Читать книгу Päritolu - Дэн Браун - Страница 10

Muuseumi aatrium meenutas futuristlikku katedraali.

Sisse astudes tõusis Langdoni pilk otsemaid taeva poole, kerkides mööda hiiglaslikke valgeid sambaid klaaskardina ääres, mis tõusis ligi kuuskümmend meetrit võlvlaeni, kust halogeenlambid lõõmasid puhast valget valgust. Ruumi täitis kõrgete jalgteede ja rõdude võrgustik täis musta ja valgesse riietunud külalisi, kes liikusid ülemistest galeriidest sisse-välja ning seisid kõrgete akende juures, imetledes all laiuvat laguuni. Lähedal libises klaaslift vaikselt mööda seina alla, naastes alumisele korrusele võtma peale uusi külalisi.

Säärast muuseumi ei olnud Langdon kunagi varem näinud. Isegi akustika tundus võõras. Traditsioonilise aupakliku kahina asemel, mida tekitas helisid summutav viimistlus, elas see paik häältepominas, mis kivilt ja klaasilt alla nõrgus. Langdoni jaoks oli ainus tuttav tunne steriilne maik keele tagaotsas: muuseumide õhk oli kõikjal maailmas ühesugune, puhastatud piinliku hoolega kõigist osakestest ja oksüdantidest ning niisutatud siis ioniseeritud vee abil 45-protsendisele niiskustasemele.

Langdon läbis mitu üllatavalt ranget turvakontrolli, märkas enam kui paari relvastatud valvurit, ning leidis end viimaks seismas järjekordse registreerimislaua juures. Noor naine jagas kõrvaklappe. „Audioguía?“

Langdon naeratas. „Tänan, ei.“

Ent kui ta lauale lähenes, peatas naine ta täiuslikus inglise keeles. „Vabandust, sir, aga meie tänane peoperemees härra Edmond Kirsch palus, et kõik kasutaksid peakomplekte. See on osa tänaõhtusest kogemusest.“

„Ah soo, muidugi ma võtan ühe.“

Langdon sirutas käe klappide järele, kuid naine viipas tõrjuvalt, vaatas tema nimesilti, leidis ta nime külaliste pikast nimekirjast ning ulatas talle siis klapid, mille number vastas tema nimele. „Tänaõhtused tuurid on kohandatud igale külalisele eraldi.“

Kas tõesti? Langdon vaatas ringi. Külalisi oli sadu.

Langdon silmitses kõrvaklappe, mis kujutasid endast lihtsalt kitsast metallaasa tillukeste padjakestega mõlemas otsas. Tema jahmunud ilmet nähes tõttas noor naine talle appi.

„Need on üsna uued,“ selgitas ta, aidates Langdonil seadeldist pähe panna. „Need muundurpadjakesed ei käi kõrva, vaid jäävad pigem näo peale.“ Naine pani aasa Langdoni kukla taha ja sättis padjad nii, et need vajutasid pehmelt mehe näole lõualuu ja oimukoha vahel.

„Aga kuidas...“

„Luujuhtivustehnoloogia. Muundurid viivad heli otse teie lõualuusse ja see jõuab sealt sisekõrva. Ma proovisin neid enne ja see on tõesti üsna hämmastav – nagu oleks hääl su peas. Lisaks jätab see kõrvad vestlemiseks vabaks.“

„Väga nutikas.“

„Härra Kirsch leiutas selle tehnoloogia juba enam kui kümne aasta eest. See on praeguseks saadaval paljudes peakomplektides.“

Loodan, et Ludwig van Beethoven saab oma protsendi, mõtles Langdon, üsna kindel, et luujuhtimistehnoloogia esimene leiutaja oli kaheksateistkümnenda sajandi helilooja, kes kurdiks jäädes avastas, et saab kinnitada klaveri külge metallpulga ja seda mängu ajal hammustades kuulda vibratsioone oma lõualuus.

„Loodame, et ringkäik meeldib teile,“ ütles naine. „Teil on enne esitlust umbes tunnike muuseumiga tutvumiseks. Teie audiogiid annab teada, kui on aeg minna ülakorrusele auditooriumi.“

„Tänan. Kas ma pean kuhugi vajutama...“

„Ei, seade käivitub ise. Teie giidiga tutvumiskäik algab kohe, kui hakkate kõndima.“

„Ah jaa, muidugi,“ naeratas Langdon. Ta suundus üle aatriumi lifti ootavate külaliste poole, kellel kõigil olid lõua vastas samasugused peakomplektid.

Langdon oli alles poolel teel üle aatriumi, kui ta peas kõlas mehehääl. „Tere õhtust ja tere tulemast Bilbao Guggenheimi.“

Langdon teadis, et see on tema peakomplekt, kuid tardus sellegipoolest paigale ja vaatas seljataha. Mõju oli rabav, täpselt nagu noor naine oli kirjeldanud – nagu oleks keegi su pea sees.

„Südamlik tere tulemast, professor Langdon.“ Hääl oli sõbralik ja kerge, reipa briti hääldusega. „Minu nimi on Winston ja mul on au olla täna õhtul teie giid.“

Kelle nad seda salvestama said – Hugh Granti?

„Täna õhtul,“ jätkas reibas hääl, „võite vabalt liikuda ringi, nagu ise soovite, ükskõik kuhu, ning mina üritan valgustada teid selle suhtes, mida te näete.“

Nähtavasti olid peaseaded lisaks reipale häälele, isikustatud salvestistele ja luujuhtimistehnoloogiale varustatud ka GPS-iga, et teha täpselt kindlaks, kus külastaja seisab ning millist kommentaari edastada.

„Ma mõistan, sir,“ lisas hääl, „et kunstiprofessorina olete te üks meie kõige erudeeritumaid külalisi ega tunne minu panuse järele ehk erilist vajadust. Veelgi hullem, võimalik, et teatud kunstiteoste puhul ei ole te minu analüüsiga üldse nõus!“ Hääl kõhistas kohmetult naerda.

Tõsiselt? Kes selle teksti kirjutas? Lõbus hääletoon ja isikustatud teenindus olid kahtlemata võluvad, kuid Langdon ei kujutanud ette, kui palju tööd oli vaja, et sadu peakomplekte isikustada.

Õnneks jäi hääl nüüd vait, nagu oleks ta oma eelprogrammeeritud tervitusdialoogi ammendanud.

Langdon silmitses teisel pool aatriumi rahvasumma kohal rippuvat hiigelsuurt punast loosungit.

EDMOND KIRSCH

TÄNA ÕHTUL LIIGUME EDASI

Mida imet Edmond küll kavatseb teatavaks teha?

Langdon pööras pilgu liftide poole, mille juures lobisevate külaliste seas oli kaks kuulsat üleilmsete internetikompaniide asutajat, tuntud India näitleja ja hulk teisi hästi riietatud vippe, keda Langdon sisetunde järgi pidanuks tundma, kuid ei tundnud. Langdon, kes ei soovinud ega osanud ajada viisakat loba sotsiaalmeedia ja Bollywoodi üle, kõndis vastassuunas, triivides kaugema seina vastas seisva suure moodsa kunstiteose poole.

Installatsioon oli paigutatud hämarasse grotti ja koosnes üheksast kitsast konveierilindist, mis liikusid põrandapragudest ülespoole ja kadusid laes olevatesse aukudesse. Kompositsioon meenutas üheksat liikuvat jalgteed vertikaalpinnal. Igal lindil oli ülespoole keriv valgustatud sõnum.

Ma palvetan valjusti... Ma tunnen su lõhna oma nahal...

Ma lausun su nime.

Ent lähemale jõudes taipas Langdon, et liikuvad lindid on tegelikult paigal ja liikumise illusiooni tekitab vertikaalsele lindile paigutatud tillukestest LED-lampidest koosnev „nahk“. Tuled süttisid järgemööda, moodustades sõnu, mis oleksid nagu põrandast üles tõusnud, mööda linti üles liikunud ja siis lakke kadunud.

Ma nutan valjusti... Seal oli veri... Keegi ei öelnud mulle.

Langdon kõndis lintide vahel ja ümber ning uuris seda kõike.

„See on keeruline teos,“ teatas audiogiid äkki. „Seda nimetatakse „Installatsiooniks Bilbaole“ ja selle autor on kontseptuaalkunstnik Jenny Holzer. Kompositsioon koosneb üheksast kaheteistkümne meetri kõrgusest LED-tahvlist, mis edastavad baski, hispaania ja inglise keeles aidsi õuduste ja mahajääjate valuga seotud tsitaate.“

Langdon pidi tunnistama, et mõju oli lummav ja kuidagi südantmurdev.

„Äkki olete Jenny Holzeri töid ka varem näinud?“

Langdon tundis, et taeva poole liikuv tekst hüpnotiseerib teda.

Matan oma pea... Matan sinu pea... Matan sinu.

„Härra Langdon?“ helises hääl ta peas. „Kas te kuulete mind? Kas teie peakomplekt töötab?“

Langdon võpatas mõtteist üles. „Vabandust – kuidas? Tere?“

„Jah, tere,“ vastas hääl. „Usun, et vahetasime juba tervitusi. Ma lihtsalt kontrollin, kas te kuulete mind.“

„Ma... vabandust,“ kogeles Langdon ekspositsioonist ära pöörates ja aatriumis ringi vaadates. „Ma arvasin, et te olete salvestis! Ma ei saanud aru, et mul on liinil reaalne inimene.“ Langdon kujutles ridamisi bokse terve armee peakomplektide ja muuseumikataloogidega relvastatud kuraatoritega.

„Pole hullu, sir. Ma olen täna õhtul teie isiklik giid. Teie komplektis on ka mikrofon. See programm on mõeldud interaktiivse kogemusena, milles me saame pidada dialoogi kunsti üle.“

Nüüd märkas Langdon, et ka teised külalised räägivad oma peakomplektidesse. Isegi need, kes olid tulnud paaridena, paistsid olevat pisut eraldunud ning vahetasid lõbustatud pilke, pidades oma personaalgiididega eravestlusi.

„Igal külalisel on eragiid?“

„Jah, sir. Täna õhtul teeme eraviisilise tuuri kolmesaja kaheksateistkümnele külalisele.“

„Uskumatu.“

„Nagu te teate, on Edmond Kirsch kirglik kunsti- ja tehnoloogiafänn. Ta kavandas selle süsteemi spetsiaalselt muuseumidele lootuses asendada rühmaringkäike, mida ta põlgab. Nii saab iga külastaja isikliku tuuri ning võimaluse liikuda oma tempos ja esitada küsimusi, mida tal võiks olla grupi ees ehk piinlik küsida. See on palju intiimsem ja süüvivam.“

„Ma ei taha mõjuda vanamoelisena, aga miks mitte igaüht lihtsalt reaalselt saata?“

„Logistika,“ vastas mees. „Isiklike giidide lisamine muuseumiüritusele kahekordistaks kohalolijate hulka ja vähendaks külaliste arvu paratamatult poole võrra. Pealegi mõjuks kõigi giidide üheaegne jutt häiriva kakofooniana. Meie idee on muuta arutelu võimalikult sujuvaks. Üks kunsti eesmärke, nagu härra Kirsch ikka ütleb, on edendada dialoogi.“

„Olen täiesti nõus,“ vastas Langdon, „seepärast käivadki inimesed sageli muuseumides koos sõbra või kallimaga. Neid peakomplekte võib pidada pisut antisotsiaalseks.“

„Kui tulete koos kallima või sõpradega,“ vastas britt, „võite ühendada kõik peakomplektid ühe giidiga ja osaleda grupiarutelus. Tarkvara on üsna arenenud.“

„Teil paistab olevat kõigele vastus valmis.“

„See ongi tegelikult minu töö.“ Giid naeris kohmetult ja vahetas järsult käiku. „Aga nüüd, professor, kui te üle aatriumi akende poole liigute, näete muuseumi suurimat maali.“

Üle aatriumi kõndides möödus Langdon veetlevast pisut üle kolmekümnesest paarist, kes kandsid ühesuguseid valgeid pesapallimütse. Mõlema mütsi ees oli firmalogo asemel üllatav sümbol.

Langdon tundis seda ikooni hästi, ometi ei olnud ta seda kunagi näinud mütsi peal. Viimastel aastatel oli see stiliseeritud A-täht muutunud planeedi ühe kõige kiiremini kasvava ja üha häälekama demograafilise grupi – ateistide – universaalseks sümboliks. See rühm oli hakanud iga päevaga võtma üha jõulisemalt sõna selle vastu, mida pidas usuliste tõekspidamistega seotud ohtudeks.

Ja nüüd on ateistidel oma pesapallimüts?

Silmitsedes enda ümber sagivaid tehnikageeniusi, tuletas Langdon endale meelde, et paljud neist noortest analüütilistest mõistustest on arvatavasti väga antireligioossed nagu Edmond isegi. Tänaõhtune publik ei olnud just religioosse sümboloogia professori „oma kamp“.