Читать книгу Inferno - Dan Brown - Страница 28

Robert Langdon maandus mürtsuga pehmele maapinnale Boboli aedade metsase lõunaserva välismüüri ääres. Sienna hüppas mehe kõrvale, ajas end püsti, pühkis riided puhtaks ja uuris ümbrust.

Nad seisid väikese metsatuka serval sambla ja sõnajalgadega kaetud välul. Palazzo Pittit polnud siit näha ning Langdonil oli tunne, et nad on lossist nii kaugel kui aedades üldse võimalik. Vähemalt ei olnud varasel kellaajal nii kaugel ühtki töölist ega turisti.

Langdon silmitses kiviklibust jalgrada, mis lookles allamäge nende ees laiuva metsa vahele. Kohta, kus rada metsa kadus, oli silma rõõmustama püstitatud marmorkuju. See ei üllatanud Langdonit. Boboli aedu oli õnnistatud Niccolò Tribolo, Giorgio Vasari ja Bernardo Buontalenti erakordse projekteerijaandega – esteetilise talendi ajutrustiga, mis oli loonud neljakümne viie hektari suuruse läbijalutatava meistriteose.

“Kirde poole minnes jõuame lossi juurde,” ütles Langdon ja osutas teerajale. “Seal võime turistide sekka sulada ja märkamatult välja pääseda. Usun, et palee avatakse kell üheksa.”

Langdon heitis pilgu kellale, kuid nägi vaid paljast rannet seal, kus alati oli olnud Miki-Hiir. Mees mõtles hajameelselt, kas kell võiks veel olla haiglas koos tema riietega ning kas tal kunagi õnnestub see kätte saada.

Sienna jäi trotslikult paigale. “Robert, enne kui me kas või ühegi sammu teeme, tahan ma teada, kuhu me läheme. Mida sa seal välja mõtlesid? Malebolge? Sa ütlesid, et see on vales järjekorras?”

Langdon osutas metsatukale nende ees. “Lähme enne varju.” Ta juhtis naise mööda rada, mis lookles varjulisse orgu, maastikuarhitektuuri keeles “tuppa”, kus oli paar puiduimitatsioonitehnikas pinki ja väike purskkaev. Õhk puude all oli selgelt jahedam.

Langdon võttis taskust projektori ja hakkas seda raputama. “Sienna, selle digitaalpildi autor mitte üksnes ei lisanud Malebolge patustele tähti, vaid muutis ka nende pattude järjekorda.” Mees hüppas pingile ja suunas projektori alla. Botticelli Mappa dell´Inferno ähmane kujutis ilmus siledale pingipinnale naise kõrval.

Langdon osutas astmelisele piirkonnale lehtri põhjas. “Kas sa näed tähti Malebolge kümnes kraavis?”

Sienna leidis tähed projektsioonil üles ja luges neid ülevalt alla. “Catrovacer.”

“Õigus. Sellel pole mingit tähendust.”

“Aga siis sa mõistsid, et kraavid on segamini aetud.”

“Tegelikult on asi lihtsam. Kui need tasandid oleks kümnest kaardist koosnev pakk, siis polekski seda vaja segada, vaid lihtsalt tõsta. Pärast seda jäävad kaardid õigesse järjekorda, kuid algavad vale kaardiga.” Langdon osutas Malebolge kümnele kraavile. “Dante teksti kohaselt peaksid ülemisel tasandil olema võrgutajad, keda piitsutavad deemonid. Kuid selles versioonis on võrgutajad… hoopis allpool, seitsmendas kraavis.”

Sienna uuris tuhmuvat kujutist enda kõrval ja noogutas. “Olgu, ma näen. Esimene kraav on nüüd kümnes.”

Langdon torkas projektori taskusse ja hüppas alla kõnniteele. Ta haaras väikese pulgakese ja hakkas raja kõrvale mullale tähti sirgeldama. “Siin on tähed selles järjekorras, nagu nad on meie muudetud põrguversioonis.”

C

A

T

R

O

V

A

C

E

R

“Catrovacer,” luges Sienna. Nüüd tõmbas Langdon seitsmenda tähe alla joone ja ootas, kuni Sienna tema kätetööd uuris.

C

A

T

R

O

V

A

―

C

E

R

“Olgu,” ütles naine kiiresti. “Catrova. Cer.”

“Jah, ja et kaarte tagasi õigesse järjekorda panna, tuleb meil pakki lihtsalt tõsta ning asetada alumised kaardid kõige peale. Kaks poolt vahetavad kohad.”

Sienna silmitses tähti. “Cer. Catrova.” Naine kehitas arusaamatuses õlgu. “Sellel pole ikka mingit tähendust…”

“Cer catrova,” kordas Langdon. Hetke pärast lausus ta sõnad uuesti, jätmata nende vahele pausi. “Cercatrova.” Viimaks ütles ta need pausiga keskel. “Cerca… trova.”

Sienna ahhetas kuuldavalt ja vaatas mehele otsa.

“Jah,” naeratas Langdon. “Cerca trova.”

Itaaliakeelsed sõnad cerca ja trova tähendavad sõna-sõnalt “otsi” ja “leia”. Ühes fraasis – cerca trova – on tegemist viitega piiblile – “otsi, ja sa leiad”.

“Sinu hallutsinatsioonid!” hüüatas Sienna hingetult. “See naine looriga! Ta muudkui käskis sul otsida ja leida!” Sienna hüppas püsti. “Robert, kas sa mõistad, mida see tähendab? See tähendab, et sõnad cerca trova olid juba sinu alateadvuses! Saad aru? Ilmselt dešifreerisid sa selle juba enne haiglasse jõudmist! Ilmselt olid sa seda projektoripilti juba näinud… kuid unustasid.”

Tal on õigus, mõtles Langdon, olles nii keskendunud tähtede tõlgendamisele, et talle ei tulnud pähegi, et võib olla oli ta selle kõik juba läbi teinud.

“Robert, sa ütlesid enne, et La Mappa osutab ühele kindlale kohale vanalinnas. Aga ma ei saa ikka veel aru, kuhu.”

“Kas Cerca trova ei too sulle midagi pähe?”

Sienna kehitas õlgu.

Langdon naeratas endamisi. Viimaks ometi midagi, mida Sienna ei tea. “Nagu selgub, osutab see väljend väga selgelt ühele kuulsale seinamaalile, mis asub Palazzo Vecchios – Giorgio Vasari “Battaglia di Marciano” Viiesaja saalis. Maali ülemisse ossa kirjutas Vasari peaaegu nähtamatult tillukeste tähtedega sõnad cerca trova. Selle kohta, miks ta seda tegi, on hulk teooriaid, kuid otsustavaid tõendeid pole avastatud.”

Äkki kostis nende pea kohal vaikne põrin. Nagu ei kuskilt ilmus välja väike lennumasin, mis lendas otse nende pea kohal üle puulatvade. Põrin kostis väga lähedal ning Langdon ja Sienna tardusid, kui õhusõiduk neist mööda tuiskas.

Kui seadeldis kadus, kiikas Langdon puude vahelt üles. “Mänguhelikopter,” teatas ta kergendatult, vaadates kolme jala pikkust raadio teel juhitavat kopterit kauguses kurvi võtmas. Lelu hääl meenutas hiigelsuure tigeda sääse suminat.

Kuid Sienna tundus endiselt valvas. “Püsi varjus.”

Ja tõesti, väike kopter tegi täispöörde ja liikus uuesti nende poole, riivates puulatvu ja seilates neist teist korda mööda, seekord vasakult.

“See pole mänguasi,” sosistas Sienna. “See on luuredroon. Ilmselt on see varustatud videokaameraga, mis saadab otsepildi… kellelegi.”

Langdoni lõug tõmbus pingule ja mees jälgis, kuidas kopter eemaldus suunas, kust oli tulnud – Porta Romana ja kunstiinstituudi poole.

“Ma ei tea, mida sa tegid,” ütles Sienna, “kuid on selge, et mõned väga võimsad inimesed tahavad sind iga hinna eest üles leida.”

Helikopter keeras veel kord ringi ja lendas nüüd aeglaselt piki aia välismüüri, millest nad olid äsja üle roninud.

“Keegi kunstiinstituudis pidi meid nägema ja midagi ütlema,” otsustas Sienna mööda rada edasi liikudes. “Me peame siit kaduma. Otsekohe.”

Kui droon aia kaugema serva poole surises, kustutas Langdon jalaga kõnniteele kirjutatud tähed ja tõttas Siennale järele. Ta mõtted keerlesid cerca trova´l, Giorgio Vasari seinamaalil ja Sienna järeldusel, et Langdon peab olema projektori sõnumi juba kord dešifreerinud. Otsi, ja sa leiad.

Äkki, just siis, kui nad järgmisele lagendikule sisenesid, tabas Langdonit jahmatav mõte. Ta tardus metsasel teerajal paigale, näol jahmatus.

Ka Sienna seisatas. “Robert? Mis on?”

“Ma olen süütu,” kuulutas mees.

“Millest sa räägid?”

“Need inimesed, kes mind jahivad. Ma eeldasin, et see on sellepärast, et olen teinud midagi kohutavat.”

“Jah, haiglas sa muudkui korrutasid: “Väga süüdi”.”

“Ma tean. Kuid ma arvasin, et rääkisin inglise keeles.”

Sienna silmitses meest üllatusega. “Sa rääkisidki inglise keeles!”

Langdoni sinised silmad särasid erutusest. “Sienna, kui tundus, et ma korrutan “väga süüdi“, siis polnud see tegelikult üldse vabandus. Ma pomisesin endamisi salasõnumist Palazzo Vecchio seinamaalil!” Langdon kuulis kõrvus oma uimase hääle salvestust. Va…ss… i. Va…ss… i.

Tundus, et Sienna ei saa millestki aru.

“Kas sa siis ei mõista?” Langdon säras üle näo. “Ma ei öelnud “väga süüdi, väga süüdi”. Ma ütlesin kunstniku nime – Va… sari, Vasari!”