Читать книгу Päritolu - Дэн Браун - Страница 14

Admiral Luis Ávila saabus muuseumi turvakontrolli ja heitis pilgu kellale, et kontrollida, kas ta on graafikus.

Täiuslikult.

Ta esitas külaliste nimekirja kontrollivatele töötajatele oma Documento Nacional de Identidad´i. Hetkeks Ávila pulss kiirenes, kui tema nime nimekirjast ei leitud. Viimaks avastati see päris lõpust, lisatuna viimasel hetkel, ja Ávilal lubati siseneda.

Täpselt nagu Regent mulle lubas. Ávilal ei olnud aimugi, kuidas Regent oli selle saavutanud. Tänaõhtune külaliste nimekiri öeldi olevat raudkindel.

Ta suundus metallidetektori poole ja pani oma mobiiltelefoni alusele. Siis võttis ta äärmise hoolega kuuetaskust ebaharilikult raske roosikrantsi ja asetas selle telefonile.

Ettevaatlikult, ütles ta endale. Väga ettevaatlikult.

Turvamees viipas ta läbi metallidetektori ja tõi aluse tema isiklike asjadega teisele poole.

“Que rosario tan bonito,” ütles valvur, imetledes metallist roosikrantsi, mis koosnes tugevast helmeketist ja jämedast ümarate otstega ristist.

“Gracias,” vastas Ávila. Ma tegin selle ise.

Ávila kõndis probleemideta läbi detektori. Teisel pool võttis ta oma telefoni ja palvehelmed, asetas need ettevaatlikult taskusse ja suundus siis järgmisse kontrollpunkti, kust talle anti ebatavaline peakomplekt.

Ma ei vaja audiotuuri, mõtles admiral. Mul on ülesanne täita.

Üle aatriumi kõndides viskas ta seadme vargsi prügikasti.

Admirali süda peksis, kui ta silmitses hoonet ja otsis omaette nurgakest, kus võtta Regendiga ühendust ning anda teada, et ta on õnnelikult sees.

Jumala, riigi ja kuninga nimel, mõtles ta. Kuid ennekõike Jumala nimel.

Samal hetkel roomas Dubai lähedal kuuvalge kõrbe sügavaimates soppides seitsmekümne kaheksa aastane armastatud allamah Syed al-Fadl metsikutes piinades läbi sügava liiva. Ta ei jõudnud enam.

Al-Fadli nahk oli päikesest põlenud ja villis, kurk nii kuiv, et ta suutis vaevu hingata. Liiva kandvad tuuled olid ta tunde tagasi pimestanud, kuid ta roomas ikka edasi. Ühel hetkel tundus talle, et ta kuulis kauguses luitebagide mürinat, kuid see oli arvatavasti vaid tuule ulgumine. Al-Fadli usk, et Jumal päästab ta, oli ammu kadunud. Raisakotkad ei tiirutanud enam ta pea kohal, nüüd kõndisid nad tema kõrval.

Pikakasvuline hispaanlane, kes oli al-Fadli eelmisel õhtul röövinud, ei olnud peaaegu sõnagi lausunud, kui sõitis allamah’ autoga sügavale ääretusse kõrbe. Tunnise sõidu järel oli hispaanlane peatunud, käsutanud al-Fadli autost välja ning jätnud ta toidu ja veeta pimedusse.

Al-Fadli vangistaja ei öelnud midagi oma isiku kohta ega selgitanud oma käitumist. Ainus võimalik vihje, mida al-Fadl oli silmanud, oli kummaline märk mehe paremas peopesas – sümbol, mida ta ei tundnud.

Al-Fadl oli tundide kaupa liivas rühkinud ja viljatult appi hüüdnud. Nüüd, kui rängas veepuuduses vaimulik lämmatavale liivale varises ja tundis, kuidas ta süda üles ütleb, esitas ta endale sama küsimuse, mida oli küsinud tunde.

Kes võiks soovida minu surma?

Hirmutaval kombel suutis ta mõelda vaid ühele loogilisele vastusele.