Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 30

See polnud vabandus, mõtles Langdon. See oli kunstniku nimi.

“Vasari!” kogeles Sienna, astudes teerajal sammu tagasi. “Seesama kunstnik, kes peitis oma seinamaali sõnad cerca trova?”

Langdon naeratas tahtmatult. Vasari, Vasari. Lisaks valguseheitmisele mehe kummalisele olukorrale tähendas arusaam ka, et Langdon ei pidanud enam pead murdma, mida kohutavat ta oli teinud… mille pärast tal nii sügavalt kahju oli.

“Robert, on selge, et sa nägid juba enne haavatasaamist projektoril Botticelli maali ning teadsid, et see sisaldab koodi, mis osutab Vasari seinamaalile. Seepärast sa korrutasidki ärgates Vasari nime!”

Langdon püüdis jõuda selgusele, mida see kõik tähendab. Giorgio Vasari – kuueteistkümnenda sajandi kunstnik, arhitekt ja kirjanik – oli mees, kellest Langdon sageli rääkis kui “maailma esimesest kunstiajaloolasest”. Hoolimata Vasari loodud sadadest maalidest ja kümnetest hoonetest, oli tema suurima tähtsusega pärand tema viljastav teos “Itaalia kõige kuulsamate arhitektide, maalikunstnike ja skulptorite elulood”, Itaalia kunstnike elulugude kogumik, mis on jäänud tänaseni kunstiajaloo tudengite kohustuslikuks kirjanduseks.

Avalikkuse tähelepanu alla naasis Vasari pärast seda, kui Palazzo Vecchio Viiesaja saali ehtiva laemaali ülemises servas avastati tema „salasõnum“: cerca trova. Tillukesed tähed olid maalitud rohelisele lahingulipule ning olid sõjastseeni kaoses vaevunähtavad. Kuigi küsimuses, miks lisas Vasari oma maalile selle kummalise sõnumi, polnud veel konsensuseni jõutud, väitis juhtiv teooria, et tegemist oli tulevastele põlvedele jäetud vihjega Leonardo da Vinci kadunud fresko kohta, mis pidi olema peidetud müüri taha kolme sentimeetri sügavusse tühimikku.

Sienna vaatas närviliselt puude vahelt üles. “On veel üks asi, millest ma aru ei saa. Kui sa ei öelnud “väga süüdi, väga süüdi”… miks need inimesed sind siis tappa tahavad?”

Langdon oli mõelnud sedasama.

Seiredrooni kauge surin muutus uuesti valjemaks ja Langdon mõistis, et on aeg otsusele jõuda. Ta ei suutnud mõista, kuidas võiks Vasari “Marciano lahing” olla seotud Dante “Põrguga” või tema öise kuulihaavaga, ometi nägi ta viimaks enda ees käegakatsutavat teed.

Cerca trova.

Otsi, ja sa leiad.

Langdon nägi jälle hõbejuukselist naist, kes hüüdis teda jõe vastaskaldalt. Aeg hakkab otsa saama! Mehel oli tunne, et kui vastused on olemas, siis asuvad need Palazzo Vecchios.

Nüüd meenus talle lugu Vana-Kreeka sukeldujatest, kes püüdsid Egeuse mere korallkoobastes merivähke. Pimedasse tunnelisse ujudes saabub hetk, kus tagasi keerata pole enam võimalik, sest sul ei jätku selleks enam hingeõhku. Sinu ainus võimalus on ujuda edasi tundmatusse… ja paluda, et seal oleks väljapääs.

Langdon mõtles, kas nad on praeguseks sellesse punkti jõudnud.

Ta silmitses aiateede labürinti nende ees. Kui nad jõuaksid Siennaga Pitti paleesse ja neil õnnestuks aedadest lahkuda, oleks vanalinna vaid lühike jalutuskäik üle maailma kuulsaima silla – Ponte Vecchio. Sild oli alati rahvast täis, inimeste seas oleks lihtne ennast peita. Ja sillalt oli Palazzo Vecchioni vaid paar tänavavahet.

Nüüd surises droon lähemal ja Langdon tundis äkki, kuidas kurnatus temast jagu saab. Teadmine, et ta polnudki öelnud “väga süüdi”, tekitas politsei eest põgenemise suhtes vastaka tunde.

“Viimaks saavad nad mu kätte, Sienna,” sõnas mees. “Võib-olla oleks targem põgenemisest loobuda.”

Sienna silmitses Langdonit ärevalt. “Robert, iga kord, kui sa seisma jääd, hakkab keegi sind tulistama! Sa pead välja mõtlema, millesse sa segatud oled. Sa pead seda Vasari seinamaali uurima ja lootma, et see värskendab su mälu. Võib-olla aitab see sul selgusele jõuda, kust see projektor pärit on ja miks sa seda kaasas kannad.”

Langdon kujutles turrisjuukselist naist külmavereliselt doktor Marconit maha laskmas… neid tulistanud sõdureid… Itaalia sõjaväepolitseid Porta Romana juures… ja nüüd seiredrooni, mis neid Boboli aedades otsis. Ta vaikis ja kaalus väsinud silmi hõõrudes erinevaid võimalusi.

“Robert?” Sienna hääl tõusis. “On üks asi… miski, mis ei tundunud varem oluline, kuid nüüd paistab, et äkki siiski on.”

Reageerides tõsidusele naise hääles tõstis Langdon pilgu.

“Tahtsin sulle sellest korteris rääkida,” jätkas Sienna, “aga…”

“Mis see on?”

Sienna hammustas huulde ja tundus kohmetuvat. “Haiglasse jõudes sa sonisid ja üritasid midagi rääkida.”

“Jah,” kinnitas Langdon. “Ma pomisesin “Vasari, Vasari”.”

“Jah, aga enne seda… enne kui me diktofoni võtsime, kohe pärast kohalejõudmist, ütlesid sa veel midagi, mida ma mäletan. Sa ütlesid seda vaid korra, ent ma olen kindel, et sain õigesti aru.”

“Mida ma ütlesin?”

Sienna heitis pilgu droonile ja vaatas siis uuesti Langdonile otsa. “Sa ütlesid: “Minu käes on võti selle leidmiseks, kui… kui ma läbi kukun, siis jääb vaid surm.””

Langdon suutis naist vaid tuiutada.

Sienna jätkas. “Arvasin, et sa pead silmas seda eset oma jakitaskus, kuid nüüd ei ole ma selles enam nii kindel.”

Kui ma läbi kukun, siis jääb vaid surm? Need sõnad mõjusid Langdonile rängalt. Ta silme ees virvendasid painavad surmapildid: Dante põrgu, bioloogilise ohu sümbol, katkuarst. Ja jälle anus kauni hõbejuukselise naise nägu teda veripunase jõe teiselt kaldalt. Otsi, ja sa leiad! Aeg hakkab otsa saama!

Sienna hääl tõi Langdoni tegelikkusse tagasi. “Ükskõik millele see projektor kokkuvõttes ka ei viita… või mida sa ka leida ei ürita, peab see olema midagi äärmiselt ohtlikku. See, et meid püütakse tappa…” Sienna hääl murdus korraks ja tal kulus hetk, et ennast koguda. “Mõtle selle peale. Sind tulistati äsja päise päeva ajal… nad tulistasid mind – süütut kõrvalseisjat. Keegi ei paista soovivat sinuga midagi arutada. Su oma valitsus pöördus sinu vastu… sa palusid neilt abi ja nad saatsid kellegi sind tapma.”

Langdon põrnitses tühjal pilgul maapinda. See, kas USA konsulaat oli teatanud mõrvarile Langdoni asukoha või oli ise mõrvari saatnud, polnudki tähtis. Lõpptulemus oli sama. Mu oma valitsus ei ole minu poolel.

Langdon vaatas Sienna pruunidesse silmadesse ja nägi seal vaprust. Millesse ma olen ta seganud? “Soovin, et ma teaksin, mida me otsime. See aitaks kõik perspektiivi panna.”

Sienna noogutas. “Mis see ka ei ole, me peame selle üles leidma. Vähemalt annaks see meile mingi seljataguse.”

Naise loogikale oli raske vastu vaielda. Ometi tundis Langdon, kuidas kahtluseuss teda närib. Kui ma läbi kukun, siis jääb vaid surm. Terve selle hommiku olid teda saatnud tontlikud bioloogilise ohu, katku ja Dante põrgu sümbolid. Tuli tunnistada, et kindlat tõendit selle kohta, mida otsida, ei olnud, ent ta oleks naiivne, kui isegi ei kaaluks võimalust, et tema probleemiga on seotud mingi surmahaigus või ulatuslik bioloogiline oht. Ent kui see on tõsi, miks peaks siis tema enda valitsus üritama teda kõrvaldada?

Kas nad arvavad, et ma olen miskitpidi seotud võimaliku rünnakuga?

See tundus täiesti jabur. Asi pidi olema milleski muus.

Langdon mõtles jälle hõbejuukselisele naisele. “Ja siis see naine minu nägemustes. Mul on tunne, et ma pean ta üles otsima.”

“Siis usalda oma sisetunnet,” ütles Sienna. “Sinu olukorras on su parim kompass su enda alateadvus. See on psühholoogia põhialus. Kui sisetunne käsib sul seda naist usaldada, siis peaksid sa minu meelest tegema täpselt seda, mida ta ütleb.”

“Otsi ja leia,” ütlesid nad kooris.

Langdon ohkas, teades, et tema tee on selge.

Mul ei jää üle muud, kui selles tunnelis edasi ujuda.

Mees pöördus otsustavalt ümbrust uurima, püüdes nende asukohas selgust saada. Kustkaudu me aiast välja pääseme?

Nad seisid puude all avara platsi serval, kus ristus mitu jalgrada. Vasakul eemal silmas Langdon ellipsikujulist veesilma, mille väikest saarekest ehtisid sidrunipuud ja kuju. Isolotto, mõtles ta, tundes ära kuulsa skulptuuri, mis kujutas Perseust läbi vee sööstval hobusel.

“Pitti palee jääb sinnapoole,” otsustas Langdon, näidates itta, Isolottost eemale, aia suurima tee Viottolone poole, mis viis läbi kogu aedade territooriumi idast läände. Viottolone oli kaherealise sõidutee laiune ning seda ääristasid saledad neljasaja aasta vanused küpressid.

“Siin pole mingit varju,” sõnas Sienna avarat avenüüd silmitsedes ja osutas pea kohal tiirutava drooni poole.

“Sul on õigus,” nõustus Langdon vildaka muigega, “mistõttu me läheme selle kõrval olevast tunnelist.”

Seekord osutas mees tihedale hekile Viottolone alguse kõrval. Tihedasse rohelisse müüri oli lõigatud väike kaarjas avaus. Selle taga viis kaugusse kitsas rada – Viottolonega paralleelne tunnel. Rada ääristas mõlemal pool pügatud iilekstammede faalanks, mida oli alates seitsmeteistkümnendast sajandist hoolikalt kujundatud, nii et oksad kaardusid raja poole ja põimusid pea kohal lehiskatuseks. Raja nimi, La Cerchiata – sõna-sõnalt “ringikujuline” – pärines kaarjast lehiskatusest, mis meenutas tünnivitsa ehk cerchi´t.

Sienna kiirustas avause poole ja piilus varjulisse tunnelisse. Ta pöördus naeratades mehe poole. “Juba parem.”

Aega raiskamata lipsas naine avausest sisse ja kiirustas puude vahel edasi.

Langdon oli alati pidanud La Cerchitat üheks Firenze kõige rahulikumaks paigaks. Kuid täna, vaadates Siennat hämaral alleel eemaldumas, mõtles ta jälle Vana-Kreeka sukeldujatele, kes ujusid koralltunnelisse, palvetades, et jõuaksid väljapääsuni.

Langdon luges kiiresti lühikese palve ja kiirustas naisele järele.

Pool miili neist tagapool, kunstiinstituudi juures, sammus agent Brüder politseinike ja tudengite vahelt läbi, sundides oma jäise pilguga inimesi oma teelt kõrvale astuma. Ta suundus ajutise juhtimiskeskuse poole, mille tema seirespetsialist oli üles seadnud musta furgooni kapotile.

“Saime selle droonilt,” ütles spetsialist ja ulatas Brüderile tahvelarvuti. “See on võetud mõne minuti eest.”

Brüder uuris videopilte ja peatus kahe näo ähmasel suurendusel: tumedapäine mees ja heledapäine hobusesabaga naine kössitasid mõlemad varjus ja piilusid läbi puuvõrade taeva poole.

Robert Langdon.

Sienna Brooks.

Ei mingit kahtlust.

Brüder viis pilgu kapotile laotatud Boboli aedade kaardile. Kehv valik