Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 20

“L´inferno di Dante,” sosistas Sienna haaratult, nihkudes köögiseinale projitseeritud allilma kujutisele lähemale.

Erksates toonides edasi antud Dante põrgunägemus, mõtles Langdon.

„Põrgu“, maailmakirjanduse üks kuulsamaid teoseid, on esimene kolmest raamatust, mis koos moodustavad Dante Alighieri “Jumaliku komöödia” – 14 233-realise eepilise poeemi, mis kirjeldab Dante laskumist allilma, teekonda läbi Purgatooriumi ja saabumist Paradiisi. “Komöödia” kolmest osast – Inferno, Purgatorio ja Paradiso – on “Põrgu” kindlasti kõige loetum ja meeldejäävam.

14. sajandi algupoolel valminud “Põrgu” muutis täielikult keskaegset ettekujutust hukatusest. Mitte kunagi varem polnud masse nii kaasahaaravalt vallanud arusaam allilmast. Dante teos muutis abstraktse põrgukontseptsiooni üleöö selgeks ja jubedaks nägemuseks – elavaks, käegakatsutavaks ja unustamatuks elamuseks. Pole üllatav, et pärast poeemi ilmumist hakkas katoliku kirik tõmbama uue hooga ligi hirmunud patuseid, kes püüdsid Dante poolt uuendatud ettekujutust põrgust iga hinna eest vältida.

Botticelli versioon Dante jubedast põrgunägemusest kujutas endast maa-alust kannatuste lehtrit – õõvastavat allilmamaastikku täis tuld, väävlit, rooja ja koletisi, mille sügaval südames ootas saatan ise. Põrguauk koosnes üheksast tasandist – põrguringist –, millesse patused heideti vastavalt nende patu raskusele. Tipu lähedal pillutas igavene tormituul ringi himuraid ehk “lihahimulisi”, sümboliseerides nende võimetust oma ihasid vaos hoida. Neist allpool sunniti aplaid lamama näoli jõledas roojas, suu täis oma väljaheiteid. Veel sügavamal olid hereetikud leegitsevas kirstus igavesse tulle määratud. Ja nii see jätkus… mida sügavamale, seda hullemaks ja hullemaks.

Dante ajahambale vastu pidanud põrgunägemus on seitsme sajandi jooksul inspireerinud kiiduavaldusi, tõlkeid ja ajaloo suurimate mõtlejate omapoolseid versioone. „Põrgul“ põhinevaid kirjutisi on ilmunud Longfellow´, Marxi, Miltoni, Balzaci, Borgese ja isegi mitme paavsti sulest. Dante poeemi põhjal on loonud muusikateoseid Monteverdi, Liszt, Wagner, Tšaikovski ja Puccini – ning lisaks neile ka üks Langdoni lemmikmuusik Loreena McKennitt. Isegi tänapäevases videomängude ja iPadi rakenduste maailmas ei olnud Dantega seotud loomingust nappust.

Soovides jagada oma üliõpilastega Dante jõuliste sümbolite rikkust, luges Langdon vahel kursust Dante kujundite kordumisest teostes, mida Itaalia poeet oli sajandite jooksul inspireerinud.

“Robert,” ütles Sienna, nihkudes seinal olevale pildile lähemale. “Vaata seda!” Ta osutas piirkonnale lehtrikujulise põrgu põhjas.

Piirkonda, millele naine osutas, tunti Malebolge´na – Kurjataskutena. See oli põrgu eelviimane, kaheksas ring, mis oli omakorda jagatud kümneks allringiks, igaüks määratud kindlat liiki petiste tarvis.

Sienna elevus kasvas. “Vaata! Kas sa ei rääkinud, et nägid oma nägemuses seda?”

Langdon kissitas silmi ja vaatas suunas, kuhu Sienna osutas, kuid ei näinud midagi. Tillukese projektori energia hakkas lõppema ja pilt oli muutunud tuhmiks. Langdon raputas projektorit, kuni see uuesti eredalt hõõguma hakkas. Siis sättis mees seadeldise seinast kaugemale, köögi vastasseinas asuvale kapile, nii et seinale projitseeritud pilt muutus veelgi suuremaks. Langdon astus Sienna juurde, et helendavat kaarti uurida.

Jälle osutas naine alla kaheksanda põrguringi poole. “Vaata. Kas sa ei rääkinud, et sinu hallutsinatsioonis kasvasid maa seest tagurpidi välja jalad, millel oli R-täht?” Sienna puudutas punkti seinal. “Seal nad ongi!”

Nagu Langdon oli maalil palju kordi näinud, oli Malebolge kümnes allring täis pooleldi maetud patuseid, kelle jalad maa seest välja ulatusid. Kuid selles versioonis oli ühel jalapaaril kummalisel kombel poriga kirjutatud R-täht, täpselt nagu Langdoni nägemuses.

Jeesus! Langdon uuris tillukest detaili tähelepanelikumalt. “See täht – Botticelli originaalis ei ole seda päris kindlasti!”

“Ja siin on veel üks täht!” lisas Sienna osutades.

Langdon järgis naise välja sirutatud sõrme järgmisele Malebolge kraavile, kus valeprohvetile, kelle pea oli tagurpidi otsa pandud, oli kritseldatud E-täht.

Mida paganat? Maali oli muudetud.

Langdoni silme ette kerkisid aina uued tähed, mis olid kirjutatud patustele kõigis Malebolge kümnes kraavis. Mees nägi C-d võrgutajal, keda deemonid piitsutasid… veel üht R-i vargal, keda maod lakkamatult hammustasid… A-d korrumpeerunud poliitikul, kes oli visatud keevasse pigijärve.

“Neid tähti,” teatas Langdon veendunult, “ei ole Botticelli originaalil päris kindlasti. Seda pilti on digitaalselt töödeldud.”

Ta pilk liikus uuesti Malebolge ülemisele kraavile ning ta asus tähti läbi kõigi kümne kraavi ülevalt alla kokku lugema.

C…A...T…R...O…V...A…C...E…R

“Catrovacer?” sõnas Langdon. “Kas see itaalia keeles tähendab midagi?”

Sienna raputas pead. “Ja ladina keeles ka mitte. Ma ei tea, mis see on.”

“Võib-olla kunstniku signeering?”

“Catrovacer?” Naise pilk oli kahtlev. “Minu meelest pole see üldse nime moodi. Aga vaata sinna.” Sienna osutas ühele paljudest kujudest Kurjataskute kolmandas kraavis.

Kui Langdoni pilk kuju leidis, tõmbus ta keha kananahale. Kolmanda kraavi patuste seas oli ikooniline kujutis keskajast – pika linnunoka ja surnud silmadega maskis mees.

Katkumask.

“Kas Botticelli originaalil on katkutohter?” küsis Sienna.

“Päris kindlasti mitte. See kuju on lisatud.”

“Ja kas Botticelli signeeris oma maali?”

Langdon ei suutnud meenutada, ent kui ta pilk liikus maali alumisse parempoolsesse nurka, kus oleks pidanud olema kunstniku nimi, mõistis mees, miks Sienna seda küsis. Kunstniku allkirja ei olnud, kuid La Mappa tumepruunil piirdel oli vaevalt nähtav tillukestes suurtähtedes tekstirida: LA VERITÀ É VISIBLE SOLO ATTRAVERSO GLI OCCHI DELLA MORTE.

Langdon oskas piisavalt itaalia keelt, et mõista lause mõtet. “Tõele võib pilku heita vaid läbi surma silmade.”

Sienna noogutas. “Veider.”

Nad seisid vaikuses, kuni morbiidne kujutis nende ees aegamööda tuhmuma hakkas. Dante “Põrgu”, mõtles Langdon. See on alates 1330. aastast olnud inspiratsiooniks paljudele ettetähenduslikele kunstiteostele.

Langdoni Dante-kursus sisaldas alati tervet “Põrgust” inspireeritud kunstiteostele pühendatud osa. Lisaks Botticelli kuulsale “Põrgukaardile” oli ka Rodini ajatu skulptuur “Kolm varju” “Põrguväravatest”… Stradanuse illustratsioon Phlegiasest kahlamas Styxi jões piinatute kehade vahel… William Blake´i himurad patused keerlemas igaveses pööristuules… Bouguereau´ kummaliselt erootiline nägemus Dantest ja Vergiliusest jälgimas kahe alasti mehe heitlust… Bayrose piinatud hinged kössitamas kõrvetavate raheterade ja tulepiiskade sajus… Salvador Dalí ekstsentrilised akvarelli- ja puulõigete seeriad… ja Doré tohutu kogu mustvalgeid gravüüre, mis kujutasid kõike alates Hadese sissekäigust… kuni tiivulise saatana endani.

Nüüd tundus, et Dante poeetiline põrgunägemus polnud mõjutanud üksnes ajaloo kõige kuulsamaid kunstnikke. Nähtavasti oli see inspireerinud veel kedagi: moonutatud hinge, kes oli Botticelli kuulsat maali digitaalselt muutnud, lisanud kümme tähte ja katkutohtri ning signeerinud seejärel maali kurjakuulutava fraasiga tõe nägemisest läbi surma silmade. Ja seejärel oli kunstnik salvestanud pildi tillukesele projektorile, mida kaitses võikate nikerdustega luuümbris.

Langdon ei kujutanud ette, kes oleks võinud luua säärase eseme, ometi tundus see probleem hetkel teisejärguline hoopis hirmutavama küsimuse kõrval.

Miks pagan mina seda kaasas kannan?

Samal ajal kui Sienna seisis koos Langdoniga köögis ja kaalus oma järgmist käiku, kajas alt tänavalt ootamatu võimas mootorimöiratus. Sellele järgnes kime kummide kiunatus ja autouste paukumine.

Jahmunult kiirustas Sienna akna juurde ja vaatas välja.

Tänaval oli peatunud must eraldusmärkidega furgoon. Autost hüppas välja salk mehi, kõik mustas vormis, mille vasakut õlga ehtis ümmargune roheline märgis. Meestel olid käes automaadid ja nad liikusid sõjaväelise täpsusega. Neli sõdurit sööstis otseteed kortermaja sissekäigu poole.

Sienna tundis, kuidas veri soontes tardus. “Robert!” karjus ta. “Ma ei tea, kes need on, kuid nad leidsid meid üles!”

All tänaval karjus agent Christoph Brüder hoonesse tormavatele meestele käsklusi. Brüder oli võimsa kehaehitusega mees, kellesse sõjaväeline taust oli juurutanud emotsioonitu kohusetunde ja austuse käsuahela vastu. Ta teadis oma ülesannet ja mõistis, mis on kaalul.

Organisatsioonis, kelle heaks ta töötas, oli palju allüksusi, kuid Brüderi üksus – seire- ja reageerimisrühm SRS – kutsuti välja ainult siis, kui olukord jõudis “kriisi” staatusesse.

Kui Brüderi mehed kortermajja kadusid, jäi ta ise uksele valvesse, otsis välja sidevahendi ja võttis ühendust operatsiooni juhiga.

“Brüder siin,” teatas ta. “Leidsime Langdoni arvuti IP-aadressi abil üles. Mehed läksid sisse. Annan teada, kui ta meil käes on.”

Kõrgel Brüderi kohal, Pensione la Fiorentina katuseterrasil, vaatas Vayentha paanilise uskumatusega, kuidas agendid kortermajja tormasid.

Mida kuradit NEMAD siin teevad?

Naine tõmbas sõrmedega läbi turris juuste, taibates äkki oma eelmise öö nurjunud missiooni kohutavaid tagajärgi. Üheainsa tuvikudrutuse tõttu oli kõik kontrolli alt väljunud. See, mis oli alanud lihtsa missioonina… oli nüüd muutunud õudusunenäoks.

Kui SRS-i rühm on siin, siis on minu jaoks kõik läbi.

Vayentha haaras meelt heites oma Sectra Tiger XC turvatelefoni ja helistas provostile.

“Sir,” kogeles ta. “SRS-rühm on siin! Brüderi mehed sisenesid teisel pool tänavat kortermajja!”

Ta ootas vastust, ent kui see tuli, kuulis ta liinil vaid teravaid klõpsatusi ja seejärel elektroonilist häält, mis rahulikult teatas: “Käivitus mittetunnistamisprogramm.”

Vayentha laskis telefoni alla ja heitis ekraanile pilgu täpselt õigel hetkel, et näha, kuidas telefon tummaks muutus.

Veri näost kadumas, sundis Vayentha end toimuvaga leppima. Konsortsium oli katkestanud temaga äsja kõik sidemed.

Ei mingit ühendust. Ei mingit seost.

Mind salati maha.

Šokk vältas vaid hetke.

Siis tuli selle asemele hirm.