Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 17

Konsulaat teab, et ma olen siin?

Langdonist hoovas üle kergendustulv. Härra Collins, kes tutvustas end peakonsuli personaliülemana, rääkis kindla professionaalse hääletooniga ning ometi reetis ta hääl pakilisust. “Härra Langdon, me peame otsekohe rääkima. Ja täiesti selge, et mitte telefoni teel.”

Antud hetkel polnud Langdonile miski täiesti selge, kuid ta ei hakanud vahele segama.

“Ma lasen kellelgi teid otsekohe peale võtta,” jätkas Collins. “Kus te viibite?”

Sienna niheles närviliselt, kuulates jutuajamist telefoni valjuhääldist. Langdon noogutas naisele rahustavalt, kavatsedes kindlalt tegutseda vastavalt plaanile.

“Ma olen ühes väikeses hotellis, mille nimi on Pensione la Fiorentina,” ütles Langdon, heites üle tänava pilgu väsinud välimusega hotellile, mida Sienna oli talle mõni hetk tagasi näidanud. Ta andis Collinsile aadressi.

“Selge,” ütles mees, “ärge sealt kuhugi minge. Püsige oma toas. Keegi tuleb teile otsekohe järele. Toanumber?”

Langdon mõtles selle käigupealt välja. “Kolmkümmend üheksa.”

“Olgu. Kahekümne minuti pärast.” Collins alandas häält. “Ja, härra Langdon, tundub, et te võite olla vigastatud ja segaduses, kuid ma pean teadma… kas see on ikka veel teie valduses?”

Teie valduses. Langdon mõistis, et kuigi küsimus oli mõistatuslik, sai sellel olla vaid üks tähendus. Ta pilk liikus biotuubile köögilaual. “Jah, sir. Minu valduses.”

Collins ohkas kuuldavalt. “Kui me teist midagi ei kuulnud, siis eeldasime… noh, tõtt-öelda, me eeldasime kõige halvemat. Tunnen tohutut kergendust. Jääge sinna, kus te olete. Ärge kuhugi minge. Kakskümmend minutit. Keegi koputab teie uksele.”

Collins lõpetas kõne.

Langdon tundis, kuidas ta õlad lõtvusid esimest korda alates sellest, kui ta oli haiglas ärganud. Konsulaat teab, mis sünnib, ja mul on varsti vastused. Mees sulges silmad ja hingas aeglaselt välja, tundes end peaaegu inimlikult. Peavalu oli praktiliselt kadunud.

“Noh, see kõik oli väga MI6,” sõnas Sienna pooleldi naljatades. “Kas sa oled spioon?”

Hetkel polnud Langdonil aimugi, kes ta on. Mõte, et ta võis kaotada mälust kaks päeva ja leida ennast tundmatus olukorras, tundus mõistetamatu ja ometi oli ta siin… kakskümmend minutit lahutamas kohtumisest USA konsulaadi ametnikuga mingis hotelliuberikus.

Mis ometi toimub?

Mees vaatas Sienna poole, mõistes, et nende teed on kohe lahku minemas ja tundes ometi, et nad pole veel lõpetanud. Ta kujutles habemikku arsti haiglas, suremas tema silme all põrandal. “Sienna,” sosistas ta, “sinu sõber… doktor Marconi… ma tunnen ennast kohutavalt.”

Naine noogutas ilmetult.

“Ja mul on kahju, et ma sind selle supi sisse tirisin. Ma tean, et sinu positsioon haiglas on ebatavaline ning kui korraldatakse uurimine…” Ta hääl katkes.

“Pole midagi,” ütles Sienna. “Ringiliikumine ei ole mulle võõras.”

Langdon tajus Sienna äraolevas pilgus, et täna hommikul oli naise jaoks kõik muutunud. Langdoni enda elu oli hetkel kaoses ja ometi tundis ta naisele kogu südamest kaasa.

Ta päästis mu elu… ja mina rikkusin tema oma.

Nad istusid terve minuti vaikuses. Õhk nende vahel muutus raskeks, nagu oleksid mõlemad tahtnud rääkida ning ometi polnud kummalgi midagi öelda. Nad olid ju võõrad, kohtunud põgusalt pentsikul teekonnal, mis oli just praegu teelahkmele jõudnud ning mõlemad pidid leidma oma raja.

“Sienna,” sõnas Langdon viimaks, “kui ma saan sind kuidagi aidata, kui see kõik on konsulaadiga joonde aetud, siis palun.”

“Tänan,” sosistas naine ja pööras nukralt pilgu akna poole.

Minutite mööda tiksudes vaatas Sienna Brooks hajameelselt köögiaknast välja ja mõtles, kuhu see päev tema jaoks tüürib. Ükskõik kuhu, ta ei kahelnud, et päeva lõpuks on tema maailm hoopis teistsugune.

Sienna teadis, et ilmselt on põhjus lihtsalt adrenaliinis, kuid see Ameerika professor tundus kummaliselt ligitõmbav. Lisaks kenale välimusele tundus mehel olevat ka siiralt hea süda. Mõnes teises kauges elus võiks Robert Langdon olla koguni see, kellega ta tahaks koos olla.

Tema ei tahaks mind kunagi, mõtles naine. Ma olen rikutud kaup.

Tundeid maha suruda püüdes pälvis miski väljas naise tähelepanu. Ta ajas end sirgu, surus näo vastu klaasi ja põrnitses välja. “Robert, vaata!”

Langdon piilus tänavale, kus must BMW mootorratas peatus parajasti mürinal Pensione la Fiorentina ees. Juht oli sale, kuid tugeva kehaehitusega, tal oli seljas must nahkjakk ja peas kiiver. Kui juht rattalt hoogsalt maha ronis ja musta läikiva kiivri peast võttis, kuulis Sienna, kuidas Langdoni hingamine peatus.

Naise turris juuksed olid eksimatult äratuntavad.

Naine võttis tuttava püstoli, kontrollis summutit ja libistas relva uuesti jakitaskusse. Siis lipsas ta sujuvalt hotelli.

“Robert,” sosistas Sienna, hääl hirmust pingul. “USA valitsus saatis äsja kellegi sind tapma.”