Читать книгу Päritolu - Дэн Браун - Страница 9

Mereväeadmiral Luis Ávila istus tundmatus linnas tühjas kõrtsis baaripukil. Ta oli teekonnast omadega läbi, saabunud linna äsja pärast ülesannet, mis oli viinud ta kaheteistkümne tunni jooksul läbi paljude tuhandete kilomeetrite. Ta rüüpas teist klaasitäit toonikut ja silmitses kirevat pudelirivi leti taga.

Kõrbes võib igaüks kaineks jääda, mõtles ta, kuid vaid ustav suudab istuda oaasis ja keelduda huuli paotamast.

Ávila ei olnud ligi aasta saatanale huuli paotanud. Silmitsedes baari peegelseinal oma peegeldust, lubas admiral endale harva rahuloluhetke kujutisega, kes talle vastu vaatas.

Ávila oli üks neid õnnelikke Vahemere piirkonna mehi, kellele vananemine mõjus pigem plussi kui miinusena. Aastate jooksul oli tema jäik must tüügas pehmenenud väärikaks soola-pipra karva habemeks, ägedad mustad silmad olid leebunud tüünesse enesekindlusse ning pingul oliivikarva nahk oli nüüd päikesest küllastunud ja kortsuline, mis andis talle pidevalt mere poole silmi kissitava mehe ilme.

Isegi kuuekümne kolme aastasena oli ta keha sale ja vormis ning seda rõhutas veelgi rätsepa valmistatud vormirõivas. Praegu kandis Ávila mereväe valget paraadmundrit – kuninglikult mõjuvat riietust, mis koosnes kaherealisest valgest vormikuuest, laiadest mustadest õlakutest, uhkest medalireast, valgest tärgeldatud püstkraega särgist ja siidtriipudega valgetest pükstest.

Hispaania Armaada ei pruugi enam olla maailma võimsaim merevägi, kuid me teame endiselt, kuidas ohvitseri riietada.

Admiral ei olnud seda vormi aastaid selga tõmmanud, kuid täna oli eriline õhtu ning veidi varem, kui ta oli jalutanud selle tundmatu linna tänavatel, olid talle osaks saanud naiste heakskiitvad pilgud ja meeste aupaklikkus.

Kõik peavad lugu neist, kes elavad reeglite järgi.

„¿Otra tónica?“ küsis kena baaridaam. Naine oli üle kolmekümne, lopsaka figuuri ja mängleva naeratusega.

Ávila raputas pead. „No, gracias.“

Kõrts oli täiesti tühi ja Ávila tundis endal baaridaami imetlevat pilku. Oli hea end jälle näidata. Ma naasin kuristikust.

Kohutav sündmus, mis purustas viie aasta eest Ávila elu, jääb igaveseks tema meelesoppidesse luusima: see oli kurdistav hetk, kus maapind oli avanenud ja ta alla neelanud.

Sevilla katedraal.

Esimese ülestõusmispüha hommik.

Andaluusia päike tulvas läbi värvilise klaasi, pillates üle katedraali kivise sisemuse kiirgavaid värvikaleidoskoope. Orel müristas rõõmusõnumit ja tuhanded usklikud pühitsesid ülestõusmise imet.

Ávila põlvitas altaripiirde ääres, süda tänutundest paisumas. Pärast terve elu kestnud teenistust merel oli teda õnnistatud suurimaga Jumala kinkidest – perekonnaga. Ávila pöördus laialt naeratades ja vaatas üle õla oma noore naise María poole, kes istus pingil, pikaks teekonnaks mööda löövi kaugelt liiga rase. Naise kõrval lehvitas isale nende kolmeaastane elevil poeg Pepe. Ávila pilgutas pojale silma ja María naeratas abikaasale soojalt.

Tänan sind, Jumal, mõtles Ávila ja pöördus uuesti rinnatise äärde armulauakarikat vastu võtma.

Hetk hiljem läbistas säravat katedraali kõrvulukustav plahvatus.

Ühe sähvatusega lahvatas kogu Ávila maailm leekidesse.

Lööklaine paiskas Ávila tugevasti vastu rinnatist, ta peale varises kiviprahti ja lendas kehaosi. Kui Ávila uuesti teadvusele tuli, ei suutnud ta paksus suitsus hingata ning hetkeks ei olnud tal aimugi, kus ta on ja mis oli juhtunud.

Siis kuulis ta kohina taustal kõrvus ahastavaid karjeid. Ávila ajas end püsti, taibates õudusega, kus ta on. Ta kinnitas endale, et kõik see on kohutav unenägu. Ta komberdas läbi suitsuse katedraali, möödus oigavatest vigastatutest, vankus meeleheites sinnapoole, kus tema naine ja poeg olid vaid hetke eest naeratanud.

Seal ei olnud mitte midagi.

Ei pinke. Ei inimesi.

Ainult verine praht söestunud kivipõrandal.

Jubeda mälestuse katkestas õnneks kellahelin baariuksel. Ávila võttis oma tooniku ja rüüpas, tõrjudes pimedust, nagu oli olnud sunnitud tegema palju kordi varemgi.

Baariuks löödi pärani ja pöördudes nägi Ávila sisse komberdamas kaht tursket meest. Mehed laulsid viisist mööda pannes Iiri võitluslaulu ja kandsid rohelisi jalgpallipusasid, mis vaevu nende kõhtu katsid. Ilmselt oli pärastlõunase matši võitnud Iirimaa külalismeeskond.

Võtan seda kui märguannet, mõtles Ávila tõustes. Ta palus arvet, kuid baaridaam pilgutas silma ja viipas tõrjuvalt. Ávila tänas teda ja pöördus minekule.

„Kuradi kurat!“ röökis üks saabunuist Ávila majesteetlikku vormi silmitsedes. „See on Hispaania kuningas!“

Mõlemad mehed möirgasid tema poole tuikudes naerda.

Ávila üritas neist mööda pääseda ja lahkuda, kuid suurem mees haaras jõhkralt ta käsivarrest ja tõmbas ta tagasi baaripukile. „Pidage, Teie Kõrgeausus! Me tulime pika maa, et Hispaaniasse jõuda, me peame võtma ühe pindi koos kuningaga!“

Ávila silmitses mehe räpast kätt oma värskelt pressitud varrukal. „Laske lahti,“ ütles ta vaikselt. „Ma pean minema.“

„Ei... sa pead jääma ja ühe õlle tegema, amigo.“ Mehe haare tugevnes, tema sõber aga hakkas oma kasimata sõrmega torkima medaleid Ávila rinnal. „Tundub, et sa oled lausa kangelane, papi.“ Mees sikutas üht Ávila kõige väärtuslikumat auraha. „Keskaegne labürint? Nii et sa oled säravas soomusrüüs rüütel!“ Mees hirnus naerda.

Sallivus, meenutas Ávila endale. Ta oli kohanud lugematul hulgal sääraseid mehi – lihtsameelseid õnnetuid hingi, kes ei olnud kunagi millegi eest välja astunud, mehi, kes pimedalt kuritarvitasid vabadusi, mille eest teised olid võidelnud.

„Tegelikult,“ vastas Ávila, „on see labürint Hispaania mereväe Unidad de Operaciones Especiales´e sümbol.“

„Erioperatsioonid?“ Mees teeskles hirmuvärinat. „Väga muljetavaldav. Ja mis sümbol see on?“ Ta osutas Ávila paremale käele.

Ávila heitis pilgu oma peopesale. Pehmel keskkohal oli must tätoveering – sümbol, mis ulatus tagasi neljateistkümnendasse sajandisse.

See märk on minu kaitse, mõtles Ávila embleemi silmitsedes. Kuigi mul ei lähe seda vaja.

„Pole lugu,“ sõnas huligaan, lasi viimaks Ávila käsivarre lahti ja pöördus baaridaami poole. „Sa oled armsake,“ sõnas ta. „Kas sa oled sada protsenti hispaanlanna?“

„Jah,“ vastas naine väärikalt.

„Sinus pole raasugi iirlast?“

„Ei.“

„Kas tahaksid seda pisut saada?“ Mees tõmbus naerukrampidesse ja tagus rusikaga vastu baariletti.

„Jätke ta rahule,“ nõudis Ávila.

Mees pöördus ja jäi tigedalt teda põrnitsema.

Teine pätt torkas Ávilale sõrmega tugevasti rindu. „Kas sa püüad meile ette kirjutada, mida teha?“

Ávila tõmbas sügavalt hinge, tundes pärast pikka reisi väsimust, ja osutas baari poole. „Härrased, palun istuge. Ma ostan teile õlut.“

Mul on hea meel, et ta siia jäi, mõtles baaridaam. Kuigi ta suutis enda eest ise hoolt kanda, võttis pilt, kui rahulikult see ohvitser nende kahe jõhkardiga hakkama sai, ta jalust pisut nõrgaks ning ta lootis, et mees jääb sulgemiseni.

Ohvitser oli tellinud kaks õlut ja endale veel ühe tooniku ning istunud uuesti oma kohale leti ääres. Kaks jalgpallihuligaani istusid teine teisel pool teda.

„Toonik?“ irvitas üks. „Mina mõtlesin, et me joome koos.“

Ohvitser naeratas baaridaamile väsinult ja lõpetas oma tooniku. „Kardan, et mul on kokkusaamine,“ ütles ta püsti tõustes, „aga teie tundke õllest rõõmu.“

Kui ta tõusis, surusid mehed nagu kokku lepitult oma käed talle õlgadele ja surusid ta tagasi pukile. Ohvitseri silmis sähvatas vihasäde, kuid kadus siis kohe.

„Vanaisa, ma ei usu, et sa tahaksid meid oma sõbratariga omaette jätta.“ Pätt silmitses naist ja tegi oma keelega midagi jäledat.

Ohvitser istus pika hetke vaikselt ja torkas siis käe kuuetaskusse.

Mõlemad mehed haarasid temast kinni. „Kuule sina! Mida sa teed?!“

Ohvitser võttis väga aeglaselt välja mobiiltelefoni ja ütles meestele midagi hispaania keeles. Need silmitsesid teda arusaamatuses ja ohvitser läks uuesti üle inglise keelele. „Vabandust, ma pean lihtsalt oma naisele helistama ja ütlema, et jään hiljaks. Tundub, et ma olen veel mõnda aega siin.“

„See on juba tõsine jutt, semu,“ sõnas kahest mehest suurem õlut kummutades ja klaasi vastu baariletti lüües. „Veel üks!“

Kaabakate klaase uuesti täites nägi baaridaam peeglist, kuidas ohvitser puudutas oma telefoni klahve ja tõstis siis mobiili kõrva juurde. Kõne võeti vastu ja ta rääkis kiires hispaania keeles.

„Le llamo desde el bar Molly Malone,“ ütles ohvitser, lugedes enda ees olevalt õllealuselt baari nime ja aadressi. „Calle Particular de Estraunza, ocho.“ Ta ootas hetke ja jätkas siis. „Necesitamos ayuda inmediatamente. Hay dos hombres heridos.“ Seejärel lõpetas ta kõne.

¿Dos hombres heridos? Baaridaami pulss kiirenes. Kaks vigastatud meest?

Enne kui naine jõudis sõnade tähendust mõista, nägi ta valget vuhinat, ohvitser pöördus välkkiirelt paremale ja virutas iiveldamaajava raksatusega küünarnukiga suuremale pätile vastu nina. Veri purskas üle mehe näo ja ta vajus selili. Enne kui teine mees jõudis reageerida, pöördus ohvitser uuesti, seekord vasakule, ja virutas teise küünarnukiga tugevasti mehe hingetoru pihta, nii et pätt pukilt alla lendas.

Baaridaam silmitses rabatult kaht põrandal lebavat meest, kellest üks röökis valust ning teine ahmis kõrist kinni hoides õhku.

Ohvitser tõusis aeglaselt. Võõriku rahuga võttis ta rahakoti ja asetas baariletile sajaeurose.

„Ma palun vabandust,“ ütles ta naisele hispaania keeles. „Politsei jõuab teile kohe appi.“ Seejärel ta pöördus ja lahkus.

Väljas hingas admiral Ávila sisse ööõhku ja suundus mööda Alameda de Mazarredot jõe poole. Politseisireenid lähenesid ja ta tõmbus varju, et võimud mööda lasta. Tal oli ees tõsine töö ning Ávila ei saanud täna õhtul rohkem komplikatsioone lubada.

Regent oli tänaõhtuse missiooni selgelt visandanud.

Ávila jaoks oli Regendilt korralduste saamises lihtsat rahu. Ei mingeid otsuseid. Ei mingit süütunnet. Ainult tegutsemine. Pärast eluaegset käskude jagamist oli kergendus loovutada tüür ja lasta teistel seda laeva juhtida.

Selles sõjas olen ma lihtsõdur.

Mitu päeva tagasi oli Regent jaganud temaga saladust, mis oli nii häiriv, et Ávila ei näinud teist võimalust kui pakkuda end kõige täiega ürituse teenistusse. Eelmise öö missiooni jõhkrus painas teda ikka veel, ometi teadis ta, et tema teod andestatakse.

Õiglus eksisteerib paljudes vormides.

Enne, kui tänane öö otsa saab, tuleb surma veel.

Jõudes avarale väljakule jõekaldal, tõstis Ávila pilgu massiivsele ehitisele enda ees. See oli voogav metallplaatidega kaetud perverssete vormide segapundar – nagu oleks kaks tuhat aastat arhitektuurilist progressi minema visatud ja asendatud totaalse kaosega.

Mõni nimetab seda muuseumiks. Mina nimetan seda koletiseks.

Mõtteid koondades kõndis Ávila üle väljaku, möödudes reast pentsikutest skulptuuridest Bilbao Guggenheimi muuseumi ees. Hoonele lähenedes nägi ta kümneid pidulikult rõivastatud inimesi omavahel lobisemas.

Jumalata massid on kokku tulnud.

Kuid tänane õhtu ei lähe nii, nagu nad arvavad.

Ta lükkas oma admiralimütsi otse ja silus kuube, valmistudes vaimus ees ootavaks ülesandeks. Tänane õhtu oli osa hoopis suuremast missioonist – õigluse ristiretkest.

Üle siseõue muuseumi sissekäigu poole kõndides puudutas Ávila kergelt roosikrantsi oma taskus.