Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 5

Mina olen Vari.

Pagen läbi kurbuse linna.

Lendan läbi igavese häda.

Ronin hingetult Arno jõe kallastel… keeran vasakule Via dei Castellanile ja liigun edasi põhja poole. Kössitan Uffizi galerii varjus.

Ja nad on mul ikkagi kannul.

Nende sammud muutuvad mind halastamatu otsustavusega jahtides aina valjemaks.

Nad on mind aastaid jälitanud. Nende järjekindlus on hoidnud mind põranda all… sundinud mind elama purgatooriumis… töötama allilmakoletisena maa all.

Mina olen Vari.

Siin, maa peal, tõstan pilgu põhja poole, kuid ei suuda leida otseteed lunastusele… sest Apenniini mäed varjavad esimesed koidukiired.

Möödun sakmetega torni ja ühe osutiga kellaga palazzo tagant… põiklen Piazza di San Firenze varahommikuste kauplejate vahel, kelle kähedad hääled lehkavad lampredotto ja röstitud oliivide järele. Bargello eest möödudes keeran läände Badia torni poole ning põrkan trepi jalamil vastu raudväravat.

Siin tuleb tõrjuda sul iga kõhklus.1

Keeran käepidet ja astun käiku, millest tean, et tagasiteed ei ole. Sunnin tinaraskeid jalgu kitsal trepil üles rühkima… mööda kulunud ja lohkus marmorastmeid taeva poole.

Hääled kajavad alt vastu. Anuvalt.

Nad on mul kannul, liginevad järeleandmatult.

Nad ei mõista, mis on tulemas… ega seda, mida olen nende heaks teinud!

Tänamatu maa!

Ülespoole ronides nägemused muutuvad… iharad kehad väänlemas sädemevihmas, aplad hinged ujumas väljaheidetes, äraandlikud kaabakad tardunud Saatana jäises haardes.

Ronin viimastest astmetest üles ja jõuan tippu, vankudes poolsurnuna niiskesse koidikuõhku. Ruttan inimesekõrguse müüri äärde ja piilun läbi laskeavade. Kaugel all on õnnistatud linn, mis on saanud mulle varjupaigaks nende eest, kes mind pagendasid.

Hääled hüüavad mind, nüüd on nad päris kannule jõudnud. “See, mida sa oled teinud, on hullumeelne!”

Hullus sünnitab hullust.

“Jumala armastuse nimel,” hüüavad nad, “ütle meile, kuhu sa selle peitsid!”

Just Jumala armastuse nimel ei ütle ma seda.

Seisan nurkaaetult, selg vastu külma kivi. Nad vahivad sügavale minu selgetesse rohelistesse silmadesse ja nende ilme muutub süngeks, see pole enam keelitav, vaid ähvardav. “Sa tead, et meil on oma meetodid. Me võime sundida sind ütlema, kus see on.”

Just seepärast olengi ma roninud poolele teele taevasse.

Pöördun ilma hoiatamata ja sirutan käed, klammerdun kõrge serva külge, tõmban ennast üles, ronin põlvedele ja ajan ennast siis püsti… seistes ebakindlalt sügaviku veerel. Kulla Vergilius, näita mulle teed läbi tühjuse.

Nad tormavad uskumatult lähemale, soovides mind jalgadest haarata, kuid kartes, et löövad mu tasakaalust ja lükkavad üle serva. Nüüd anuvad nad vaikses meeleheites, kuid mina olen neile selja pööranud. Ma tean, mida pean tegema.

Minu all, peadpööritavalt kaugel minu all laiuvad punased kivikatused nagu tulemeri, valgustades kaunist maad, kus kunagi uitasid ringi hiiglased… Giotto, Donatello, Brunelleschi, Michelangelo, Botticelli.

Nihutan varbaid serva poole.

“Tule alla!” hüüavad nad. “Veel pole liiga hilja!”

Oo, põikpäised võhikud! Kas te ei näe tulevikku? Kas te ei mõista minu loomingu hiilgust? Vajalikkust?

Toon rõõmuga selle ülima ohvri… ja kustutan teie viimase lootuse leida seda, mida otsite.

Te ei leia seda eales õigeaegselt.

Sadu jalgu allpool kutsub munakiviväljak nagu sulnis oaas. Kuidas ma ihkaksin veel veidi aega… kuid aeg on kaup, mida ei saa osta isegi minu hiigelvaranduse eest.

Neil viimastel sekunditel vaatan alla väljaku poole ja mu silme ette kerkib pilt, mis mind jahmatab.

Ma näen sinu nägu.

Sa vaatad varjust minu poole üles. Su silmad on kurvad ja ometi tunnen neis austust selle vastu, mida olen saavutanud. Sa mõistad, et mul pole valikut. Armastuse pärast Inimkonna vastu pean kaitsma oma meistriteost.

See kasvab isegi praegu… oodates… käärib laguuni veripunaste vete all, kus ei peegeldu ükski täht.

Ja nii tõstan pilgu sinult ja vaatan silmapiiri. Kõrgel selle taaga all ägava maailma kohal ütlen oma viimse palve.

Armas jumal, ma palun, et maailm ei mäletaks mu nime kui koletislikku patust, vaid kui hiilgavat päästjat, keda sa mind tegelikult olevat tead. Ma palun, et Inimkond mõistaks kinki, mille endast maha jätan.

Minu kink on tulevik.

Minu kink on lunastus.

Minu kink on Põrgu.

Seda öeldes sosistan aamen… ja astun viimse sammu, tühjusesse.