Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 29

Vayentha vajutas tugevasti pidurile.

Mootorratas pidurdas valjusti kriiksudes, jättes Viale del Poggio Imperialele pika pidurdusjälje ja peatus viimaks ootamatus ummikus. Liiklus Viale del Poggiol seisis täielikult.

Mul pole selleks aega!

Vayentha küünitas üle autode vaatama, püüdes näha, mis on ummiku põhjus. Ta oli juba niigi olnud sunnitud tegema suure ringi, et vältida SRS-meeskonda ja kaost kortermaja juures, ning nüüd pidi ta pääsema vanalinna, et võtta oma asjad hotellitoast, kus ta oli missiooni viimased kaks päeva peatunud.

Minust öeldi lahti – ma pean siit linnast kaduma!

Kuid halb õnn paistis jätkuvat. Marsruut, mille ta oli vanalinna jõudmiseks valinud, tundus olevat blokeeritud. Olemata ootamistujus, keeras Vayentha ratta liiklusest välja ja kihutas mööda kitsast avariirida edasi, kuni nägi täiesti umbes ristmikku. Eespool oli autodest tulvil ring, kuhu suubus kuus suurt sõiduteed. See oli Porta Romana – üks Firenze kõige elavama liiklusega ristmikke, värav vanalinna.

Mis kurat siin toimub?

Nüüd nägi Vayentha, et terve piirkond kihas politseinikest – teetõke või mingi kontrollpunkt. Mõni hetk hiljem märkas ta sagimise keskel midagi, mis naist tõsiselt jahmatas: tuttavat musta furgooni, mille ümber mitu musta riietatud agenti jagas kohalikele võimudele korraldusi.

Polnud kahtlust, et need mehed olid SRS-i rühma liikmed ja ometi ei osanud Vayentha ette kujutada, mida nad siin tegid.

Kui just…

Vayentha neelatas tugevasti, söandades vaevalt seda võimalust kaaluda. Kas Langdon pääses ka Brüderi käest? See tundus mõeldamatu, võimalused põgenemiseks olid olnud nullilähedased. Kuid Langdon ei töötanud üksinda ning Vayentha teadis oma kogemusest, kui leidlik see heledapäine naine võib olla. Nüüd märkas Vayentha naispolitseinikku, kes kõndis ühe auto juurest teise juurde ja näitas paksude pruunide juustega kena mehe fotot. Vayentha tundis selle otsekohe ära, see oli Robert Langdoni pressifoto. Naise süda hakkas kiiremini põksuma.

Brüder ei saanud teda kätte…

Langdon on endiselt mängus!

Kogenud strateegina asus Vayentha otsemaid hindama, kuidas see uudis tema olukorda muudab.

Esimene variant: põgene nagu ette nähtud.

Vayentha oli provosti üliolulise töö untsu ajanud ning seetõttu oli Konsortsium temast lahti öelnud. Kui veab, ootab teda ametlik juurdlus ja võimalik, et karjääri lõpp. Ent kui tal ei vea ning ta on oma tööandja rangust alahinnanud, võib ta olla sunnitud kogu ülejäänud elu üle õla vaatama ja mõtlema, ega Konsortsium teda nurga taga ei hiili.

Nüüd on tal ka teine variant.

Vii oma missioon lõpule.

Ülesande jätkamine oli täielikult vastuolus Konsortsiumi reeglitega, ent kuna Langdon oli endiselt jooksus, oli Vayenthal nüüd võimalus oma algset missiooni jätkata.

Kui Brüderil ei õnnestu Langdonit kätte saada, mõtles Vayentha pulsi kiirenedes. Ja kui minul õnnestub…

Ta teadis, et ettevõtmine oleks ülimalt riskantne, ent kui Langdonil õnnestuks Brüder maha raputada ja kui Vayenthal õnnestuks sekkuda ja töö lõpule viia, lahendaks ta kriisi ihuüksinda ning provostil poleks teist varianti kui ilmutada leebust.

Mu töö jääks alles, mõtles naine. Tõenäoliselt mind isegi edutataks.

Vayentha mõistis hetkega, et kogu tema tulevik keerleb nüüd üheainsa otsustava ülesande ümber. Ma pean Langdoni üles leidma… enne, kui seda teeb Brüder.

Ülesanne ei olnud kaugeltki lihtne. Brüderi käsutuses oli piiramatu hulk elavjõudu ja tohutus koguses kõrgtehnoloogilisi seireseadmeid. Vayentha töötas üksinda. Kuid tema käsutuses oli üks infokild, mida ei olnud Brüderil, provostil ega ka politseil.

Mul on väga hea ettekujutus sellest, kuhu Langdon läheb.

Vayentha andis gaasi, keeras oma BMW ümber ja sõitis tuldud teed tagasi. Ponte alle Grazie, mõtles ta, kujutledes põhja poole jäävat silda. Firenze vanalinna viis rohkem kui üks tee.