Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 16

Ese Langdoni peos tundus oma suuruse kohta üllatavalt raske. Läikiv sile metallsilinder oli umbes viisteist sentimeetrit pikk ja mõlemast otsast ümar nagu miniatuurne torpeedo.

“Enne kui sa sellega liiga jõuliselt ümber käid,” hoiatas Sienna, “vaata teist külge.” Ta naeratas mehele pinevalt. “Sa ütlesid, et oled sümbolite professor?”

Langdon keskendus uuesti torule, keeras seda peos, kuni märkas üht külge ehtivat erkpunast sümbolit.

Mees tõmbus otsemaid pingule.

Ikonograafina teadis Langdon, et vaid üksikutel kujutistel on väge tekitada inimmeeltes hetkelist hirmu… kuid tema ees olev sümbol kuulus vähimagi kahtluseta sellesse nimekirja. Langdoni reaktsioon oli äge ja kohene, ta pani toru lauale ja lükkas oma tooli tahapoole.

Sienna noogutas. “Jah, ka mina reageerisin samamoodi.”

Sümbol torul oli lihtne kolmeküljeline kujund.

Selle kurikuulsa sümboli, nagu Langdon oli kunagi lugenud, oli 1960. aastatel võtnud kasutusele Dow Chemical, et vahetada välja terve hulk varem kasutatud kasutuid hoiatusmärke. Nagu kõik edukad sümbolid, oli ka see lihtne, äratuntav ja kerge valmistada. Tekitades nutikalt kõikvõimalikke seoseid alates vähisõrgadest ja lõpetades nuge loopivate ninja’dega, oli tänapäevane “bioloogilise ohu” sümbol muutunud üleilmseks märgiks, mis edastab sõnumit oht kõigis keeltes.

“See väike mahuti on biotuub,” seletas Sienna. “Seda kasutatakse ohtlike ainete transportimiseks. Meditsiinialal puutume me nendega vahel kokku. Tuubi sees on vahtplastist ümbris, millesse saab paigutada ohutuks transpordiks katseklaasi. Antud juhul…” Sienna osutas sümbolile. “Ma oletan, et tegemist on mingi ohtliku kemikaali… või ehk… viirusega?” Naine vaikis. “Esimesed ebolaproovid toodi Aafrikast samasuguses tuubis.”

See polnud sugugi see, mida Langdon oleks kuulda soovinud. “Mida kuradit see minu kuuetaskus teeb? Ma olen kunstiajaloo professor, miks see kraam mul kaasas on?”

Läbi mehe pea sähvisid võikad pildid väänlevatest kehadest… ja nende kohal hõljuvast katkumaskist.

Väga süüdi… väga süüdi.

“Kust see ka ei tulnud,” jätkas Sienna, “on see tipptase. Pliiga vooderdatud titaan. Praktiliselt läbistamatu, isegi kiirgusele. Oletan, et midagi valitsusega seotut.” Naine osutas postmargisuurusele mustale padjandile bioloogilise ohu sümboli kõrval. “Kasutaja tuvastatakse pöidlajälje abil. Turvameede juhuks, kui see peaks minema kaduma või varastatakse. Sääraseid tuube saab avada ainult üks konkreetne isik.”

Kuigi Langdon tajus, et ta aju töötab nüüd normaalse kiirusega, oli tal ikka veel tunne, et peab arusaamisega pingutama. Mul on kaasas biomeetriliselt pitseeritud mahuti.

“Kui ma selle sinu kuuetaskus avastasin, tahtsin seda nelja silma all doktor Marconile näidata, kuid mul ei avanenud selleks võimalust, enne kui sa ärkasid. Mõtlesin, et proovin su pöialt padjal, kuni sa teadvusetu olid, kuid mul polnud aimugi, mis selles tuubis on, ja…”

“MINU PÖIALT?!” Langdon raputas pead. “Pole võimalik, et see värk on programmeeritud nii, et mina selle avaksin. Ma ei tea biokeemiast mõhkugi. Mul ei oleks eales säärast asja.”

“Oled ikka kindel?”

Langdon oli pagana kindel. Ta sirutas käe ja asetas pöidla padjandile. Midagi ei juhtunud. “Näed? Ma ju ütlesin…”

Titaantuub klõpsatas valjusti ja Langdon tõmbas käe tagasi, nagu oleks saanud kõrvetada. Püha pask. Ta põrnitses tuubi, nagu võiks see ise avaneda ja hakata eritama surmavat gaasi. Kolm sekundit hiljem klõpsatas tuub ilmselt uuesti lukustudes.

Langdon pöördus kõnevõimetult Sienna poole.

Noor doktor hingas välja ja paistis ärevil. “Noh, tundub üsna selge, et selle plaanitud omanik oled sina.”

Langdoni jaoks tundus kogu stsenaarium absurdne. “See on võimatu. Esmalt, kuidas ma oleksin saanud selle metallikamaka läbi lennuvälja turvakontrolli toimetada?”

“Võib-olla tulid sa eralennukiga? Või anti see sulle pärast Itaaliasse jõudmist?”

“Sienna, ma pean konsulaati helistama. Otsekohe.”

“Ja sa ei arva, et me peaksime selle enne avama?”

Langdon oli elu jooksul nii mõndagi halba nõu kuulda võtnud, kuid ohtlikku ainet sisaldava mahuti avamine selle naise köögis ei pidanud saama üheks neist. “Ma annan selle asja võimude kätte. Otsekohe.”

Sienna hammustas võimalikke variante kaaludes huulde. “Olgu, ent niipea, kui oled helistanud, oled omapäi. Mina ei saa lasta end sellesse segada. Ja siin ei tohi sa nendega päris kindlasti kohtuda. Minu immigratsiooniolukord Itaalias on… komplitseeritud.”

Langdon vaatas Siennale silma. “Ma ei tea midagi muud, Sienna, kui seda, et sa päästsid mu elu. Ma lahendan selle olukorra nii, nagu sina soovid.”

Naine noogutas tänulikult, astus akna juurde ja vaatas alla tänavale. “Olgu, me peaksime tegema nii.”

Ta visandas kiiresti plaani. See oli lihtne, arukas ja ohutu.

Langdon ootas, kuni Sienna lülitas oma mobiiltelefonis sisse helistaja ID-blokaatori ning valis numbri. Naise sõrmed olid õrnad, kuid tegutsesid otsustavalt.

“Informazioni abbonati?” alustas Sienna veatu itaalia hääldusega. “Per favore, può armi il numero el Consolato americano di Firenze?”

Ta ootas ja kirjutas siis kiiresti numbri üles.

“Grazie mille,” ütles ta ja lõpetas kõne.

Sienna pistis telefoni koos numbriga Langdonile pihku. “Lase käia. Kas sa mäletad, mida öelda?”

“Mu mäluga on kõik korras,” muigas mees paberile kirjutatud numbrit valides. Telefon andis kutsuvat tooni.

Vaatame, mis saab.

Langdon lülitas telefoni kõlari sisse ja pani aparaadi lauale, et ka Sienna vestlust kuuleks. Vastas automaatvastaja, mis pakkus üldinfot konsulaadi teenuste ja lahtiolekuaegade kohta. Konsulaat pidi avatama alles kell pool üheksa.

Langdon heitis pilgu telefoni kellale. Alles kuus.

“Kui tegemist on hädaolukorraga,” jätkas automaatne teade, “siis võite valida seitse-seitse, et rääkida öövalve ametnikuga.”

Langdon valis otsemaid lisanumbrid.

“Consolato americano,” vastas väsinud hääl. “Sono il funzionario di turno.”

“Lei parla inglese?” küsis Langdon.

“Muidugi,” vastas mees ameerika hääldusega. Tundus, et äratamine ärritas teda. “Kuidas saan teid aidata?”

“Olen Firenzes külaskäigul viibiv ameeriklane ja mind rünnati. Minu nimi on Robert Langdon.”

“Palun teie passi number.” Mees haigutas kuuldavalt.

“Mu pass on kadunud. Usun, et see varastati. Mind tulistati pähe. Ma olin haiglas. Vajan abi.”

Valveametnik ärkas äkki. “Sir? Kas te ütlesite, et teid tulistati? Vabandust, kuidas teie nimi oli?”

“Robert Langdon.”

Liin kahises ja Langdon kuulis, kuidas mehe sõrmed arvutiklahvidel klõbistasid. Arvuti piiksatas. Paus. Jälle klahviklõbin. Veel üks piiks. Ja siis kolm kõrget piiksatust.

Pikem paus.

“Sir?” ütles mees. “Teie nimi on Robert Langdon?”

“Jah, täpselt nii. Ja ma olen hädas.”

“Olgu, sir, teie nime juures on eriolukorra märge, mis nõuab, et ma ühendaksin teid viivitamatult peakonsuli personalijuhiga.” Mees peatus, nagu ei suudaks seda ka ise uskuda. “Jääge liinile.”

“Oodake! Kas te võiksite mulle öelda…”

Telefonist kostis juba kutsuv toon.

Neljanda helina järel võeti toru.

“Collins kuuleb,” pomises kähe hääl.

Langdon tõmbas hinge ning rääkis nii rahulikult ja selgelt kui võimalik. “Härra Collins, minu nimi on Robert Langdon. Ma olen Firenzes viibiv ameeriklane. Mind tulistati. Ma vajan abi. Ma tahan tulla otsekohe USA konsulaati. Kas te saate mind aidata?”

Sügav hääl vastas kõhklemata: “Jumal tänatud, et te olete elus, härra Langdon! Me otsisime teid.”