Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 6

Mälestused materialiseerusid aeglaselt… nagu põhjatu kaevu pimedusest pinnale kerkivad mullid.

Looritatud naine.

Robert Langdon silmitses teda üle jõe, mille loksuv vesi oli verest punane. Naine vastaskaldal seisis näoga tema poole: liikumatu, tõsine, nägu looriga varjatud. Käes pigistas naine punast riidetükki, mille ta nüüd oma jalge ees laiuva laibamere auks üles tõstis. Kõikjal hõljus surmalehk.

Otsi, sosistas naine. Ja sa leiad.

Langdon kuulis neid sõnu, nagu oleks naine öelnud neid tema peas. “Kes te olete?” hüüdis ta üle vee, kuid ta sõnad olid hääletud.

Aeg hakkab otsa saama, sosistas naine. Otsi, ja sa leiad.

Langdon astus sammu jõe poole, kuid nägi, et veripunane vesi on liiga sügav, et sellest läbi kahlata. Kui ta pilgu uuesti looritatud naisele tõstis, oli kehade hulk selle jalge ees mitmekordistunud. Nüüd oli neid sadu, võib-olla tuhandeid, mõned ikka veel elus, väänlemas agoonias, suremas kujuteldamatut surma… tulest neelatud, rooja maetud, üksteist õgides. Langdon kuulis inimkannatuste kaeblikke karjeid üle vee kajamas.

Naine astus tema poole, saledad käed nagu abi paludes välja sirutatud.

“Kes sa oled?” hüüdis Langdon uuesti.

Vastuseks tõstis naine käe ja tõmbas loori aeglaselt näo eest. Ta oli jahmatavalt kaunis ja ometi vanem, kui Langdon oli ette kujutanud: võib-olla üle kuuekümne, majesteetlik ja tugev, hõbehallide juustega, mis langesid kiharais ta õlgadele. Naise kaelas rippus lasuriidist amulett – saua ümber väändunud madu.

Langdonil oli tunne, et ta teab seda naist… usaldab teda. Aga kuidas? Miks?

Nüüd osutas naine väänlevale jalapaarile, mis maa seest välja tungis, kuuludes nähtavasti mõnele puusadeni mulla sisse maetud vaesele hingele. Kahvatul reiel oli üksainus täht, poriga kirjutatud R.

R? mõtles Langdon segaduses? Nagu… Robert? “Kas see… olen mina?”

Äkki hakkas naisest kiirgama valget valgust… üha heledamat ja heledamat. Kogu tema keha hakkas värisema ja ta lahvatas kõuekõminal tuhandeks valguskilluks.

Langdon ärkas karjatades.

Tuba oli valge. Ta oli üksi. Õhus heljus terav meditsiinilise alkoholi lehk ja kusagil piiksus mingi masin vaikses rütmis tema südamega. Langdon püüdis liigutada paremat käsivart, kuid terav valu takistas teda. Alla vaadates nägi ta küünarvarres kanüüli.

Mehe pulss kiirenes ja masin pidas sellega sammu, lisades samuti tempot.

Kus ma olen? Mis juhtus?

Kuklas tuikas näriv valu. Langdon tõstis ettevaatlikult vaba käe ja puudutas pead, püüdes leida valu asukohta. Pulstunud juuste all leidis ta tosina kuivanud verega kaetud õmbluse kõvad mügarad.

Mees sulges silmad, püüdes õnnetust meenutada.

Mitte midagi. Täielik tühjus.

Mõtle.

Ainult pimedus.

Palatisse ruttas arstiriietes mees, keda Langdoni kiirenenud südamemonitor oli ilmselt ärevile ajanud. Mehel oli sagris habe, lopsakad vuntsid ja leebed silmad, mille puhmaskulmude alt hoovas mõtlikku rahu.

“Mis… juhtus?” sai Langdon üle huulte. “Kas mul oli õnnetus?”

Habemik tõstis sõrme huultele ja tõttas siis välja, hüüdes kedagi koridoris.

Langdon keeras pead, kuid selle peale sähvatas läbi kolba kiirgav valujuga. Mees hingas mitu korda sügavalt sisse ja laskis valul vaibuda. Siis, väga vaikselt ja metoodiliselt, hakkas ta oma steriilset ümbrust uurima.

Palatis oli üksainus voodi. Lilli ei olnud. Kaarte ei olnud. Langdon märkas kapipealsel oma riideid, mis olid kokku pandud ja läbipaistvasse kilekotti torgatud. Riided olid verised.

Mu jumal. See pidi olema päris hull.

Nüüd keeras Langdon aeglaselt pead akna poole voodi kõrval. Väljas oli pime. Öö. Ta nägi klaasil ainult iseenda peegelpilti: tuhakarva võõrast, kahvatut ja väsinut, keset meditsiinitehnikat torude ja traatide külge kinnitatud.

Koridoris liginesid hääled ja Langdon pööras pilgu uuesti palati poole. Arst tuli tagasi, nüüd saatis teda keegi naine.

Naine paistis olevat pisut üle kolmekümne. Tal olid seljas sinised arstiriided ja ta paksud heledad juuksed olid hobusesabas, mis kõndides selja taga rappus.

“Mina olen doktor Sienna Brooks,” tervitas naine sisse astudes ja naeratas Langdonile. “Töötan täna öösel koos doktor Marconiga.”

Langdon noogutas jõuetult.

Pikka kasvu ja sale doktor Brooks kõndis sportlase kindla sammuga. Isegi vormitus arstiriietuses oli temas mingi nõtke elegants. Kuigi Langdon ei näinud ainsatki märki meigist, tundus naise jume ebatavaliselt sile, ainsaks iluveaks oli tilluke sünnimärk huulte kohal. Naise silmad, kuigi mahepruunid, tundusid ebatavaliselt läbitungivad, nagu oleksid nad tunnistajaks mingile sügavale kogemusele, mis temavanusele harva osaks saab.

“Doktor Marconi ei räägi kuigivõrd inglise keelt,” jätkas naine Langdoni kõrvale istudes, “ja ta palus mul teie paberid ära täita.” Naine naeratas uuesti.

“Tänan,” krooksatas Langdon.

“Nii,” alustas naine asjalikult. “Kuidas on teie nimi?”

Selleks kulus mõni hetk. “Robert… Langdon.”

Naine suunas Langdoni silmadesse pliiats-taskulambi valguse. “Kus te töötate?”

See info ujus pinnale veelgi aeglasemalt. “Professor. Kunstiajalugu… ja sümboloogia. Harvardi ülikool.”

Doktor Brooks laskis lambi alla ja paistis olevat jahmunud. Puhmaskulmudega arst tundus samavõrra üllatunud.

“Te olete… ameeriklane?”

Langdon tuiutas naist segaduses.

“Lihtsalt…” Doktor Brooks kõhkles. “Kui te täna õhtul siia jõudsite, ei olnud teil ühtki dokumenti. Teil oli seljas Harrise tviidjakk ja jalas Somerseti mokassiinid, niisiis pidasime me teid britiks.”

“Ma olen ameeriklane,” kinnitas Langdon, liiga kurnatud, et selgitada oma eelistusi hästi valmistatud riiete suhtes.

“On teil valusid?”

“Pea,” vastas Langdon. Ere valgus muutis tuikamise kolbas ainult hullemaks. Õnneks torkas naine nüüd lambi taskusse, võttis Langdoni randme ja kontrollis ta pulssi.

“Te ärkasite karjudes,” jätkas naine. “Kas te mäletate, miks?”

Langdoni silme ette kerkis taas kummaline nägemus looritatud naisest, keda ümbritsesid väänlevad kehad. Otsi, ja sa leiad. “Ma nägin halba und.”

“Millest?”

Langdon jutustas talle.

Märkmeid tegeva doktor Brooksi ilme ei muutunud. “On teil aimu, mis võis selle hirmuäratava pildi esile kutsuda?”

Langdon soris mälus ja raputas siis pead, mis hakkas protestiks uuesti tuikama.

“Olgu, härra Langdon,” ütles naine ikka veel kirjutades, “nüüd veel paar rutiinset küsimust. Mis nädalapäev täna on?”

Langdon mõtles hetke. “Laupäev. Ma mäletan, kuidas ma läksin läbi ülikoolilinnaku… pärastlõunasele loengule ja siis… see ongi vist viimane, mida ma mäletan. Kas ma kukkusin?”

“Me jõuame selle juurde. Kas te teate, kus te viibite?”

Langdon pakkus loogilise vastuse. “Massachusettsi üldhaiglas?”

Doktor Brooks pani midagi jälle kirja. “Ja kas me peaksime kellelegi helistama? Teie naisele? Lastele?”

“Mitte kellelegi,” vastas Langdon instinktiivselt. Ta oli alati nautinud üksindust ja sõltumatust, mida enda valitud poissmeheelu talle pakkus, kuigi tuli tunnistada, et praeguses olukorras oleks ta eelistanud, kui tema kõrval olnuks mõni tuttav nägu. “Võiksin helistada mõnele kolleegile, aga minuga on kõik korras.”

Doktor Brooks lõpetas kirjutamise ja vanem arst astus lähemale. Puhmaskulme siludes võttis mees taskust väikese diktofoni ja näitas seda doktor Brooksile. Naine noogutas mõistvalt ja pöördus uuesti patsiendi poole.

“Härra Langdon, kui te täna õhtul siia jõudsite, siis te aina pomisesite ja pomisesite midagi.” Naine vaatas doktor Marconi poole, kes vajutas digitaaldiktofoni nupule.

Salvestus hakkas käima ja Langdon kuulis omaenda jõuetut häält, mis pomises korduvalt üht ja sedasama fraasi: “Va… ss… di. Va… ss… i.”

“Mulle tundub,” sõnas naine, “nagu te ütleksite: “Väga süüdi. Väga süüdi.””

Langdon nõustus ja ometi ei mäletanud ta sellest midagi.

Doktor Brooks uuris teda häiriva pinevusega. “Kas teil on aimu, miks te seda ütlesite? Kas te kahetsete midagi?”

Mälu pimedates soppides sorides nägi Langdon jälle looritatud naist. Naine seisis veripunase jõe kaldal, ümberringi väänlevad kehad. Jälle tundis ta surmalehka.

Äkki haaras meest instinktiivne ohutunne… mitte ainult enda… vaid kõigi pärast. Südamemonitori piiksumine kiirenes järsult. Langdoni lihased tõmbusid pingule ja ta üritas ennast istukile ajada.

Doktor Brooks pani kiiresti kindla käe Langdoni rinnale ja surus mehe uuesti pikali. Siis heitis naine pilgu habemikule arstile, kes astus lähedalseisva kapi juurde ja asus midagi ette valmistama.

Doktor Brooksi hääl alanes sosinaks. “Härra Langdon, ärevus on ajuvigastuste puhul tavaline, kuid te peate oma pulssi vaos hoidma. Ärge liigutage. Ärge erutuge. Lihtsalt lamage vaikselt ja puhake. Teiega saab kõik joonde. Teie mälu tuleb aegamisi tagasi.”

Arst naasis nüüd süstlaga ja ulatas selle doktor Brooksile. Naine süstis selle sisu Langdoni kanüüli.

“Lihtsalt nõrk rahusti, et te maha rahuneksite,” selgitas ta, “ja see aitab ka valu vastu.” Naine tõusis, et lahkuda. “Teiega saab kõik joonde, härra Langdon. Magage nüüd. Kui midagi vajate, siis vajutage nupule voodi kõrval.”

Naine kustutas tule ja lahkus koos habemiku arstiga.

Pimeduses tundis Langdon, kuidas rohi peaaegu otsekohe läbi ta keha voogas, vedades ta uuesti sügavasse kaevu, millest ta oli äsja välja pääsenud. Mees pani tundele vastu, sundis end pimedas toas silmi lahti hoidma. Ta püüdis end istukile ajada, kuid keha tundus nagu tsemendist.

Niheldes oli Langdon end jälle näoga akna poole keeranud. Tuled olid kustutatud ning tema peegelpilt oli tumedalt klaasilt kadunud, selle asemel paistis kauguses valgustatud horisont.

Tornide ja kuplite kontuuri keskel domineeris Langdoni vaateväljal üks majesteetlik fassaad. See oli aukartustäratav kivikindlus sakilise laskeavadega kaitsevalli ja kõrge torniga, mis laienes tipu lähedal sakmeliseks rinnatiseks.

Langdon ajas end tikksirgelt istukile ja tundis, kuidas valu peas plahvatab. Ta tõrjus tulised valusööstud ja põrnitses ainiti torni.

Ta teadis seda keskaegset ehitist hästi.

See oli maailmas ainulaadne.

Paraku asus see Massachusettsist tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Langdoni akna taga Via Torregalli varjudesse peitunult ronis võimsa kehaehitusega naine vaevata oma BMW mootorrattalt maha ja liikus edasi oma saaki jälitava pantri pinevusega. Naise pilk oli terav. Ta lühikeseks pügatud juuksed, peas pulkadena püsti, kerkisid mustast nahast mootorrattakuue üles keeratud krae taustal selgelt esile. Naine kontrollis summutiga relva ja vaatas üles akna poole, kus Robert Langdoni palatis oli valgus äsja kustutatud.

Naise tänaõhtune missioon oli läinud kohutavalt nässu.

Üksainus tuvikudrutus muutis kõik.

Nüüd oli ta tulnud seda heastama.