Читать книгу Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 10

Jaredi Pariisi-maja asus Tremoulinsi tänavas. Tegemist oli jõuka piirkonnaga, kus kolme-, nelja- ja viiekorruselised kivifassaadiga hooned end tihedalt üksteise kõrvale pressisid. Siin-seal ümbritses ka mõnd eriti suurt maja omaette pargike, kuid ülejäänute puhul võinuks keskmiselt treenitud linnakodanik vaevata katuselt katusele hüpata.

„Mm-hmh,” oli Murtaghi ainus kommentaar, kui ta Jaredi maja üles leidis. „Ma lähen otsin endale mõne teise öömaja.”

„Kuule, mees, kui sind korraliku katuse all magamine närvi ajab, siis võid talli minna,” pakkus Jamie. Ta vaatas irvitades oma väikest kasvu ristiisa. „Lakei hakkab sulle igal hommikul hõbekandikul kaerakörti järele tooma.”

Maja oli sisustatud meeldiva elegantsiga, ehkki ma hiljem mõistsin, et suurema osa aadlike ja rikaste kodanlaste elamistega võrreldes oli see lausa spartalik. Oletasin, et vähemalt osalt oli selle põhjuseks tõsiasi, et majal puudus perenaine; Jared oli vallaline, näitamata selle juures ühtki märki, nagu ta naisest puudust tunneks.

„No tal on muidugi armuke,” ütles Jamie, kui tema nõo eraelu arutada võtsin.

„Aa, nojah,” pomisesin ma.

„Aga see armuke on abielus. Jared rääkis mulle kunagi, et ärimees ei tohi ennast iial mässida suhtesse mõne vallalise naisega – ütles, et nende peale kulub liiga palju aega ja raha. Ja kui sa nendega abiellud, löövad nad su varanatukese läbi ning sa lõpetad kerjusena.”

„Siis ta arvab naistest küll hästi,” tähendasin ma. „Aga mida ta sinu abiellumise kohta arvas? Kõigi tema heade nõuannete kiuste?”

Jamie hakkas naerma. „Noh, minul polegi mingit varanatukest, nii et risk peaaegu puudub. Ta peab sind väga esinduslikuks; aga ma peaksin sulle siiski uue kleidi ostma, ütleb ta.”

„Ma arvan ka,” olin nõus. „Muidu pean ennast varsti voodilinasse mässima; vana on vöökohalt juba kitsas.”

„Mujalt ka,” ütles ta mind laia muigega üle vaadates. „Oled söögiisu tagasi saanud, inglismann?”

„Häh,” vastasin jahedalt. „Sa tead suurepäraselt, et Annabelle MacRannoch on piitsavarre tüüpi, aga mina ei ole.”

„Sina ei ole,” nõustus ta ja vaatas mind kiitvalt. „Jumal tänatud.” Ta patsutas familiaarselt mu peput.

„Lähen täna hommikul Jaredi juurde lattu, et pearaamat koos üle vaadata, ja siis läheme külastame paari tema kundet, et ta mind tutvustada saaks. Kas saad üksi hakkama?”