Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 15

“Istu,” ütles Sienna. “Mul on sulle paar küsimust.”

Kööki astudes tundis Langdon end juba hoopis kindlamalt. Tal oli seljas Sienna naabri Brioni ülikond, mis istus üllatavalt hästi. Isegi mokassiinid olid mugavad ja Langdon jättis mõttes meelde eelistada koju jõudes edaspidi Itaalia jalanõusid.

Kuima üldse koju jõuan, lisas ta endamisi.

Sienna oli kui ümber sündinud – loomupärane iludus. Nüüd olid naisel jalas liibuvad teksad ja seljas kreemikas kampsun, mis mõlemad rõhutasid ta saledat figuuri. Sienna juuksed olid endiselt hobusesabas ja ilma arstirõivaste autoriteetsuseta tundus ta kuidagi haavatavam. Langdon märkas, et naise silmad on punased, nagu oleks ta nutnud, ning teda valdas taas kõikehaarav süütunne.

“Sienna, mul on nii kahju. Ma kuulsin sõnumit telefonis. Ma ei tea, mida öelda.”

“Tänan,” vastas naine. “Kuid hetkel peame keskenduma sinule. Palun istu.”

Sienna hääletoon oli nüüd kindlam, tuletades Langdonile meelde artikleid, mida ta oli äsja naise intellekti ja varaküpse lapsepõlve kohta lugenud.

“Sa pead mõtlema,” ütles Sienna, andes mehele märku istet võtta. “Kas sa mäletad, kuidas me siia korterisse jõudsime?”

Langdon polnud kindel, kuidas see asjasse puutub. “Taksoga,” vastas ta laua taha istudes. “Keegi tulistas meid.”

“Tulistas sind, professor. Teeme selle selgeks.”

“Jah. Vabandust.”

“Ja kas sa mäletad laske sellal, kui sa taksos istusid?”

Veider küsimus. “Jah, kaht. Üks tabas küljepeeglit, teine purustas tagaklaasi.”

“Tore, nüüd pane silmad kinni.”

Langdon taipas, et naine kontrollib tema mälu. Ta sulges silmad.

“Mis mul seljas on?”

Langdon nägi naist selgelt. “Mustad madala kontsaga kingad, sinised teksad ja kreemikas V-kaelusega kampsun. Sul on heledad õlgadeni ulatuvad hobusesappa seotud juuksed. Su silmad on pruunid.”

Langdon avas silmad ja uuris naist, jäädes rahule, et tema eideetiline mälu funktsioneerib normaalselt.

“Tore. Sinu visuaalkognitiivne mälu on suurepärane, mis kinnitab, et sinu amneesia on täiel määral retrograadne ning et sinu mälestusteloome protsess ei ole pöördumatult kahjustatud. Kas sa oled suutnud viimastest päevadest midagi uut meenutada?”

“Paraku mitte. Aga mul oli sinu ära olles veel üks nägemuste laine.”

Langdon jutustas naisele uuest hallutsinatsioonist looritatud naise, surnute ja piinlevate inimeste ning pooleldi maetud jalgadega, millel oli R-täht. Seejärel rääkis ta ka taevas hõljuvast veidrast nokaga maskist.

“”Ma olen surm”?” küsis Sienna murelikult.

“Jah, nii see ütles.”

“Olgu… See on vist veel vägevam kui “Mina olen Višnu, maailmade hävitaja”.”

Noor naine tsiteeris Robert Oppenheimerit hetkel, kui see katsetas esimest tuumapommi.

“Ja see nokaninaga… rohesilmne mask?” küsis Sienna jahmunult. “On sul aimu, miks su mõistus selle kujutise esile manas?”

“Ei, aga seda sorti maskid olid keskajal üsna tavalised.” Langdon peatus. “Seda nimetatakse katkumaskiks.”

Sienna paistis kummaliselt ehmuvat. “Katkumaskiks?”

Langdon seletas kiiresti, et tema sümbolimaailmas oli pikanokalise maski ainulaadne kuju peaaegu sünonüümne Musta Surma – neljateistkümnendal sajandil üle kogu Euroopa pühkinud katkuga, mis tappis mõnes piirkonnas kolmandiku elanikest. Üldiselt arvati, et sõna “must” viitas ohvrite naha mustakstõmbumisele gangreeni ja subepidermaalse verejooksu tõttu, kuid tegelikult viitas “must” sügavale emotsionaalsele hirmule, mida pandeemia elanikkonna seas levitas.

“Seda pika nokaga maski,” jätkas Langdon, “kandsid keskaegsed katkuarstid, et hoida nakatunuid ravides taudi ninasõõrmetest eemal. Tänapäeval näeb neid ainult Venezia karnevalikostüümide juures – kibe meenutus Itaalia ajaloo süngest perioodist.”

“Ja sa oled kindel, et nägid oma nägemuses säärast maski?” küsis Sienna, häälevärinal. “Keskaegse katkutohtri maski?”

Langdon noogutas. Nokamaskis on raske eksida.

Sienna kibrutas kulmu viisil, mis tekitas Langdonis mulje, et naine püüab otsustada, kuidas oleks kõige parem mehele halbu uudiseid teatada. “Ja see naine palus, et sa “otsiksid ja leiaksid”?”

“Jah. Täpselt nagu ennegi. Kuid häda on selles, et mul pole aimugi, mida ma peaksin otsima.”

Sienna hingas pikalt välja, ilme tõsine. “Mina vist tean. Ja pealekauba… Mulle tundub, et sa oled selle juba leidnud.”

Langdon tuiutas naist. “Millest sa räägid?!”

“Robert, kui sa eile öösel haiglasse tulid, oli su kuuetaskus midagi ebatavalist. Kas sa mäletad, mis see oli?”

Langdon raputas pead.

“Sul oli kaasas üks ese… üsna hämmastav ese. Ma leidsin selle täiesti juhuslikult, kui me sind puhastasime.” Sienna osutas Langdoni verisele Harris Tweedi firma tviidkuuele, mis lebas laual. “See on ikka veel taskus, kui tahad vaadata.”

Langdon silmitses kuube kõhklevalt. Vähemalt selgitab see, miks Sienna läks tagasi mu kuue järele. Ta haaras vereplekilise kuue ja otsis ükshaaval kõik taskud läbi. Mitte midagi. Ta otsis veel kord. Viimaks pöördus ta õlgu kehitades naise poole. “Siin pole midagi.”

“Aga salataskus?”

“Mida? Minu kuuel ei ole salataskut?”

“Ei ole?” Sienna paistis segadusse sattuvat. “Siis on see kuub… kellegi teise oma?”

Langdoni pea tundus jälle sassis. “Ei, see on minu kuub.”

“Oled kindel?”

Pagana kindel,mõtles mees. Tegelikult oli see mu lemmik Camberley.

Ta keeras voodri tagasi ja näitas Siennale silti, millel oli tema moemaailma lemmiksümbol – Harris Tweedi sõõr, mida ehtisid kolmteist nööpi meenutavat kalliskivi ning kroonis Malta rist.

Ainult šotlased tulevad selle peale, et taaselustada ristiusu sõdalasi villasel kangatükil.

“Vaata seda,” ütles Langdon, osutades käsitsi sildile tikitud initsiaalidele R.L. Ta eelistas Harris Tweedi firma rätsepamudeleid ning maksis alati juurde, et lasta oma nimetähed sildile tikkida. Ülikoolilinnakus, mille söögisaalides ja loenguruumides tõmmati pidevalt selga ja seljast sadu tviidkuubesid, polnud Langdonil vähimatki kavatsust jääda tahtmatus vahetuses kaotajaks pooleks.

“Ma usun sind,” ütles Sienna kuube mehe käest võttes. “Vaata nüüd sina.”

Naine avas kuue laiemalt, tuues nähtavale voodri kukla lähedal. Seal oli diskreetselt voodri alla peidetud suur korralikult õmmeldud salatasku.

Mida põrgut?!

Langdon oli kindel, et polnud seda kunagi varem näinud.

Tasku kujutas endast täiuslikult teostatud salaõmblust.

“Varem seda seal polnud!” hüüatas mees.

“Siis pole sa ilmselt kunagi näinud ka… seda?” Sienna pistis käe taskusse, võttis välja peenikese metalleseme ja pani selle õrnalt mehele pihku.

Langdon tuiutas eset täielikus jahmatuses.

“Kas sa tead, mis see on?” küsis Sienna.

“Ei…” kogeles mees. “Ma ei ole eladeski midagi säärast näinud.”

“Paraku tean mina, mis see on. Ja ma olen üsna kindel, et just sellepärast püüabki keegi sind tappa.”

Mendaciumi pardal oma kuubikus ringi tammudes tundis vanemhaldur Knowlton kasvavat rahutust, mõeldes videole, mida ta pidi homme hommikul maailmaga jagama.

Mina olen Vari?

Olid levinud kuuldused, et seda klienti oli tabanud mõne kuu eest psühhoos, ning video paistis neid täielikult kinnitavat.

Knowlton teadis, et tal on kaks valikut. Ta kas valmistab video homseks üleslaadimiseks ette, nagu lubatud… või viib selle ülakorrusele, et kuulda provosti arvamust.

Ma juba tean tema arvamust, mõtles Knowlton. Ta polnud kunagi näinud, et provost oleks otsustanud midagi teisiti, kui kliendile oli lubatud. Ta käsib mul selle maailma jaoks küsimusi esitamata üles laadida… ning satub raevu, et ma seda üldse küsisin.

Knowlton pöördus uuesti vaatama videot, mille oli kerinud tagasi iseäranis häiriva kohani. Mees vajutas kordusnuppu ning ekraanile ilmus jälle kõhedalt valgustatud koobas ja loksuv vesi. Tilkuval seinal kõrgus inimese vari – pikakasvuline linnutaolise nokaga mees.

Moondunud vari rääkis summutatud häälel:

Käes on uus pime ajastu.

Sajandeid tagasi oli Euroopa oma viletsuse sügavikus: inimesed elasid üksteise kukil, nälgisid, püherdasid patus ja lootusetuses. Nad olid nagu risustunud mets, mida lämmatavad kuivanud puud ja mis ootab Jumala välgulööki – sädet, mis süütaks kahjutule, mis möllaks üle maa, puhastaks metsa kuivanud rontidest ja tooks tervete juurteni taas päikesevalguse.

Väljapraakimine on Jumala loodud kord.

Küsi endalt, mis järgnes Mustale Surmale?

Me kõik teame vastust.

Renessanss.

Taassünd.

See on alati nii olnud. Surmale järgneb sünd.

Paradiisi jõudmiseks peab inimene läbi käima põrgust.

Seda õpetas meile meister.

Ja sellegipoolest julgeb see hõbejuukseline võhik mind koletiseks nimetada? Kas ta ei mõista ikka veel tuleviku matemaatikat? Õudusi, mida see endaga kaasa toob?

Mina olen Vari.

Ma olen teie lunastus.

Ja seepärast seisan ma sügaval selles koopas, vaatan üle laguuni, milles ei peegeldu ükski täht. Siin, selles veepõhja vajunud palees, hõõgub veepinna all Inferno. Põrgu.

Varsti lahvatab see leekidesse.

Ja kui see juhtub, ei suuda miski Maa peal seda peatada.