Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 14

Luksusjahi Mendacium alumisel tekil istus vanemhaldur Laurence Knowlton oma suletud klaaskuubikus ja põrnitses uskumatult arvutimonitori, vaadanud äsja läbi video, mille klient oli endast maha jätnud.

Ja ma peaksin selle homme hommikul meediale üles laadima?

Kümne aasta jooksul Konsortsiumis oli Knowlton täitnud kõikvõimalikke kummalisi ülesandeid, mis jäid kusagile ebaausa ja ebaseadusliku vahepeale. Töö moraalses hallis tsoonis oli Konsortsiumis tavaline, see oli organisatsioon, mille ainus eetiline põhimõte oli pidada iga hinna eest kliendile antud lubadust.

Me viime asja lõpule. Ühtki küsimust ei esitata. Ükskõik mis.

Kuid väljavaade see video üles laadida tekitas Knowltonis kõhedust. Minevikus oli ta ükskõik kui pentsikuid ülesandeid täites alati nende eesmärki mõistnud… motiivi taibanud… soovitud tulemusest aru saanud.

Kuid see video tegi nõutuks.

Miski selle juures oli teistmoodi.

Hoopis teistmoodi.

Arvuti ees tagasi naaldudes käivitas Knowlton videofaili uuesti, lootes, et teistkordne läbivaatamine heidab asjale rohkem valgust. Ta keeras hääle valjemaks ja valmistus üheksaminutiseks etenduseks.

Nagu eelmine kord, algas video ka nüüd vaikse veeloksumisega kõhedust tekitavas veega täidetud koopas, kus kõik oli üleloomulikust punakast valgusest üle ujutatud. Taas laskus kaamera valgustatud veepinnast allapoole, tuues nähtavale koopa mudase põranda. Ja jälle luges Knowlton teksti veealusel tahvlil:

SELLES PAIGAS SELLEL PÄEVAL

MUUTUS MAAILM IGAVESEKS

See, et lihvitud tahvlil oli Konsortsiumi kliendi nimi, tegi rahutuks. See, et tahvlil oli homne kuupäev… tegi Knowltoni veelgi murelikumaks. Kuid tõeliselt tekitas mehes ärevust see, mis järgnes.

Nüüd liikus kaamera vasakule, näidates vee all otse tahvli kõrval hõljuvat jahmatavat objekti.

Lühikese niidiga oli põranda külge kinnitatud voogav õhukesest kilest kera. Õrn ja võbelev nagu üleelusuurune seebimull, heljus läbipaistev kera nagu veealune õhupall… täidetud mitte heeliumi, vaid mingi sültja kollakaspruuni vedelikuga. Vormitu paisunud kott oli läbimõõdult umbes kolmkümmend sentimeetrit ning selle läbipaistvate seinte vahel tundus sogane vedelikupilv aeglaselt keerlevat nagu vaikselt jõudu koguv tormisilm.

Jeesus, mõtles Knowlton, tundes nahal külma higi. Teistkordsel vaatamisel tundus vees hõljuv kott veelgi kurjakuulutavam.

Aeglaselt tuhmus pilt mustaks.

Ekraanile ilmus uus kujutis: koopa rõske sein, millel tantsiskles valgustatud laguuni virvendav peegeldus. Seinale ilmus vari… koopas seisva mehe vari.

Kuid mehe pea oli moonutatud… kohe päris hullusti.

Nina asemel oli mehel ees pikk nokk… nagu oleks ta pooleldi lind.

Kui mees rääkima hakkas, oli ta hääl summutatud… ning ta kõneles võõriku ilmekusega… kindlas rütmis… nagu oleks ta jutustaja mingis klassikalises kooris.

Kui nokaline vari rääkima hakkas, istus Knowlton liikumatult ja vaevu hingates.

Mina olen Vari.

Kui te seda vaatate, siis tähendab see, et mu hing on viimaks rahu saanud.

Maa alla aetuna pean rääkima maailmaga sügavalt maa seest, pagendatud sellesse süngesse koopasse, kus veripunane vesi koguneb laguuni, mis ei peegelda tähti.

Kuid see on minu paradiis… täiuslik üsk mu haprale lapsele.

Põrgu.

Varsti saate teada, mille ma endast maha jätsin.

Ja ometi, isegi siin tajun ma mind jahtivate võhiklike hingede samme… kes ei peatu millegi ees, et minu tegusid nurjata.

Andestage neile, võite öelda, sest nad ei tea, mida nad teevad. Kuid ajaloos saabub hetk, kus võhiklus ei ole enam andestatav pahategu… hetk, kus ainult tarkusel on võim pakkuda lunastust.

Puhta südametunnistusega olen pärandanud teile kõigile lootuse, lunastuse, homse päeva.

Ja ometi on ikka veel neid, kas jahivad mind nagu koera ja kellele annab jõudu veendumus, et ma olen hullumeelne. See hõbejuukseline iludus, kes söandab nimetada mind koletiseks! Nagu pimedad vaimulikud, kes nõudsid Kopernikuse surma, manab ta mind deemoniks, hirmul, et olen heitnud pilgu Tõele.

Kuid ma ei ole prohvet.

Ma olen teie pääsemine.

Ma olen Vari.