

Sienna tõmbas kuue peast ja viskas tagasi Langdonile. “Olgu, tule minu järel.”

Nad laskusid mademele fuajee kohal, kus veel kaks sõdurit sisenes just lifti, et üles sõita. Väljas tänaval valvas furgooni kõrval veel üks mees, must vormikuub pingul üle lihaselise rinna. Sienna ja Langdon kiirustasid vaikuses trepist alla keldri poole.

Maa-aluses parklas oli hämar ja lehkas uriini järele. Sienna tormas parkla ühte nurka, mis oli täis motorollereid ja mootorrattaid. Ta seisatas kolmerattalise hõbedase Trike´i tsikkelauto juures, mis nägi välja nagu Itaalia Vespa ja täiskasvanute kolmerattalise järeltulija. Sienna libistas saleda käe üle Trike´i eesmise poritiiva ja eemaldas väikese magnetkarbi. Selle sees oli võti, mille naine torkas süütesse ja käivitas mootori.

Mõni hetk hiljem istus Langdon naise selja taga rattal. Ebakindlalt väiksele istmele toetudes kobas mees külgedelt, otsides käepidemeid või midagi muud, millest kinni hoida.

“Praegu pole õige aeg olla tagasihoidlik,” teatas Sienna, haaras mehe käed ja põimis need oma saleda piha ümber. “Sul on vaja kinni hoida.”

Langdon tegigi seda, kui Sienna Trike´i väljasõidurambile keeras. Sõiduk oli võimsam, kui mees oli arvanud ning nad kerkisid parklast välja sööstes peaaegu maast üles, jõudes peauksest umbes viiekümne meetri kaugusel varahommikusse valgusesse. Lihaseline sõdur maja ees pööras ringi ning märkas Langdonit ja Siennat minema kihutamas. Trike vingatas kimedalt, kui naine gaasi andis.

Tagaistmel kössitav Langdon kiikas üle õla sõduri poole, kes tõstis relva ja sihtis hoolikalt. Langdon tõmbus pingule. Kõlas lask, kuul põrkas tsikkelauto tagumiselt poritiivalt tagasi, möödudes napilt Langdoni seljast.

Jeesus!

Sienna keeras ristmikul järsult vasakule ja Langdon tundis end maha libisemas, kuid püüdis tasakaalu säilitada.

“Kummardu minu vastu!” karjus naine.

Langdon kummardus ettepoole ja sai tasakaalu tagasi, kui Sienna suurema magistraali poole kihutas. Nad olid läbinud terve kvartali, enne kui Langdon jälle hingata sai.

Kes kurat need mehed olid?!

Sienna pilk püsis endiselt teel. Ta kihutas varahommikuses liikluses paremale ja vasakule sõeludes mööda teed edasi. Mitu jalakäijat vaatas neile järele, ilmselt jahmudes, nähes pikakasvulist Brioni ülikonnas meest hapra naise selja taga.

Langdon ja Sienna olid läbinud kolm kvartalit ja lähenesid suurele ristmikule, kui signaalid eespool üürgama pistsid. Läikiv must furgoon keeras kahel rattal ümber nurga, pidurdas korraks vibades ristmikul ning kihutas siis otse nende suunas. Furgoon oli täpselt samasugune nagu sõdurite sõiduriist kortermaja juures.

Sienna tõmbas järsult paremale ja vajutas pidurile. Langdoni rind surus tugevasti vastu naise selga, kui Sienna kõnniteeserva pargitud kaubaauto taga peatus. Ta keeras Trike´i veoauto tagumise poritiiva juurde ja seiskas mootori.

Kas nad nägid meid!?

Sienna ja Langdon ootasid kössitades… julgemata hingatagi.

Furgoon möirgas neist sirgelt mööda, ilmselt polnud neid märgatud. Ent kui auto mööda kihutas, silmas Langdon põgusalt kedagi sõiduki sees.

Tagaistmel oli nagu vang kahe sõduri vahele kiilutud veetlev vanem naine. Ta silmis oli tühi pilk ja pea rappus, nagu oleks ta purjus või ehk uimastatud. Naisel oli kaelas amulett ja ta pikad hõbedased juuksed langesid kiharatena üle õlgade alla.

Hetkeks tõmbus Langdoni kurk kuivaks ja talle tundus, et näeb vaimu.

See oli naine tema nägemustest.