Читать книгу Päritolu - Дэн Браун - Страница 13

Winstoni sõbralik hääl kajas Langdoni peaseadmes. „Otse enda ees, professor, näete meie kollektsiooni suurimat maali, kuigi enamik külalisi seda otsekohe ei märka.“

Langdon vaatas üle muuseumi aatriumi, kuid ei näinud midagi peale laguunile avaneva klaasseina. „Vabandust, tundub, et ma kuulun enamiku hulka. Ma ei näe maali.“

„See on üsna ebatavaliselt eksponeeritud,“ naeris Winston. „Lõuend ei ole kinnitatud seinale, vaid põrandale.“

Oleksin võinud arvata, mõtles Langdon, langetas pilgu ja kõndis edasi, kuni nägi laiuvat ristkülikukujulist lõuendit, mis oli laotatud ta jalge ees põrandakividele.

Hiiglaslik maal koosnes vaid ühest värvitoonist – ühevärviline sügavsinine väli, mida selle ümber seisvad külalised silmitsesid nagu väikest tiiki.

„Selle maali pindala on peaaegu viissada kuuskümmend ruutmeetrit,“ ütles Winston.

Langdon mõtles, et maal on kümme korda suurem kui tema esimene korter Cambridge´is.

„Selle teose autor on Yves Klein ja seda on hakatud hellitavalt nimetama „Ujumisbasseiniks“.

Langdon pidi tunnistama, et sinise tooni sügavus tekitas tunde, et ta võiks otsemaid lõuendisse sukelduda.

„Klein leiutas selle värvitooni,“ jätkas Winston. „Seda nimetatakse Kleini siniseks ning ta väitis, et selle sügavus äratas tema enda maailmanägemuse utoopilise ebamateriaalsuse ja piiramatuse.“

Langdon tundis, et nüüd loeb Winston kirjapandud teksti.

„Kõige rohkem on Klein tuntud oma siniste maalidega, kuid teda tuntakse ka tänu häirivale fotograafilisele trikile, mille nimi on „Hüpe tühjusse“ ja mis põhjustas esmaesitlusel 1960. aastal korraliku paanika.“

Langdon oli näinud „Hüpet tühjusse“ New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumis. Foto oli rohkem kui veidi häiriv ja kujutas hästi riietatud meest kõrghoone katuselt alla sillutisele hüppavat. Tegelikult oli see fotograafiline trikk – hiilgavalt välja mõeldud ja ammu enne Photoshopi päevi žiletiteraga saatanlikult retušeeritud.

„Lisaks,“ jätkas Winston, „kirjutas Klein ka muusikapala „Monotoon-vaikus“, milles sümfooniaorkester mängib kakskümmend minutit D-duuri akordi.“

„Ja inimesed kuulavad?“

„Tuhanded. See on alles esimene osa. Teises osas istub orkester liikumatult ja esitab kahekümne minuti jooksul „puhast vaikust“.

„Te teete nalja, eks ole?“

„Ei. Ma räägin täiesti tõsiselt. Teose kaitseks võib öelda, et see ei olnud arvatavasti nii igav, kui tunduda võib, kuna laval oli ka kolm sinise värviga kaetud alasti naist, kes veeretasid end hiigelsuurtel lõuenditel.“

Kuigi Langdon oli pühendanud suurema osa oma karjäärist kunsti uurimisele, häiris teda, et ta ei olnud kunagi ära õppinud, kuidas hinnata kunstimaailma avangardsemaid ande. Moodsa kunsti köitvus jäi talle mõistatuseks.

„Ma ei taha olla lugupidamatu, Winston, kuid pean ütlema, et mul on sageli raske mõista, kas miski on „moodne kunst“ või lihtsalt kentsakas.“

Winstoni vastus oli surmtõsine. „Aga selles ongi ju tihtipeale küsimus. Teie klassikalise kunsti maailmas tunnustatakse teoseid kunstniku käeliste oskuste järgi: kui osavalt ta kasutab pintslit lõuendil või peitlit kivil. Kuid moodsas kunstis on meistriteos sageli seotud rohkem idee kui teostusega. Näiteks võib igaüks kirjutada vabalt vaid ühest noodist ja vaikusest koosneva sümfoonia, kuid Yves Klein oli see, kes selle peale tuli.“

„Üsna aus.“

„Päris kindlasti. Uduskulptuur väljas on kontseptuaalse kunsti täiuslik näide. Kunstnikul tuli idee – paigaldada silla alla augustatud torud ja puhuda laguunile udu –, kuid selle teostasid kohalikud torumehed.“ Winston vaikis. „Kuigi kunstnik saab minult väga kõrged punktid oma meediumi koodina kasutamise eest.“

„Udu on kood?“

„Jah. Salajane austusavaldus muuseumi arhitektile.“

„Frank Gehryle?“

„Frank O. Gehryle¹,“ parandas Winston.

„Nutikas.“

Kui Langdon akende poole liikus, tähendas Winston: „Siit avaneb hea vaade ämblikule. Kas te nägite siia tulles „Mamani“?“

Langdon vaatas aknast välja üle laguuni hiigelsuure musta lese skulptuuri poole. „Jah. Teda on üsna raske mitte märgata.“

„Tunnen teie intonatsioonist, et te ei ole tema austaja?“

„Püüan olla.“ Langdon vaikis. „Klassikalise kunsti austajana olen siin pisut nagu kala kuival.“

„Huvitav,“ sõnas Winston. „Oleksin arvanud, et just teie kõigist inimestest oskate „Mamani“ hinnata. Ta on täiuslik näide klassikalisest kõrvutamisest. Äkki kasutate teda oma kursusel, kui järgmisel korral seda kontseptsiooni õpetate?“

Langdon silmitses ämblikku, nägemata midagi säärast. Kõrvutamise õpetamisel eelistas ta midagi traditsioonilisemat. „Usun, et jään „Taaveti“ juurde.“

„Jah, Michelangelo on kullastandard,“ kõhistas Winston naerda. „Ta kujutas Taavetit hiilgavalt vastandlikus asendis, lõtv ranne hoidmas nagu muuseas lingu, andes edasi naiselikku haavatavust. Ometi kiirgab Taaveti pilgust ohtlikku otsustavust, tema kõõlused ja veresooned paisuvad Koljati tapmise ootuses. Teos on korraga õrn ja ohtlik.“

Kirjeldus avaldas Langdonile muljet ning ta soovis, et ta enda tudengid Michelangelo meistriteost niisama selgelt mõistaksid.

„„Maman“ ei erine „Taavetist“,“ jätkas Winston. „Samasugune vastandlike arhetüüpsete printsiipide julge kõrvutamine. Looduses on must lesk hirmuäratav olevus: kiskja, kes püüab ohvrid võrku ja tapab nad. Sellest hoolimata kujutatakse teda siin paisuva munakotiga, valmistumas andma elu, mis teeb temast ühtaegu kiskja ja eluandja – võimas kere võimatult saledatel jalgadel, mis annab korraga edasi tugevust ja haprust. Kui soovite, võib „Mamani” nimetada tänapäeva „Taavetiks”.“

„Mina seda ei tee,“ naeratas Langdon, „kuid pean tunnistama, et teie analüüs pakkus mulle mõtteainet.“

„Tore. Lubage mul sel juhul näidata teile veel viimast teost. Juhtumisi on see Edmond Kirschi originaal.“

„Kas tõesti? Ma ei teadnudki, et Edmond on kunstnik.“

Winston naeris. „Selle üle lasen otsustada teil endal.“

Langdon laskis Winstonil juhtida end akendest mööda ruumikasse alkoovi, kuhu salk külalisi oli kogunenud seinal rippuva suure kuivanud savitahvli ette. Esmapilgul meenutas kõvaks kuivanud savitahvel Langdonile fossiilide väljapanekut. Kuid fossiile ei olnud. Tahvlil olid rohmakad märgid, milliseid laps võiks joonistada kepiga märjale tsemendile.

Tundus, et teos ei avalda vaatajatele muljet.

„Ja Edmond tegi selle?“ porises naaritsas naine, kelle huultes oli kõvasti Botoxit. „Mina ei saa sellest aru.“

Langdonis peituv õpetaja ei suutnud vastu panna. „Tegelikult on see üsna nutikas,“ segas ta vahele. „Siiani on see minu lemmik kogu muuseumis.“

Naine pöördus ringi, silmitsedes Langdonit teatud põlgusega. „Kas tõesti? Ehk siis valgustate mind.“

Rõõmuga. Langdon astus rohmakalt savipinnale vajutatud märgirea juurde.

„Nii, esiteks,“ alustas Langdon, „Edmond raius selle teose savisse austusavaldusena inimkonna varaseimale kirjakeelele, kiilkirjale.“

Naine pilgutas ebakindlalt silmi.

„Kolm tugevat märki keskel,“ jätkas Langdon, „annavad kokku assüüriakeelse sõna „kala“. Seda nimetatakse piktogrammiks. Kui te hoolikalt vaatate, võite kujutleda kala paremale pööratud lahtist suud ning kolmnurkseid soomuseid.“

Kogunenud salk uuris pead kallutades tööd.

„Ja kui te sinna vaatate,“ lisas Langdon, osutades reale lohkudele kalast vasakul, siis näete, et Edmond tegi kala taga savisse jälgi, mis sümboliseerivad kala ajaloolist evolutsioonilist sammu maismaale.“

Pead hakkasid mõistvalt noogutama.

„Ja viimaks,“ ütles Langdon, „see asümeetriline asterisk paremal, sümbol, mida kala paistab alla neelavat, on üks ajaloo vanemaid jumalasümboleid.“

Botoxit kasutanud naine pöördus ja põrnitses Langdonit. „Kala sööb jumalat?“

„Tundub nii. See on lõbus versioon Darwini kalast: evolutsioon neelab religiooni alla.“ Langdon kehitas grupi poole pöördudes õlgu. „Nagu ma ütlesin, üsna nutikas.“

Eemaldudes kuulis Langdon selja taga inimeste pominat ja Winston pahvatas naerma. „Väga lõbustav, professor! Edmond oleks teie improviseeritud loengut kõrgelt hinnanud. Seda ei suuda dešifreerida just paljud inimesed.“

„Noh,“ vastas Langdon, „õigupoolest on see ju minu töö.“

„Jah, ja nüüd ma mõistan, miks härra Kirsch palus, et peaksin teid eriliseks külaliseks. Tegelikult palus ta mul näidata teile midagi, mis ei saa osaks ühelegi teisele tänaõhtusele külalisele.“

„Ohhoo! Ja mis see võiks olla?“

„Kas te näete suurtest akendest paremal suletud koridori?“

Langdon kiikas paremale. „Jah.“

„Tore. Palun järgige minu juhiseid.“

Ebakindlalt kuuletus Langdon Winstoni juhtnööridele. Ta läks koridori sissekäigu juurde, kontrollis kaks korda, ega keegi vaata, lipsas vargsi tõkke taha ja kadus koridori.

Aatriumi ja rahvamassi selja taha jätnud, kõndis Langdon kümme meetrit kuni metallukseni, millel oli numbritega klahvistik.

„Sisestage need kuus numbrit,“ ütles Winston ja luges numbrid ette.

Langdon sisestas koodi ja uks klõpsatas.

„Palun, professor, astuge sisse.“

Langdon seisatas hetke, teadmata, mida oodata. Siis kogus ta ennast ja lükkas ukse lahti. Ruum ukse taga oli peaaegu kottpime.

„Ma teen teile valgust,“ lubas Winston. „Palun astuge sisse ja sulgege uks.“

Langdon nihkus sisse, pingutades silmi, et pimeduses midagi näha. Ta sulges enda järel ukse ja see lõksatas lukku.

Aegamisi hakkas ruumi servades kumama pehme valgus, tuues nähtavale mõeldamatult avara koja, mis oli nagu tervele eskadrillile mõeldud lennukiangaar.

„Kolm tuhat ruutmeetrit,“ poetas Winston.

Selle ruumi kõrval tundus aatrium kääbuslik.

Kui valgus hakkas eredamalt paistma, nägi Langdon põrandal massiivsete vormide rühma, seitset-kaheksat ähmast siluetti, mis meenutasid öös rohtu söövaid dinosauruseid.

„Mis imet ma ometi näen?“ küsis Langdon.

„Seda nimetatakse „Aja mateeriaks“.“ Winstoni rõõmus hääl kajas Langdoni peakomplektis. „See on muuseumi kõige raskem eksponaat. Umbes üheksasada tuhat kilogrammi.“

Langdon ei suutnud end ikka veel koguda. „Ja miks ma siin üksi olen?“

„Nagu ma ütlesin, palus härra Kirsch, et näitaksin teile neid rabavaid esemeid.“

Valgus saavutas nüüd täisvõimsuse, kallates tohutu saali üle pehme kumaga, ning Langdon suutis vaid jahmunult põrnitseda pilti enda ees.

Ma olen astunud paralleeluniversumisse.

1 inglise keeles on sõna „udu” fog. Frank O. Gehry - lühend on FOG