Читать книгу Päritolu - Дэн Браун - Страница 7

Igivana kolisev rong ronis peadpööritavast tõusust üles ja Edmond Kirsch silmitses sakilist mäetippu enda kohal. Kauguses tundus paljale kaljuseinale ehitatud massiivne kiviklooster õhus rippuvat, nagu oleks see võluväel püstloodis järsaku külge kinnitatud.

See ajatu pühamu Kataloonias oli pannud enam kui neli sajandit vastu lakkamatule raskusjõule, kaldumata kordagi kõrvale algsest eesmärgist: eraldada oma asukad kaasaegsest maailmast.

Irooniliselt on nad nüüd esimesed, kes kuulevad tõtt, mõtles Kirsch, arutades endamisi, kuidas nad võiksid reageerida. Ajalooliselt on maailma kõige ohtlikumad inimesed jumalamehed... eriti kui nende jumalad ohtu satuvad. Ja mina viskan leegitseva oda herilasepessa.

Kui rong mäetippu jõudis, nägi Kirsch üksildast kogu, kes teda platvormil ootas. Kokku kuivanud inimskelett oli rüütatud katoliku kiriku traditsioonilisse purpurpunasesse sutaani, mille peal oli valge rochet, ning kandis peas zucchetto´t. Kirsch tundis oma võõrustaja fotodel nähtud aukuvajunud näo ära ja teda tabas ootamatu adrenaliinisööst.

Valdespino ise tuli mulle vastu.

Piiskop Antonio Valdespino oli Hispaanias mõjukas isik – mitte üksnes kuninga enda lähedane sõber ja nõuandja, vaid ka konservatiivsete katoliiklike väärtuste ja traditsioonilise poliitika säilitamise üks häälekamaid ja mõjukamaid toetajaid kogu riigis.

„Edmond Kirsch?“ venitas piiskop, kui Edmond rongist välja astus.

„Süüdi,“ naeratas Kirsch lähemale astudes ja surus vastuvõtja kondist kätt. „Piiskop Valdespino, olen väga tänulik, et te selle kohtumise korraldasite.“

„Hindan kõrgelt, et te seda palusite.“ Piiskopi hääl oli tugevam, kui Kirsch oleks oodanud: selge ja läbitungiv nagu kirikukell. „Teadusemehed, eriti nii silmapaistvad nagu teie, ei konsulteeri meiega just sageli. Siitkaudu palun.“

Külm mägituul pani Valdespino sutaanisaba lehvima, kui piiskop Kirschi ees üle platvormi minema hakkas.

„Pean tunnistama,“ ütles Valdespino, „et te näete välja teistsugune, kui ma ette kujutasin. Ootasin teadlast, aga teie olete üsna...“ Ta piidles pisukese halvakspanuga külalise peent Kiton K50 ülikonda ja jaanalinnunahast Barkeri kingi. „Selle kohta öeldakse vist „hip“?”

Kirsch naeratas viisakalt. Sõna „hip“ oli läinud moest aastakümneid tagasi.

„Lugedes teie saavutuste nimekirja,“ jätkas piiskop, „ei ole ma siiski päris kindel, millega te tegelete.“

„Olen spetsialiseerunud mänguteooriale ja arvutimodelleerimisele.“

„Nii et loote arvutimänge, mida lapsed mängivad?“

Kirsch tajus, et piiskop teeskleb teadmatust, püüdes mõjuda veidrikuna. Tegelikult, nagu Kirsch teadis, oli Valdespino tehnoloogiaga hirmuäratavalt hästi kursis ja hoiatas sageli teisi selle ohtude eest. „Ei, tegelikult on mänguteooria matemaatika valdkond, mis uurib mustreid, et teha prognoose tuleviku kohta.“

„Ahjaa. Ma vist lugesin, et te nägite paari aasta eest ette Euroopa eelarvekriisi? Kui keegi ei kuulanud, päästsite te olukorra, leiutades arvutiprogrammi, mis Euroopa Liidu huku veerelt tagasi tiris. Mis see teie kuulus tsitaat oligi? „Kolmekümne kolme aastasena olen niisama vana kui Kristus, kui ta surnust üles tõusis.““

Kirsch krimpsutas nägu. „Vilets analoogia, Teie Hiilgus. Ma olin siis noor.“

„Noor?“ Piiskop kõhistas naerda. „Ja kui vana te nüüd olete... umbes nelikümmend?“

„Täpselt nii.“

Vana mees naeratas ja tugev tuul pani ta rüü jälle lehvima. „Noh, alandlikud pidid pärima maa, kuid selle asemel on see läinud noortele – tehniliste kalduvustega noortele, kes vaatavad oma hinge asemel videoekraanidele. Pean tunnistama, et ei kujutlenud iial, et mul on põhjust kohtuda noore mehega, kes seda pealetungi juhib. Te ju teate, et teid kutsutakse prohvetiks.“

„Teie puhul mitte kuigi heaks, Teie Hiilgus,“ vastas Kirsch. „Kui ma palusin, kas võiksin teie ja teie kolleegidega eraviisiliselt kohtuda, arvestasin, et võimalus, et te nõustute, on vaid kakskümmend protsenti.“

„Ja nagu ma oma kolleegidele ütlesin, võivad usklikud uskmatute kuulamisest alati kasu saada. Saatana häält kuuldes hindame rohkem Jumala häält.“ Vana mees naeratas. „Ma teen muidugi nalja. Palun andestage mu iganenud huumorimeel. Aeg-ajalt ütlevad mu filtrid üles.“

Seda öeldes andis piiskop Valdespino märku edasi liikuda. „Teised ootavad. Palun siitkaudu.“

Kirsch silmitses nende sihtmärki, hiiglaslikku hallist kivist tsitadelli, mis kükitas ligi tuhande meetri võrra alla, rohetavate metsakasvanud küngaste poole laskuva kalju serval. Kõrgusest heitumata viis Kirsch pilgu kuristikult ning mõtteid ees ootavale kohtumisele koondades järgnes piiskopile mööda ebaühtlast rada kaljuveerel.

Kirsch oli palunud audientsi kolme väljapaistva usujuhiga, kes olid äsja osalenud Montserratis konverentsil.

Maailma Religioonide Parlament.

Alates 1893. aastast olid sajad ligi kolmekümmet religiooni esindavad usujuhid kogunenud iga paari aasta tagant uues kohas, et veeta nädal usunditevahelises dialoogis. Osalejate seas oli hulk mõjukaid ristiusu preestreid, juudi rabisid ja islami mullasid kõikjalt maailmast, lisaks neile ka hinduismi pujari´d, budismi bhikšud, džainistid, sikhid ja teised.

Eesmärk, mille parlament oli endale võtnud, oli „kultiveerida maailma religioonide vahel koosmeelt, rajada erinevate vaimsuste vahele sildu ning otsida kõigi usundite puutepunkte“.

Õilis püüd, mõtles Kirsch, kuigi pidas seda tühjaks ponnistuseks, tähenduseta otsinguks, et leida iidsete väljamõeldiste, muistendite ja müütide sasipuntras juhuslikke kokkupuuteid.

Kui piiskop Valdespino teda mööda teerada edasi juhatas, kiikas Kirsch muiates mäeküljelt alla. Mooses ronis mäkke, et võtta vastu Jumala sõna... ja mina ronin mäkke, et teha täpselt vastupidist.

Kirschi motiiv siia mäkke tõusmiseks, nagu ta endale kinnitas, oli eetiline kohusetunne, kuid ta teadis, et külaskäiku toidab ka tubli kogus ülbust – ta tahtis tunda rahuldust istuda vastamisi nende vaimulikega ja ennustada nende peatset kadu.

Teie aeg meie tõe defineerimisel on otsa saanud.

„Vaatasin teie elulugu,“ ütles piiskop järsult ja vaatas Kirschi poole. „Selgus, et te olete Harvardi ülikooli toodang.“

„Bakalaureuseõppest. Jah.“

„Või nii. Lugesin hiljuti, et esimest korda Harvardi ajaloos on Harvardi tudengite seas rohkem ateiste ja agnostikuid kui neid, kes peavad end mõne usu järgijaks. See on üsna kõnekas statistika, härra Kirsch.“

Mida on mul öelda, tahtnuks Kirsch vastata, meie tudengid lähevad aina targemaks.

Kui nad iidse kivihoone juurde saabusid, piitsutas tuul valjemini. Maja sissekäigu hämaras valguses oli õhk põleva viiruki raskest lõhnast paks. Mehed kõndisid läbi pimedate koridoride labürindi ja Kirschi silmad püüdsid oma võõrustajale järgnedes kohaneda. Viimaks jõudsid nad ebatavaliselt pisikese puust ukse juurde. Piiskop koputas, kummardus ja astus sisse, andes külalisele märku endale järgneda.

Kirsch astus ebakindlalt üle lävepaku.

Ta leidis ennast ristkülikukujulisest saalist, mille kõrged seinad olid üleni kaetud iidsete nahkköidetega. Osa raamaturiiuleid seisis seinaga risti nagu roided, vaheldudes malmradiaatoritega, mis sisisesid ja kolisesid ning tekitasid võõriku tunde, et ruum on elus. Kirsch tõstis pilgu teist korrust ümbritsevale ilustustega rinnatisele, ja teadis igasuguse kahtluseta, kus ta viibib.

See on Montserrati kuulus raamatukogu, mõistis ta, jahmunud, et teda siia lubati. Kuulduste kohaselt sisaldas see püha ruum üliharuldasi tekste, millele oli ligipääs vaid munkadel, kes olid selle mäe eraldatuses pühendanud oma elu Jumalale.

„Te palusite diskreetsust,“ ütles piiskop. „See on meie kõige privaatsem paik. Siin on käinud vähesed väljastpoolt.“

„Helde privileeg. Suur tänu.“

Kirsch järgnes piiskopile suure puust laua äärde, kus ootas kaks eakat meest. Vasakpoolne tundus ajast räsitud, väsinud silmade ja pulstunud valge habemega. Mehel oli seljas must kortsus ülikond ja valge särk ning peas kõvakübar.

„See on rabi Yehuda Köves,“ tutvustas piiskop. „Ta on silmapaistev juudi filosoof, kes on kirjutanud palju kabalistlikust kosmoloogiast.“

Kirsch küünitas üle laua ja surus viisakalt rabi Kövesi kätt. „Rõõm kohtuda,“ ütles ta. „Olen lugenud teie raamatuid kabalast. Ma ei saa öelda, et neid mõistsin, kuid ma olen neid lugenud.“

Köves noogutas sõbralikult ja tupsutas taskurätikuga oma vesiseid silmi.

„Ja see,“ jätkas piiskop teisele mehele osutades, „on lugupeetud allamah Syed al-Fadl.“

Austatud islamivaimulik tõusis ja naeratas laialt. Ta oli lühike ja tüse ning tema joviaalne nägu ei sobinud kokku tumedate läbitungivate silmadega. Mehel oli seljas tagasihoidlik valge thawb. „Härra Kirsch, olen lugenud teie ettekuulutusi inimkonna tuleviku kohta. Ma ei saa öelda, et oleksin nendega nõus, kuid ma olen neid lugenud.“

Kirsch naeratas sõbralikult ja surus vaimuliku kätt.

„Nagu te teate,“ lisas piiskop kolleegide poole pöördudes, „on meie külaline Edmond Kirsch äärmiselt tuntud arvutiteadlane, mänguteoreetik, leiutaja ja omamoodi tehnoloogiamaailma prohvet. Tema tausta arvestades olin jahmunud, kui ta palus võimalust meie kolme poole pöörduda. Seetõttu jätan nüüd härra Kirschi ülesandeks selgitada, miks ta siia tuli.“

Seda öeldes võttis piiskop Valdespino kolleegide vahel istet, ristas käed ja vaatas ootavalt Kirschi poole. Kõik kolm meest silmitsesid teda nagu tribunal, jättes mulje pigem inkvisitsioonist kui õpetlaste sõbralikust kohtumisest. Piiskop, nagu Kirsch nüüd märkas, ei olnud talle isegi tooli valmis pannud.

Kirsch tundis kolme eakat meest uurides end pigem lõbustatult kui heitunult. Nii et see on siis püha kolmainsus, mida ma palusin. Kolm tarka.

Peatudes hetke, et kindlust koguda, astus Kirsch akna juurde ja silmitses hingematvat panoraami all. Iidsete põllumaade päikesesäras lapitekk ulatus üle sügava oru, andes teed Collserola mäestiku sakilistele tippudele. Kilomeetreid eemal, kusagil Baleaari mere kohal, kogunes silmapiiril ähvardav tormipilvede massiiv.

Väga kohane, mõtles Kirsch, tajudes tormi, mille ta põhjustab peagi nii selles toas kui kogu maailmas.

„Härrased,“ alustas ta vaimulike poole pöördudes, „usun, et piiskop Valdespino andis teile juba edasi minu palve kõike kuuldut saladuses hoida. Enne kui jätkame, tahan veel kord korrata, et seda, mida ma kohe teiega jagan, tuleb hoida kõige rangemas saladuses. Lihtsalt öelduna palun teilt kõigilt vaikimisvannet. Kas oleme kokku leppinud?“

Kõik kolm meest noogutasid vaikivas nõusolekus ja Kirsch teadis, et tema palve oli arvatavasti niigi ülearune. Nad tahavad selle info maha matta, mitte seda teatavaks teha.

„Olen täna siin sellepärast,“ alustas Kirsch, „et tegin teadusliku avastuse ja usun, et see on teie meelest jahmatav. Olen sellega aastaid tegelnud, lootes leida vastused inimkogemuse kahele peamisele küsimusele. Nüüd, kui mind saatis edu, tulin teie juurde, kuna usun, et see info mõjutab sügavalt maailma usklikke ning võib põhjustada nihke, mida saab nimetada üksnes, ütleme et lõhestavaks. Hetkel olen mina ainus inimene maa peal, kellel on info, mille ma teile nüüd avaldan.“

Kirsch pani käe pintsakutaskusse ja võttis välja suure nutitelefoni, mille ta oli ise oma ainulaadseteks vajadusteks kavandanud ja valmistanud. Telefonil oli erksavärviline mosaiikkate ja Kirsch asetas selle vaimulike ette nagu teleri. Hetke pärast kasutab ta seadet, et helistada ülikindlasse serverisse, sisestada oma neljakümne seitsmest tähemärgist koosnev salasõna ning edastada neile oma presentatsioon.

„See, mida te näete,“ jätkas Kirsch, „on kokkuvõte teadaandest, mida loodan maailmaga jagada – vast umbes kuu aja pärast. Kuid enne seda tahtsin konsulteerida maailma mõjukaimate religioossete mõtlejatega, et saada aimu, kuidas võtavad selle uudise vastu need, keda see kõige enam puudutab.“

Piiskop ohkas valjusti, mõjudes rohkem tüdinult kui mures. „Intrigeeriv sissejuhatus, härra Kirsch. Te räägite, nagu vapustaks see, mida te meile näitate, maailma usundite alustalasid.“

Kirsch vaatas pühade tekstide iidses hoidlas ringi. See ei raputa teie alustalasid. See purustab need.

Kirsch silmitses enda ees istuvaid mehi. Nad ei teadnud, et Kirsch kavatses minna oma esitlusega hoolikalt kavandatud üritusel maailma ette juba kolme päeva pärast. Kui ta seda teeb, mõistavad kogu maailma inimesed, et kõigi religioonide õpetustel on tõepoolest midagi ühist.

Kõik need on täiesti valed.