Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 18

Robert Langdon tundis korteri akna all seistes paanikahoogu, pilk needitud hotellile teisel pool tänavat. Turris juustega naine oli äsja hotelli astunud, kuid Langdon ei suutnud mõista, kuidas ta oli selle aadressi saanud.

Adrenaliin tulvas läbi keha, katkestades jälle mõttetegevuse. “Mu oma valitsus saatis kellegi mind tapma?”

Sienna tundus samavõrra rabatud. “Robert, see tähendab, et ka esimene kallaletung sinu elule toimus sinu valitsuse korraldusel.” Naine tõusis ja kontrollis, kas korteriuks on lukus. “Kui USA konsulaadil on luba sind tappa…” Ta ei lõpetanud lauset, kuid selleks ei olnud ka vajadust. Selle tähendus oli hirmutav.

Mida paganat ma nende meelest tegin? Miks mu oma valitsus mind jahib?

Taas kuulis Langdon peas kaht sõna, mida ta oli nähtavasti haiglasse komberdades pomisenud.

Väga süüdi… Väga süüdi…

“Sul ei ole siin ohutu,” pahvatas Sienna. “Meil ei ole siin ohutu.” Ta osutas teisele poole tänavat. “See naine nägi, kuidas me koos haiglast põgenesime ja ma vean kihla, et su valitsus ja politsei juba otsivad mind. Mu korter on mulle kellegi teise nimel edasi üüritud, kuid lõpuks leiavad nad mu ikkagi üles.” Sienna silmitses biotuubi laual. “Sa pead selle lahti tegema, otsekohe.”

Langdon põrnitses titaanvidinat, nähes üksnes bioloogilise ohu sümbolit.

“Ükskõik mis selles tuubis ka ei ole,” jätkas Sienna, “on sellel ilmselt tuvastuskood, agentuuri kleebis, telefoninumber, midagigi. Sul on infot vaja. Minul on infot vaja. Sinu valitsus tappis mu sõbra!”

Valu Sienna hääles raputas Langdoni mõtetest üles ja ta noogutas, teades, et naisel on õigus. “Jah, mul on… ma olen tõesti väga süüdi.” Neid sõnu uuesti kuuldes krimpsutas mees nägu. Ta silmitses mahutit laual, mõeldes, millised vastused teda selle sees oodata võivad. “Selle avamine võib olla uskumatult ohtlik.”

Sienna mõtles hetke. “Mis seal sees ka ei ole, on see erakordselt turvaliselt suletud, arvatavasti purunemiskindlas pleksiklaasist katseklaasis. See tuub on lihtsalt väliskest, mis tagab transportimisel lisakaitse.”

Langdon vaatas aknast välja hotelli ette pargitud musta mootorratast. Naine ei olnud veel välja tulnud, kuid talle saab peagi selgeks, et Langdonit ei ole hotellis. Mees mõtles, milline on tundmatu järgmine samm… ja kui kaua kulub, enne kui ta korteriuksele prõmmima hakkab.

Langdon jõudis otsusele. Ta võttis titaantuubi kätte ja surus vastumeelselt sõrme biomeetrilisele padjakesele. Hetke pärast mahuti piiksatas ja klõpsatas siis valjult.

Enne kui toru jõudis uuesti lukustuda, keeras Langdon kaht poolt vastassuunas. Veerandpöörde järel piiksatas toru teist korda ja Langdon teadis, et tagasiteed ei ole.

Mehe käed olid tuubi lahti keerates higised. Pooled pöördusid täiuslikult töödeldud keermetel. Langdon muudkui keeras, tundes, et on avamas hinnalist matrjoška-nukku, ainult et tal polnud aimugi, mis võib väliskestast välja kukkuda.

Viie pöörde järel pooled avanesid. Sügavalt sisse hingates tõmbas Langdon need ettevaatlikult lahti. Pragu kahe poole vahel laienes ja välja libises vahtplastist sisemus. Langdon asetas selle lauale. Kaitsevooderdis meenutas pisut piklikku mängujalgpalli.

Proovime siis.

Langdon keeras kaitsekihi ülemise otsa ettevaatlikult alla, tuues viimaks nähtavale selle sisse peidetud eseme.

Sienna silmitses sisu ja kallutas jahmunult pead. “Kindlasti mitte see, mida ma ootasin.”

Langdon oli oodanud mingit futuristliku välimusega klaastoru, kuid biotuubi sisu oli kõike muud kui nüüdisaegne. Peenelt nikerdatud ese tundus olevat tehtud vandlist ning oli umbes dropsipaki suurune.

“See tundub vana,” sõnas Sienna. “Mingi…”

“Silinderpitsat,” torkas Langdon vahele, lubades endal viimaks välja hingata.

Sumerite poolt kolm tuhat viissada aastat eKr leiutatud silinderpitsatid olid sügavtrüki eelkäijad. Dekoratiivsete kujutistega kaetud pitsatis oli õõnes tühimik, millesse pandi teljepulk, nii et nikerdatud trumlit sai nagu tänapäeva värvirulli üle märja savi ehk terrakota veeretada, nii et sellele jäi korduvate sümbolite, kujundite või teksti riba.

See konkreetne pitsat, oletas Langdon, oli kahtlemata üsna haruldane ja väärtuslik, ometi ei osanud ta ette kujutada, miks oli see lukustatud titaantuubi nagu mingi biorelv.

Pitsatit õrnalt sõrmede vahel pöörates taipas Langdon, et pitsati nikerdus oli iseäranis võigas: kolme peaga sarviline saatan, kes sõi korraga kolme inimest, üks igas suus.

Meeldiv.

Langdoni pilk liikus saatana alla nikerdatud seitsmele tähele. Kalligraafiline kiri oli peegelpildis nagu trükirullide tekst ikka, kuid Langdonil polnud lugemisega mingit raskust – SALIGIA.

Sienna kissitas valjult tähti lugedes silmi. “Saligia?”

Langdon noogutas, tundes kõhedust, kui sõna valjusti välja öeldi. “See on ladinakeelne mälutehniline võte, mille leiutas Vatikan keskajal, et meenutada kristlastele seitset surmapattu. Saligia on akronüüm: superbia, avaritia, luxuria, invidia, gula, ira ja acedia.”

Sienna kulm tõmbus kortsu. “Alpus, aplus, lihahimu, kadedus, ahnus, viha ja laiskus.”

See avaldas Langdonile muljet. “Sa oskad ladina keelt.”

“Ma kasvasin üles katoliiklasena. Ma tunnen patte.”

Langdon suutis manada näole naeratuse, viis pilgu uuesti pitsatile ja imestas taas, miks see oli lukustatud biotuubi, nagu oleks see ohtlik.

“Ma arvasin, et see on vandlist,” ütles Sienna. “Aga see on luust.” Ta tõstis toru päikese kätte ja osutas joontele selle pinnal. “Vandlil on pooleldi läbipaistvate juttidega teemandikujulised ristviirutused, kuid luul täpselt sellised paralleelsed jutid ja tumedamad lohud.”

Langdon võttis pitsati ettevaatlikult pihku ja uuris nikerdusi lähemalt. Sumeri pitsatitele olid nikerdatud algelised figuurid ja kiilkirja märgid. Kuid selle pitsati nikerdused olid hoopis peenemad. Keskaegsed, pakkus Langdon. Veelgi enam, ilustused viitasid häirivale seosele hallutsinatsioonidega.

Sienna silmitses meest murelikult. “Mis on?”

“Korduv teema,” sõnas Langdon süngelt ja osutas ühele pitsati nikerdusele. “Näed seda kolme peaga inimesi söövat saatanat? See on keskaja levinud kujutis – sümbol, mida seostatakse Musta Surmaga. Kolm hambaid kiristavat suud sümboliseerivad, kui kiiresti katk inimesi alla kugistas.”

Sinna silmitses kartlikult bioloogilise ohu sümbolit torul.

Viiteid katkule tundus täna hommikul esinevat sagedamini, kui Langdon tunnistada tahtis ning seega möönis ta tõrksalt veel üht seost. “Saligia esindab inimkonna kollektiivseid patte… mis vastavalt keskaegsele religioossele doktriinile…”

“Oli põhjus, miks Jumal karistas maailma musta surmaga,” lõpetas Sienna mehe mõtte.

“Jah.” Langdon vaikis, kaotanud hetkeks mõttelõnga. Ta märkas äkki silindri juures midagi, mis tundus veider. Tavaliselt oli võimalik silinderpitsati õõnsast keskosast nagu tühjast torust läbi vaadata, kuid selle pitsati õõnsus oli blokeeritud. Selle luu sisse on midagi torgatud. Teine ots helkis valgust püüdes vastu.

“Siin sees on midagi,” ütles Langdon. “Ja tundub, et see on klaasist.” Ta keeras silindri tagurpidi, et vaadata teist otsa, ning seda tehes kõrises luu sees tilluke ese, mis veeres ühest otsast teise nagu kuullaager pesas.

Langdon tardus ja kuulis, kuidas Sienna tema kõrval vaikselt ahhetas.

Mis pagan see veel oli?

“Kas sa kuulsid seda?” sosistas Sienna.

Langdon noogutas ja piilus ettevaatlikult toru otsast sisse. “Tundub, et avaust tõkestab miski… mis on tehtud metallist.” Võib-olla katseklaasi kaas?

Sienna taganes. “Kas see tundub… katki?”

“Ma ei usu.” Langdon kallutas uuesti ettevaatlikult luud, et klaasist otsa uurida, ning jälle kostis kõrisev heli. Hetk hiljem tegi klaas silindris midagi täiesti ootamatut.

See hakkas hõõguma.

Sienna silmad läksid suureks. “Robert, lõpeta! Ära liiguta!”