Читать книгу Päritolu - Дэн Браун - Страница 8

Professor Robert Langdon tõstis pilgu keset väljakut istuvalt kaheteist meetri kõrguselt koeralt. Looma karva asendas elav muruvaip lõhnavate lilledega.

Ma püüan sind armastada, mõtles ta. Ma tõesti püüan.

Langdon silmitses elukat veel hetke ja kõndis siis edasi mööda tõstetud jalgteed, laskudes alla laiuvast terrasstrepist, mille ebaühtlased astmed olid mõeldud rikkuma saabuvate külastajate tavapärast rütmi ja kõnnakut. Missioon oli edukas, otsustas Langdon, kui oli korrapäratul trepil kaks korda peaaegu komistanud.

Trepijalamil peatus Langdon järsult, põrnitsedes ees kõrguvat massiivset eset.

Nüüd olen ma kõike näinud.

Tema ees kerkis tornina must lesk, kelle saledad raudjalad toetasid vähemalt üheksa meetri kõrgusel sibuljat keret. Ämbliku kõhu all oli kanatraadist munakott, mis oli täis klaaskerasid.

„Tema nimi on Maman,“ ütles kellegi hääl.

Langdon lasi pilgul langeda ja nägi ämbliku kõrval saledat meest. Mehel oli seljas must brokaadist sherwani ja näol peaagu koomiliselt kõverduvad Salvador Dalí vuntsid.

„Minu nimi on Fernando,“ jätkas mees, „ja ma olen siin, et öelda teile tere tulemast muuseumisse.“ Mees võttis enda tagant laualt virna nimesilte. „Teie nimi, palun?“

„Muidugi. Robert Langdon.“

Mees vilksas üles vaadata. „Oh, mul on nii kahju! Ma ei tundnud teid ära, sir!“

Ma ise tunnen ennast hädavaevu ära, mõtles Langdon, astudes valges kikilipsus, mustas frakis ja valges vestis jäigalt lähemale. Ma näen välja nagu orkestrant. Langdoni klassikalise lõikega frakk oli peaaegu kolmkümmend aastat vana, päevilt, mil ta oli Princetoni Ivy klubi liige, kuid tänu igapäevasele kindlale ujumisrežiimile istus see endiselt üsna hästi seljas. Rutuga pakkides oli Langdon haaranud kapist vale ülikonnakoti ja jätnud oma tavalise smokingi maha.

„Kutsel oli kirjas smoking,“ sõnas Langdon. „Loodan, et frakk sobib?“

„Frakk on klassika! Te näete vaimustav välja!“ Mees sibas lähemale ja surus ettevaatlikult nimesildi Langdoni kuuerevääri külge.

„Mul on au teiega tutvuda, sir,“ jätkas vuntsidega mees. „Pole kahtlust, et olete meid ka varem külastanud?“

Langdon silmitses ämbliku jalge vahelt eespool säravat hoonet. „Pean häbiga tunnistama, et ei. Ma ei ole siin kunagi käinud.“

„Ei ole võimalik!“ Mees teeskles minestamist. „Te ei ole moodsa kunsti austaja?“

Langdon oli alati nautinud kaasaegse kunsti väljakutset – peamiselt seda, miks teatud töid ülistati meistriteostena: Jackson Pollocki „tilkuvad“ maalid, Andy Warholi Campbelli supipurgid, Mark Rothko lihtsad värvilised ristkülikud. Kuid tuli tunnistada, et Langdon tundis end hoopis mugavamalt, arutades Hieronymus Boschi religioosset sümbolismi või Francisco de Goya pintslitööd.

„Ma olen rohkem klassikalise kunsti inimene,“ tunnistas Langdon. „Mulle istub da Vinci paremini kui de Kooning.“

„Aga da Vinci ja de Kooning on ju nii sarnased!“

Langdon naeratas kannatlikult. „Sellisel juhul on mul de Kooningi kohta üsna selgelt veel üht-teist õppida.“

„Siis tulite täpselt õigesse kohta!“ Mees osutas käega suure hoone poole. „Selles muuseumis leiate maailma ühe parema moodsa kunsti kogu. Loodan, et tunnete sellest rõõmu.“

„Ma igatahes kavatsen,“ vastas Langdon. „Soovin vaid, et teaksin, miks ma siin olen.“

„Teie ja kõik teised!“ Mees naeris lõbusalt ja vangutas pead. „Teie võõrustaja on olnud tänaõhtuse ürituse eesmärgi suhtes väga salalik. Isegi muuseumitöötajad ei tea, mis toimub. Salapära on pool lõbust – kuuldused on lausa pöörased! Sees on mitusada külalist – palju kuulsaid nägusid – ja kellelgi pole aimugi, mis täna õhtul kavas on!“

Nüüd Langdon muigas. Vähestel võõrustajatel jätkuks bravuuri saata viimasel minutil välja kutsed, millel seisis vaid: Laupäeva õhtu. Olge kohal. Usaldage mind. Ja veelgi vähesemad suudaksid veenda sadu vippe jätma kõik sinnapaika ja lendama Põhja-Hispaaniasse, et üritusel osaleda.

Langdon astus ämbliku tagant välja ja kõndis mööda jalgteed edasi, vaadates pea kohal kõrguvat hiigelsuurt punast plakatit.

ÕHTU

EDMOND KIRSCHIGA

Edmondil ei ole kunagi enesekindlusest vajaka jäänud, mõtles Langdon muiates.

Paarikümne aasta eest oli noor Eddie Kirsch olnud üks Langdoni esimesi õpilasi Harvardi ülikoolis – tukaga arvutigeenius, kelle huvi koodide vastu oli toonud ta Langdoni esmakursuslaste seminarile „Koodid, šifrid ja sümbolite keel”. Kirschi huvi sügavus oli avaldanud Langdonile tõsist muljet ning kuigi Kirsch oli hüljanud semiootika tolmunud maailma arvutite säravate lubaduste kasuks, oli neil Langdoniga kujunenud tudengi-õpetaja side, mis oli hoidnud neid kontaktis paarikümne aasta jooksul pärast Kirschi lõpetamist.

Nüüd on õpilane õpetajast üle kasvanud, mõtles Langdon. Mitme valgusaasta võrra.

Täna oli Edmond Kirsch maailmakuulus isemõtleja: miljardärist arvutiteadlane, futurist, leiutaja ja ettevõtja. Neljakümneaastase Kirschi arvel oli jahmatav hulk uudseid tehnoloogiaid, mis tähendasid hiigelhüppeid nii erinevates valdkondades nagu robootika, ajuteadus, tehisintellekt ja nanotehnoloogia. Tema täpsed ennustused tuleviku teaduslike läbimurrete kohta olid kujundanud talle müstilise aura.

Langdon kahtlustas, et Edmondi erakordsed võimed prognostikas tulenesid hämmastavalt laialdastest teadmistest ümbritseva maailma kohta. Niikaua kui Langdon mäletas, oli Edmond olnud ahne bibliofiil, kes luges kõike, mis kätte sattus. Tema kirg raamatute vastu ja võime nende sisu haarata ületas kõik, mida Langdon oli kunagi näinud.

Viimased paar aastat oli Kirsch elanud peamiselt Hispaanias, seletades oma valikut nõnda, et tal oli armulugu selle maa vana maailma võlu, avangardse arhitektuuri, meeleolukate baaride ja täiusliku ilmaga.

Kord aastas, kui Kirsch naasis Cambridge´i esinema MIT-i meedialaboris, sõi Langdon temaga lõunat mõnes Bostoni kuumas kohas, millest ta varem kuulnudki ei olnud. Nad ei rääkinud kunagi tehnoloogiast, Kirsch soovis Langdoniga vestelda vaid kunstist.

„Sina oled minu side kultuuriga, Robert,“ naljatas Kirsch sageli. „Minu isiklik kunstibakalaureus!“

Naljatav torge Langdoni vallalisepõlve aadressil oli iseäranis irooniline teiselt vanapoisilt, kes põlastas monogaamiat „evolutsiooni takistajana“ ja keda oli aastate jooksul pildistatud suure hulga supermodellide seltsis.

Arvestades Kirschi mainet arvutiteaduse innovaatorina, võinuks kergesti arvata, et ta on kinnine tehnofriik. Tegelikult oli Kirsch vorminud endast popikooni, kes liikus kuulsuste seltsis, riietus viimase moe järgi, kuulas underground-muusikat ning kogus hindamatu väärtusega impressionistlikku ja modernkunsti. Kirsch meilis sageli Langdonile, et saada tema nõuandeid uute kunstiteoste kohta, mida ta plaanis oma kollektsiooni lisada.

Ja tegi siis täpselt vastupidi, mõtles Langdon.

Umbes aasta eest oli Kirsch Langdonit üllatanud, küsides temalt nõu mitte kunsti, vaid jumala kohta – kummaline teema veendunud ateisti jaoks. Bostoni Tiger Mama restoranis oli Kirsch taldrikutäie toorribide juures hankinud Langdonilt infot maailma eri religioonide peamiste tõekspidamiste, eriti loomislugude kohta.

Langdon andis talle põhjaliku ülevaate judaismi, kristluse ja islami ühisest loomisloost ning rääkis ka hinduismi Brahmast, Babüloonia Mardukist ja teistest.

„Minus tärkas uudishimu,“ tunnistas Langdon restoranist lahkudes. „Miks on futurist nii huvitatud minevikust? Kas see tähendab, et meie kuulus ateist on leidnud viimaks jumala?“

Edmond rõkatas naerda. „Soovi aga! Ma lihtsalt hindan oma konkurente, Robert.“

Langdon naeratas. Tüüpiline. „Teadus ja religioon ei ole konkurendid, need on kaks eri keelt, mis püüavad jutustada sama lugu. Maailmas on ruumi mõlemale.“

Pärast seda kohtumist oli Edmond peaaegu aastaks silmapiirilt kadunud. Ja siis, nagu välk selgest taevast, oli Langdon kolme päeva eest saanud FedExi ümbriku lennupileti, hotellireserveeringu ja Edmondi käsitsi kirjutatud sõnumiga, mis kutsus teda tänaõhtusele üritusele. Kirjas seisis: Robert, mulle oleks ülimalt oluline, kui kõigist inimestest just sina tulla saaksid. Sinu seisukohad meie viimase vestluse ajal tegid tänase õhtu võimalikuks.

Langdon oli rabatud. Mitte miski nende jutuajamises ei tundunud kas või kaudselt oluline ürituse jaoks, mille korraldab futurist.

FedExi ümbrikus oli ka mustvalge pilt kahest vastamisi seisvast inimesest. Kirsch oli kirjutanud Langdonile lühikese luuletuse.

Robert!

Kui näed silmast silma mind,

paljastub siis tühi pind.

– Edmond

Langdon naeratas pilti vaadates – nutikas viide ühele juhtumile, millega Langdon oli olnud mõne aasta eest seotud. Tühjuses kahe näo vahel oli karika, Püha Graali siluett.

Nüüd seisis Langdon muuseumi ees ja ootas põnevusega, mida tema endine õpilane kavatseb teada anda. Kerge tuul sasis ta kuuesabasid, kui ta kõndis mööda betoonteed Nervióni jõe kaldal, mis oli kunagi olnud õitsva tööstuslinna tuiksoon. Õhk lõhnas ebamääraselt vase järele.

Kui jalgtee tegi käänaku, lubas Langdon endale viimaks vaadata hiiglaslikku sädelevat muuseumihoonet. Seda oli võimatu ühe pilguga haarata. Langdoni pilk liikus mööda kummalisi välja venitatud vorme edasi-tagasi.

See hoone mitte lihtsalt ei riku reegleid, mõtles Langdon. See eirab neid täielikult. Täiuslik koht Edmondile.

Bilbao Guggenheimi muuseum nägi välja, nagu oleks see pärit tulnukate hallutsinatsioonist: keerlev kollaaž väändunud metallvormidest, mis tundusid peaaegu huupi üksteise vastu toetatud. Kaugusse ulatuv kaootiline kujundimass oli kaetud enam kui kolmekümne tuhande titaanplaadiga, mis helkisid kui kalasoomused ja andsid ehitisele ühtaegu orgaanilise ja maavälise oleku, nagu oleks mingi futuristlik leviaatan roomanud veest jõekaldale peesitama.

Kui hoone 1997. aastal avati, kirjutas The New Yorker, et arhitekt Frank Gehry on loonud „fantastilise voogavate vormidega titaanirüüs unenäolaeva“, teised maailma kriitikud aga ahhetasid: „Meie aja suurim hoone!“, „Ainulaadselt hiilgav!“, „Rabav arhitektuurisaavutus!“

Pärast muuseumi avamist oli rajatud kümneid teisigi „dekonstruktivistlikke“ ehitisi: Disney kontserdisaal Los Angeleses, BMW Maailm Münchenis ja isegi Langdoni enda alma mater´i uus raamatukogu. Kõik need olid radikaalselt ebakonventsionaalse disaini ja konstruktsiooniga, ometi kahtles Langdon, kas mõni neist suudaks oma šokiväärtuse poolest võistelda Bilbao Guggenheimiga.

Langdoni lähenedes tundus plaatidega kaetud fassaad iga sammuga muutuvat, pakkudes iga nurga alt midagi uut. Nüüd sai nähtavaks muuseumi kõige vägevam illusioon. Sellest küljest tundus kolossaalne ehitis sõna otseses mõttes hõljuvat vee peal, triivivat tohutu suurel „lõpmatuselaguunil“, mis loksus vastu muuseumi välisseinu.

Langdon seisatas hetke, et efekti imetleda, ning kõndis siis edasi mööda minimalistlikku silda, mis kaardus üle klaasja veeavaruse. Ta oli poolel teel, kui teda ehmatas vali sisin. See tuli kusagilt tema jalge alt. Langdon tardus paigale just siis, kui silla alt hakkas kerkima keerlev udupööris. Tihe uduloor kerkis Langdoni ümber ja valgus üle laguuni, keereldes muuseumi poole ja mattes kogu hoonejalami enda alla.

Uduskupltuur, mõtles Langdon.

Ta oli sellest Jaapani kunstniku Fujiko Nakaya tööst lugenud. „Skulptuur“ oli revolutsiooniline selles mõttes, et see kasutas nähtava õhu meediumi, udumüüri, mis tekkis ja hajus ajas, ning kuna tuul ja ilmastikutingimused ei olnud kunagi täpselt ühesugused, oli skulptuur iga kord tekkides isesugune.

Sild lakkas sisisemast ja Langdon vaatas, kuidas udumüür vaikselt üle laguuni laskus, keereldes ja liikudes, nagu oleksid tal oma mõtted. Efekt oli ühtaegu eeterlik ja segadusseajav. Nüüd tundus terve muuseum vee kohal hõljuvat, kaalutuna pilvele toetuvat – merel eksinud kummituslaev.

Just siis kui Langdon asutas end edasi minema, raputas rahulikku veepinda rida väikseid purskeid. Äkki paiskus laguunist taevasse viis leegitsevat tulesammast, mis kõmisesid ühtlaselt nagu raketimootorid, läbistasid uduse õhu ning pildusid üle muuseumi titaanplaatide sädelevaid valgusepahvakaid.

Langdoni enda arhitektuurimaitse kaldus rohkem Louvre´i ja Prado suguste muuseumide klassikalise stiili poole, ja ometi, vaadates udu ja leeke laguuni kohal hõljumas, ei suutnud ta kujutleda sellest ülimodernsest muuseumist sobivamat paika üritusele, mille korraldas mees, kes armastas kunsti ja innovatsiooni ja kes suutis nii selgelt tulevikku vaadata.

Langdon kõndis läbi udu muuseumi sissepääsu, kurjakuulutava musta augu suunas roomaja keha meenutavas hoones. Lävele lähenedes haaras Langdonit ebamugav tunne, et ta on sisenemas lohemao suhu.